31. jaanuar 2019

PUURKAEV, SALVKAEV VÕI...?

Esimene projekt, mille majaehituse teel ette võtame on vesi. Võib tunduda kummaline, et vanal taluhoovil pole kaevu, aga nii see on. Mitte, et vanavanematel, kes talus kunagi elasid, päris ilma kaevuta hakkama said. Lühidalt on meie hoovi peal olukord selline, et meile kuulub 2 hektarit maad, mida ümbritseb mets, mis ka kunagi kuulus minu vanavanematele, aga segastel asjaoludel kirjutati mets minu tädimehe nimele. Metsamaa peale jäi ka kaev. Sugulasi endale kahjuks aga valida ei saanud ning suhete halvenemise tagajärjel pole meil alates 2007. aastast võimalik enam kaevu kasutada. Olukorrast, mis kaasneb halva maanaabri omamisest võiks ilmselt eraldi postituse kirjutada, aga las see teema praegu jääb...

Fakt on see, et kaevu meil pole. Viimased 11. aastat on pesemine ja kohvitegu käinud nii, et veame korterist suurte kanistritega puhta vett ja kasvuhoonete kastmine on otseselt sõltuvuses sademete hulgaga. Alaliselt elama kolimiseks on aga ilmselgelt veevärki vaja. Sel aastal on siht silme ees see asi ära teha. Õnneks on meiesugustele (tahavad maal elada, aga rahas ei suple) loodud riiklikud toetusprogrammid. Hajaasustuse programmi raames toetatakse nii veevärgi kui kanalisatsioonisüsteemi loomist.

Eeltööd tegema ja hinnapakkumisi võtma hakkasime juba jaanuari alguses. Kuigi palju hinnapakkumisi aga võtta ei saanudki, sest kaevumeistrid hakkasid esitama küsimusi, millele meil veel vastust polnud. Esimene ja kõige suurem neist oli: kas salvkaev või puurkaev?

SALVKAEV

Salvkaevu saab kaevata nii labida kui kopaga. Selle diameeter on üldiselt umbes üks meeter ja sügavus võib ulatuda kuni paarikümne meetrini - on rajatud põhjavee ülemistesse kihtidesse. Ehitamisel kasutatakse betoon- või tsementrõngaid. Tegemist on ühe kõige odavama variandiga veevärgi rajamisel. Sellega kaasnevad aga loomulikult ka riskid ja mured - neist suurim: vihmavaesel suvel pole kaevus vett. Kui kaevurakked on liiga madalal võib kaevu pääseda pinnasevesi ning kui ümbritsev maapind on kaevu poole kaldu saab veevõtukohast sademeveekollektor.

Seda informatsiooni omades sattus salvkaevu rajamine äärmiselt kiiresti suure küsimärgi alla, sest pikemas perspektiivis peaks kaev ära toitma kaks majapidamist, aga mida kuradit me kuumal kuival suvel tühja kaevuga pihta hakkame.


PUURKAEV

Kui mitte salvkaev, järelikult puurkaev. Puurkaev on väikese läbimõõduga toruga kindlustatud puurauk, mis erinevalt salvkaevus on rajatud põhjavee sügavamatesse kihtidesse. Nähtavasti tähendab see seda, et vee lõppemise probleemi esineda ei tohiks. Puurkaevud on töökindlamad ja neid rajatakse rohkem.

Faktor, millega esialgu arvestada ei osanud, oli see, et me elame Lõuna-Eestis. Nähtavasti on siin kaevuehituses mingid erisused. Näiteks selles kui sügavaid kaevusid kaevatakse või palju kaevamistööd maksavad. Kui salvkaevu on võimalik Põhja-Eesti kaevat 5-10m sügavusele, siis Lõuna-Eestis küündib sügavus kuni 20 meetrini. Kui puurkaevu rajamise hind Põhja-Eestis on 75€/m, siis Lõuna-Eestis on see 85€/m.

Pika uurimistöö tulemusel hakkas aga ka puurkaevu rajamise idee kohale kogunema hallid pilved. Esimene ohumärk oli vana kaevu kaugus majapidamisest. Nagu mu ema ütles: "Ega need inimesed vanal ajal lollid polnud, et kaevu 500m kaugusele kaevasid!" Meie pinnasega paistab mingi jama majas olevat ehk reaalne on võimalus, et kaev kaevatakse valmis, aga vett sinna sisse ei tulegi.
Teine probleem, mille peale me esialgu isegi mõelda ei osanud, oli vee kvaliteet. Kohaliku omavalitsuse esindaja sõnul pidavat meie kandi vees olema ülemäära palju raua ja mangaaniioone ehk kaev on valmis ehitatud, tööde eest makstud, aga vett peale veeproovide võtmist tarbida ei ole võimalik enne kui vahele on paigaldatud puhastusfiltrid, mis maksavad teine sama palju kui kaevu rajamine.

Igas joogivees on mingil määral neid ioone ning need ei ole mitte mingil viisil tervisele kahjulikud. Raua lubatud sisaldus joogivees on 0,2 mg/l ning mangaanil 0,05mg/l. Raud(II)ioonide puhul on tegemist äärmiselt oksüdeerivate omadustega ioonidega, mistõttu probleeme hakkavad nad tekitama teiste ainete ja ioonidega kokku puutudes. Magneesiumioonide puhul on tegemist veel hullemate tegelastega. Magneesiumi oksüdatsiooniaste võib varieeruda -3 kuni +7 vahel. Liiga suur nende ainete sisaldus joogivees toob pikas perspektiivis erinevate ühendite sadestumise äraveetorudesse ja köögimasinatele. Halvemal juhul võib muutuda joogivee värv ja maitse.

VÕI...?

Vett on ometi inimestel vaja!? Tuleb aga välja, et kaev polegi ainus lahendus veevärgiks. Meile lähim naabertalu kasutas majja veevärgi vedamiseks trassi kõrvalasuvast karjalauda kompleksist. See on ka meie ainus järelejäänud võimalus. Problemaatiliseks teeb olukorra vaid see, et naabertalus polnud vaja trassi vedada üle riigitee, st karjalaut ja nende maja on samal pool teed, meie asume aga teisel pool. Palju tuleb hankida lubasid nii riigilt kui naaberkruntide omanikelt ning see kõik on parajasti veel pooleli, kuid läbirääkimised käivad.
Veetrass aga üks töökindlamaid variante, sest seda muret, et ühel vesi lihtsalt osa saab, ei ole. Et trassi pikkus tuleb umbes 500 meetrit ning konkurentsiameti poolt on veehind fikseeritud, ei ole tegemist ka kõige kallima variandiga.
Kohaliku omavalitsuse esindaja sõnul ongi viimastel aastatel populaarsemaks muutunud just veetrasside rajamine (ka hajaasustuse programmi raames), just kaevudega seotud ülalkirjeldatud probleemide tõttu.

vana kaev jääb kaugele-kaugele aia taha, meie piiridest välja

potentsiaalne uus kaevukoht, lombi kõrval

6. jaanuar 2019

#1

Kui ma olin umbes kümne aastane, sattusin ühel suvel sõltuvusse saatest "Totaalne muutumine: kodu eri". Tol ajal sai veel maal telekat vaadata ja ronisin alati selle saate alguseks päikese käest tuppa. Suve lõpuks olin ma kindel, et tahan arhitektiks saada. Ainult sellepärast, et ma saaksin endale oma maja ehitada (sest siis ma arvasin, et asjad täpselt nii käivadki). Juba samal aastal sai paberile joonistatud kõik tulevase maja toad, lisaks sai amatöörlikult projekteeritud vana maja saatus. Sinna pidi vanaema elama jääma ja meie vanematega pidime kolime teisele poole õue uhiuude ehitatud majja. Selles mõttes lõi see saade lapsele ikka väga vale nägemuse asjadest. Seitsme päevaga uhke maja püsti panna pole ju mingi probleem!
Aastad aga möödusid, elasime õnnetult oma Krootuse korteris edasi, maja ei kerkinud, ilmselgelt majanduslikel põhjustel ning arhitekti minust ka ei saanud, sest mul polnud ei põhikoolis ega gümnaasiumis võimalik õppida joonestamist. Noh, siis tuli elus teha teisi (valesid) valikuid ja see on lühikokkuvõte loost, kuidas minust keemik sai. 
Pikk sissejuhatus, kuid hakkame jõudma pointini. 14 aastat küpsenud unistus hakkab võib-olla varsti esimesi tibusamme tegema. Selle aasta esimese jaanuari seisuga ei ela ma enam ametlikult selles õnnetus Krootuse korteris, kust aknast väljavaadates avaneb imeline vaade teisele kolmekorruselisele kortermajale; 24-korteriga paneelmajas, mille katus veel aasta tagasi niimoodi lekkis, et meie elutoa kahes laenurgas ja sahvris hallitas; kus koju saabudes tervitab sind ühiskoridoris aeg-ajal mõnus alkoholi- või suitsulehk ning kus iga naabrite vähe järsemat tüli on võimalik sõna-sõnalt pealt kuulata.
Võib tekkida põhjendatud küsimus, miks ma 24-aastaselt ikka veel siis elan siin (koos vanematega ka veel). Noh, ma viieks aastaks kolisin poole kohaga välja, et Tartus ülikoolipinki nühkida. Ühikasse, sest idee üürikorteris elamisest on minu jaoks alati välistatud olnud. Maksta (umbes) 300€ mingile tüübile lihtsalt sellepärast, et oleks kuskil magada. Samal ajal kui selle raha saaks panna oma kodu alla. Inimesed elavad nii ja mõistan, et vahel ei olegi muud varianti, aga mina pigem kannatan ära ja ehitan päris oma kodu. 
Et peaaegu 10 aastat isikliku blogi pidamist on mind muutunud oma elu arhiveerimise suhtes juba natukene fanaatiliseks, otsustasin alustada täiesti uue blogiga. Teemablogiga. Et kõik olulised ehituse ja üle-üldiselt kõik oma kätega tehtud asjad saaksid jäädvustatud ning mis ehk olulisemgi, jääksid internetiavarustesse teistele järgitegemiseks ja õppimiseks. Sest mina ei hakka üldse varjamagi, et suurem osa asjadest, mis ma teen, on räige Pinteresti ripoff. Minu väike unistus on kunagi aga saada Pinterest influenceriks, mis on termin, mille peale ma täiesti ise ühel päeval tulin, aga kiire googeldus näitab, et that's a real thing. Ehk siis tahan teha nii ilusaid ja lahedaid asju, et teised kadestaksid ja järgi teeksid. 
Loomulikult ei tee ma kõike üksi. Mõnda asja teen. Aga üldiselt aitavad mul selle blogi sisu luua teine pool Fred,  minu toetaja ja kõige kreisimate ideede esimene kuulja, isa Toomas, minu kuldsete kätega ehituslik mentor ja ema Tiia, ratsionaalne, kaalutlev ja meist neljast kõige reaalsema majandusliku mõtlemisega..
Ning minu (tulevane) kodu, nime saanud ema neiupõlvenime järgi, aga rahvastikuregistris ekslikult Zirgu asemel saanud nime Tsirgu: