#1

Kui ma olin umbes kümne aastane, sattusin ühel suvel sõltuvusse saatest "Totaalne muutumine: kodu eri". Tol ajal sai veel maal telekat vaadata ja ronisin alati selle saate alguseks päikese käest tuppa. Suve lõpuks olin ma kindel, et tahan arhitektiks saada. Ainult sellepärast, et ma saaksin endale oma maja ehitada (sest siis ma arvasin, et asjad täpselt nii käivadki). Juba samal aastal sai paberile joonistatud kõik tulevase maja toad, lisaks sai amatöörlikult projekteeritud vana maja saatus. Sinna pidi vanaema elama jääma ja meie vanematega pidime kolime teisele poole õue uhiuude ehitatud majja. Selles mõttes lõi see saade lapsele ikka väga vale nägemuse asjadest. Seitsme päevaga uhke maja püsti panna pole ju mingi probleem!

Aastad aga möödusid, elasime õnnetult oma Krootuse korteris edasi, maja ei kerkinud, ilmselgelt majanduslikel põhjustel ning arhitekti minust ka ei saanud, sest mul polnud ei põhikoolis ega gümnaasiumis võimalik õppida joonestamist. Noh, siis tuli elus teha teisi (valesid) valikuid ja see on lühikokkuvõte loost, kuidas minust keemik sai. 

Pikk sissejuhatus, kuid hakkame jõudma pointini. 14 aastat küpsenud unistus hakkab võib-olla varsti esimesi tibusamme tegema. Selle aasta esimese jaanuari seisuga ei ela ma enam ametlikult selles õnnetus Krootuse korteris, kust aknast väljavaadates avaneb imeline vaade teisele kolmekorruselisele kortermajale; 24-korteriga paneelmajas, mille katus veel aasta tagasi niimoodi lekkis, et meie elutoa kahes laenurgas ja sahvris hallitas; kus koju saabudes tervitab sind ühiskoridoris aeg-ajal mõnus alkoholi- või suitsulehk ning kus iga naabrite vähe järsemat tüli on võimalik sõna-sõnalt pealt kuulata.
Võib tekkida põhjendatud küsimus, miks ma 24-aastaselt ikka veel siis elan siin (koos vanematega ka veel). Noh, ma viieks aastaks kolisin poole kohaga välja, et Tartus ülikoolipinki nühkida. Ühikasse, sest idee üürikorteris elamisest on minu jaoks alati välistatud olnud. Maksta (umbes) 300€ mingile tüübile lihtsalt sellepärast, et oleks kuskil magada. Samal ajal kui selle raha saaks panna oma kodu alla. Inimesed elavad nii ja mõistan, et vahel ei olegi muud varianti, aga mina pigem kannatan ära ja ehitan päris oma kodu. 

Et peaaegu 10 aastat isikliku blogi pidamist on mind muutunud oma elu arhiveerimise suhtes juba natukene fanaatiliseks, otsustasin alustada täiesti uue blogiga. Teemablogiga. Et kõik olulised ehituse ja üle-üldiselt kõik oma kätega tehtud asjad saaksid jäädvustatud ning mis ehk olulisemgi, jääksid internetiavarustesse teistele järgitegemiseks ja õppimiseks. Sest mina ei hakka üldse varjamagi, et suurem osa asjadest, mis ma teen, on räige Pinteresti ripoff. Minu väike unistus on kunagi aga saada Pinterest influenceriks, mis on termin, mille peale ma täiesti ise ühel päeval tulin, aga kiire googeldus näitab, et that's a real thing. Ehk siis tahan teha nii ilusaid ja lahedaid asju, et teised kadestaksid ja järgi teeksid. 

Loomulikult ei tee ma kõike üksi. Mõnda asja teen. Aga üldiselt aitavad mul selle blogi sisu luua teine pool Fred,  minu toetaja ja kõige kreisimate ideede esimene kuulja, isa Toomas, minu kuldsete kätega ehituslik mentor ja ema Tiia, ratsionaalne, kaalutlev ja meist neljast kõige reaalsema majandusliku mõtlemisega..

Ning minu (tulevane) kodu, nime saanud ema neiupõlvenime järgi, aga rahvastikuregistris ekslikult Zirgu asemel saanud nime Tsirgu: