31. jaanuar 2019

PUURKAEV, SALVKAEV VÕI...?

Esimene projekt, mille majaehituse teel ette võtame on vesi. Võib tunduda kummaline, et vanal taluhoovil pole kaevu, aga nii see on. Mitte, et vanavanematel, kes talus kunagi elasid, päris ilma kaevuta hakkama said. Lühidalt on meie hoovi peal olukord selline, et meile kuulub 2 hektarit maad, mida ümbritseb mets, mis ka kunagi kuulus minu vanavanematele, aga segastel asjaoludel kirjutati mets minu tädimehe nimele. Metsamaa peale jäi ka kaev. Sugulasi endale kahjuks aga valida ei saanud ning suhete halvenemise tagajärjel pole meil alates 2007. aastast võimalik enam kaevu kasutada. Olukorrast, mis kaasneb halva maanaabri omamisest võiks ilmselt eraldi postituse kirjutada, aga las see teema praegu jääb...

Fakt on see, et kaevu meil pole. Viimased 11. aastat on pesemine ja kohvitegu käinud nii, et veame korterist suurte kanistritega puhta vett ja kasvuhoonete kastmine on otseselt sõltuvuses sademete hulgaga. Alaliselt elama kolimiseks on aga ilmselgelt veevärki vaja. Sel aastal on siht silme ees see asi ära teha. Õnneks on meiesugustele (tahavad maal elada, aga rahas ei suple) loodud riiklikud toetusprogrammid. Hajaasustuse programmi raames toetatakse nii veevärgi kui kanalisatsioonisüsteemi loomist.

Eeltööd tegema ja hinnapakkumisi võtma hakkasime juba jaanuari alguses. Kuigi palju hinnapakkumisi aga võtta ei saanudki, sest kaevumeistrid hakkasid esitama küsimusi, millele meil veel vastust polnud. Esimene ja kõige suurem neist oli: kas salvkaev või puurkaev?

SALVKAEV

Salvkaevu saab kaevata nii labida kui kopaga. Selle diameeter on üldiselt umbes üks meeter ja sügavus võib ulatuda kuni paarikümne meetrini - on rajatud põhjavee ülemistesse kihtidesse. Ehitamisel kasutatakse betoon- või tsementrõngaid. Tegemist on ühe kõige odavama variandiga veevärgi rajamisel. Sellega kaasnevad aga loomulikult ka riskid ja mured - neist suurim: vihmavaesel suvel pole kaevus vett. Kui kaevurakked on liiga madalal võib kaevu pääseda pinnasevesi ning kui ümbritsev maapind on kaevu poole kaldu saab veevõtukohast sademeveekollektor.

Seda informatsiooni omades sattus salvkaevu rajamine äärmiselt kiiresti suure küsimärgi alla, sest pikemas perspektiivis peaks kaev ära toitma kaks majapidamist, aga mida kuradit me kuumal kuival suvel tühja kaevuga pihta hakkame.


PUURKAEV

Kui mitte salvkaev, järelikult puurkaev. Puurkaev on väikese läbimõõduga toruga kindlustatud puurauk, mis erinevalt salvkaevus on rajatud põhjavee sügavamatesse kihtidesse. Nähtavasti tähendab see seda, et vee lõppemise probleemi esineda ei tohiks. Puurkaevud on töökindlamad ja neid rajatakse rohkem.

Faktor, millega esialgu arvestada ei osanud, oli see, et me elame Lõuna-Eestis. Nähtavasti on siin kaevuehituses mingid erisused. Näiteks selles kui sügavaid kaevusid kaevatakse või palju kaevamistööd maksavad. Kui salvkaevu on võimalik Põhja-Eesti kaevat 5-10m sügavusele, siis Lõuna-Eestis küündib sügavus kuni 20 meetrini. Kui puurkaevu rajamise hind Põhja-Eestis on 75€/m, siis Lõuna-Eestis on see 85€/m.

Pika uurimistöö tulemusel hakkas aga ka puurkaevu rajamise idee kohale kogunema hallid pilved. Esimene ohumärk oli vana kaevu kaugus majapidamisest. Nagu mu ema ütles: "Ega need inimesed vanal ajal lollid polnud, et kaevu 500m kaugusele kaevasid!" Meie pinnasega paistab mingi jama majas olevat ehk reaalne on võimalus, et kaev kaevatakse valmis, aga vett sinna sisse ei tulegi.
Teine probleem, mille peale me esialgu isegi mõelda ei osanud, oli vee kvaliteet. Kohaliku omavalitsuse esindaja sõnul pidavat meie kandi vees olema ülemäära palju raua ja mangaaniioone ehk kaev on valmis ehitatud, tööde eest makstud, aga vett peale veeproovide võtmist tarbida ei ole võimalik enne kui vahele on paigaldatud puhastusfiltrid, mis maksavad teine sama palju kui kaevu rajamine.

Igas joogivees on mingil määral neid ioone ning need ei ole mitte mingil viisil tervisele kahjulikud. Raua lubatud sisaldus joogivees on 0,2 mg/l ning mangaanil 0,05mg/l. Raud(II)ioonide puhul on tegemist äärmiselt oksüdeerivate omadustega ioonidega, mistõttu probleeme hakkavad nad tekitama teiste ainete ja ioonidega kokku puutudes. Magneesiumioonide puhul on tegemist veel hullemate tegelastega. Magneesiumi oksüdatsiooniaste võib varieeruda -3 kuni +7 vahel. Liiga suur nende ainete sisaldus joogivees toob pikas perspektiivis erinevate ühendite sadestumise äraveetorudesse ja köögimasinatele. Halvemal juhul võib muutuda joogivee värv ja maitse.

VÕI...?

Vett on ometi inimestel vaja!? Tuleb aga välja, et kaev polegi ainus lahendus veevärgiks. Meile lähim naabertalu kasutas majja veevärgi vedamiseks trassi kõrvalasuvast karjalauda kompleksist. See on ka meie ainus järelejäänud võimalus. Problemaatiliseks teeb olukorra vaid see, et naabertalus polnud vaja trassi vedada üle riigitee, st karjalaut ja nende maja on samal pool teed, meie asume aga teisel pool. Palju tuleb hankida lubasid nii riigilt kui naaberkruntide omanikelt ning see kõik on parajasti veel pooleli, kuid läbirääkimised käivad.
Veetrass aga üks töökindlamaid variante, sest seda muret, et ühel vesi lihtsalt osa saab, ei ole. Et trassi pikkus tuleb umbes 500 meetrit ning konkurentsiameti poolt on veehind fikseeritud, ei ole tegemist ka kõige kallima variandiga.
Kohaliku omavalitsuse esindaja sõnul ongi viimastel aastatel populaarsemaks muutunud just veetrasside rajamine (ka hajaasustuse programmi raames), just kaevudega seotud ülalkirjeldatud probleemide tõttu.

vana kaev jääb kaugele-kaugele aia taha, meie piiridest välja

potentsiaalne uus kaevukoht, lombi kõrval

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar