15. märts 2019

HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM

Esmaspäeval  oli nutt kurgus, aga tegelikult oleks pidanud meeles pidama vana-head ütlust, et hommik on õhtust targem. Kui esmaspäeval oli trassiga kööga, sest investorfirma ei lubanud oma maa pealt seda läbi tuua. Teisipäeval saime aga juba uue vastuse, et no okei, lubame tõmmata küll, aga notariaalsed lepingud ja juristitasud tuleb kinni maksta. Jess! Seda soovi ei saa isegi ette heita, sest ilmselgelt ei hakka inimesed Londonist kohale sõitma, et notarisse minna. See aga tähendab, et trass on tagasi laual. Mure sellepärast, et kaevu ei tule vett või et vesi saab otsa, pole enam kõige suurem mure. Aga otseloomulikult ilmnesid uued probleemid. 

Et trass tuleb Maanteeameti tee alt läbi tuua, tähendab see seda, et jätkuvalt on vaja projekti. Olgu, arusaadav, Maanteeametil on oma nõuded ja neist ei saa mööda vaadata. Hakkasime siis projekteerijat otsima. Nende esimene küsimus trassi projekti jutu peale on, kas Maanteeametiga on ka asjaajamist ja peale jaatavat vastust ütles üks inimene konkreetselt, et võime nüüd kõne kohe ära lõpetada. Nende sõnul on Maanteeametiga võimatu midagi kooskõlastada. 

Praegusel hetkel on hajaastuse programmi jaoks kanalisatsiooni dokumendid koos - kaks nõutud hinnapakkumist  ja eelarve. Veetrassi jaoks ei saa aga dokumentegi kokku, sest lihtsalt ei saa kahte hinnapakkumist, sest firmad pole nõus neid tegema. 

Trass võib tunduda küll kallim variant, aga vahepeal küsisime ka kaevu hinnapakkumisi ja üks tüüp käis isegi krundil kohal. Hinnapakkumiseks tegi 6000€. Trassi ehitus jääb umbes samasse hinnaklassi. 

Samal ajal ootan kohalikust omavalitsusest juba alates 7. veebruarist projekteerimistingimusi. Üle kuu aja on möödas, aga tingimusi veel saanud pole ja majaehitusega pole mitte kuhugi poole liikuma saanud. Muidugi mõistlik olekski kõigepealt trass ja kanalisatsioon valmis teha, siis saab seda kõike projekteerimises arvesse võtta, aga hetkel ei saa isegi erinevatelt firmadelt majade kohta hinnapakkumisi küsida, sest kõik tahavad esimesena projekteerimistingimusi. 


veidi kevadisem pilt, sest on tekkinud lootus, et äkki lõpuks ometi see kevad tõesti ka saabub

11. märts 2019

TAGASI KAEVU JUURES

Ma ei loonud endale illusioone, et majaehitus kulgeb kergelt ja ilma takistusteta, kuid nagu ikka tulid probleemid sealt, kus neid isegi oodata ei osanud. Ja kurb on olla. 

Eelmises postituses kirjutasin, et otsustasime veetrassi rajamise kasuks. Paraku ei toonud ma siis välja selle variandi negatiivseid külgi nagu puur- ja salvkaevu puhul. Tol hetkel ma ei suutnudki näha neid, aga nagu ikka, elu parandab need lüngad. Laual oli kaks varianti trassi rajamiseks - kas mööda kõrval krunte või mööda riigi maad. Lisaks oleks pidanud trassi Maanteeameti tee alt läbi puurima. Alguses hakkasime riigiga asju ajama. Tee alt läbi puurimine poleks iseenesest probleem olnud, aga edaspidised 300 meetrit mööda Maanteeameti maad trassi vedamine osutus mõnevõrra probleemiks. Maanteeametilt saime pika kirja 19 punktise nõuete nimekirjaga, lisaks märke, et peaks tellima projekti (vald trassi rajamiseks projekti ei nõudnud). Lisaks, kui viie aasta jooksul seal piirkonnas midagi teega juhtub, siis peame meie selle paranduse Maanteeametile kinni maksma. See kõik on lihtsalt nii ebanormaalselt kallis, et selle plaaniga edasi minna poleks olnud mõtet. Ühelt poolt võib nendest nõuetest aru saada, et peabki olema tõeliselt kvaliteetselt tehtud, aga inimlikult olin küll väga pettunud, kurb ja vihane. Ühelt poolt kuuleme sellest, et kuidas peaks toetama maale elama minemist, riik toetab hajaasustuse programmi raames nende samade trasside rajamist, aga teiselt poolt, see sama riik teeb trassi rajamise mitte-miljonäridele pea võimatuks. 

Lauale jäi teine variant - vedada trass läbi naaberkinnistute. Erinevaid kinnistuid, läbi mille trassi vedada, on kaks. Ühega saime kohe kokkuleppele, teine kinnistu kuulub Norra investorfirmale, mille peakontor on Londonis. Sellest kuulmine muutis juba olukorra kurvaks - kuidas nendega üldse kontakti peaks saama. See õnneks kõige keerulisem polnudki, saime läbi eestlaste ikka asju ajada, aga sellest suurt kasu pole, sest 71-aastane Londonis pesitsev härra andis teada, et läbi nende maa trassi vedada ei saa. Ja ongi kõik selle plaaniga. Oleme tagasi alguses, kaevude juures.

Niisiis - kas salvkaev või puurkaev? Puurkaev on välistatud, sest lisaks, et  selle rajamine võib kuni 10k maksma minna, jääb jätkuvalt võimalus, et veeproovid pole puhtad ja sinna vahele on vaja hakata ostma mitme tonniseid filtreid. Niisiis - salvkaev. Aga kas salvkaevu vesi tuleb? Kas kuival suvel vett jätkub? Kas salvkaev toidab ära kaks maja? Mitte keegi ei tea vastuseid nendele küsimustele. Võib vabalt juhtuda, et ehitame kaevu valmis, aga vett lihtsalt ei tule ja kogu raha lendab vastu taevast ja tuleb otsast alustada. Lootusetu tunne on.

Eelmises postituses kirjutasin ka sellest, et kunagi meil oli kaev, aga see jäi naabri maa peale. Ema küsis neilt (sest tegemist ometigi sugulastega), kas nad on nõus müüma meile selle null koma midagi hektarit maalapi, mille peal vana kaev on - et kindlustada, et kindlasti kaevu vesi sisse tuleb. Vastus oli negatiivne - meile ei müüda seda maalappi. Siinkohal tahaksin lootusetult küsida, miks inimesed on sellised? 25-aastane inimene tahab kolida maale. Vabatahtlikult kolida MAALE! Ja ta ei saa. Kas inimesed päriselt ongi nii õelad või nii vastikud, et neil on kahju täita ühe inimese unistus, ise nii vähe tegemata. FOR FUCKS SAKE, me tahtsime seda maalappi OSTA mitte ei küsinud seda niisama endale. 

See kõik sai emotsiooni pealt kirja pandud ja võib-olla eksisteerib lahendus, aga ma ei näe seda. Ja vahepealt on vaja ennast lihtsalt tühjaks vinguda. Vahepeal see aitab. Praegusel juhul mitte eriti. Sama närune on ikka olla.