28. mai 2019

#KUSONPRÜGIKOHT

Mai on keskkonnakuu ja meie andsime vähemalt oma krundil päris suure panuse sellesse, et prügi jõuaks sinna kus on tema koht. Meie kodu suur probleem on tõsiasi, et sinna on aastatega kogutud ja kogunenud suurel hulgal pahna, "mida võib kunagi vaja minna". Minu põhimõtte on aga, et kui asja pole viimase viie aasta jooksul vaja läinud, siis vaevalt üldse läheb, sest on väga suur tõenäosus, et asja olemasolu isegi unustatakse.
Suuremas osas oli lahti vaja saada vanarauast, aga eks siit-sealt tuli välja muudki, näiteks rehve. Kogu aeg on mingi jutt olnud, et on vaja ära viia, aga siis on jälle suvi nii möödunud, et kellelgi pole aega olnud. Sel kevadel olime veendunud, et see projekt on vaja ära teha. Aastatega võsa alla kogunenud vanarauale ligipääsemine aga polnudki niisama lihtne ülesanne, sest sellele oli jõudnud võsa ümber kasvada. Niisiis võttis Fred esmalt mootorsae ja mina vedasin puid eemale.




Meile vastu vaadanud hunnik polnud just midagi, mida tahad puude keskel looduses näha. Teise missioonina hakkasime kraami võsa alt välja kandma, et siis kunagi saaks kärusse tõsta (sest käru meil parajasti polnud). Eriti irooniline oli, et leidsime kõige selle keskelt sildi kirjaga "kaitse loodust".
See jäi mõneks ajaks minu viimaseks tööks maal üldse, sest paar päeva varem õnnestus mul vist redelil kuuri värvidel külma saada ja endale seljanärvipõletik hankida. Raskede raudjurakate tõstmine süvendas seda veelgi ning järgmise nädala tegi isegi magamine sellist põrguvalu, et ma reaalselt karjusingi. Järk-järgult läks selg paremaks, aga kuu aega hiljem pole täiesti korras selg ikka veel. 



Sel ajal kui mina oma seljaga vaevu kõndida sain, tõstsid vanaraua kärusse teised ning mina olin töödejuhataja. Või vähemalt üritasin olla, sest objektil mind keegi eriti ei aktsepteerinud.
Lõpuks sai vanarauda viidud lausa kaks kärutäit, kummagi eest maksti meile isegi väga normaalsed 90€. Ema tegi küll ettepaneku raha töötegijate vahel laiali jagada, aga mina nõudsin tungivalt, et see raha investeeritakse kõige hüvanguks üldistesse ehitus- ja heakorratöödesse.
Kolmanda kärutäiega sai käidud ka jäätmejaamas, rehvid ja eterniit vastavatesse konteineritesse paigutatud. Lisaks kuuri kõrvalt likvideeritud vanad aknad, mis ka seal pikalt seisnud ja oodanud oma aega, millal neid ükskord vaja läheb.


1. mai 2019

KUIDAS MA KASVUHOONES MAGAMA JÄIN

Kevad on ilus ning see kevad on pakkunud piisavalt päikeselisi ilmasid, et ikka korralikult tööd ka teha. Jänkupühad jäid seekord tähistamata ja munade värvimiseni ei jõudnudki, see-eest oli mu nägu küll korralikult pori ja tolmuga ära võõbatud, nii et võib-olla see luges. Suure projektina sai likvideeritud ümberläinud telliskivihunnik, mis kuuri servas silma riivas. Kivid said euroaluste peale hunnikusse laotud ja veel ära ka sorteeritud - valged tellised, punased tellised ja katkised tellised.
Isa üritas samal ajal kasvuhoonet remontida, lumi oli mõned klaashoone klaasid ära lõhkunud. Nende asendamine tervete klaasidega näis keeruline, seega nüüd on meil kilekatusega klaaskasvuhoone.
Veel sai käru peale visatud paar nädalat varem võsa alt välja tassitud praht, aga jäätmejaama seda ära viia polnud võimalik, sest sel nädalavahetusel nägi Krootuse jäätmejaam välja selline:


Sest noh, milleks ikka pikaks nädalavahetuseks jäätmejaama tühjendada - ega inimesed ju nagunii ilusa ilmaga maakodudes ei tegutse ja ega vajadust jäätmejaama kasutamiseks pole...

Laupäeval õnnestus mul kuidagi moodi külma saada - õues tundus olevat suvesoojus, aga ju siis tegelikult ikkagi polnud ja pühapäeval käisin ringi nagu õnnetusehunnik oma kolme kihi riietega ja ikkagi oli igal pool külm. Lõpuks võtsin nõuks päikese käes raamatut lugeda, aga see oli ka liiga külm, misjärel leidsin kõige soojema paiga õuel - kilekasvuhoone. Seal oli aga nõnda mõnus ja soe istuda (loomulikult mulla peal), et mul õnnestus tukkuma jääda. Uskuge või mitte, aga on äärmiselt kummaline avastada end ärgates mulla sees. Aga elus tuleb kõik ära proovida - ka kasvuhoones magamine.
Uus nädal oleks tavapäraselt toonud palju palgatööd ja vähe maal tegutsemist, aga et oli koolivaheaeg ning mul oli eelneva nelja kuuga kogunenud kahe nädala jagu ületunde, tegin südame kõvaks ja nädal aega tööle ei läinud. Tööd tuli muidugi ikka teha, aga on uskumatu vahe, kas teha suures ja külmas kivimajas või oma kodus päikese käes. Neljapäeval sai seetõttu ära võõbatud üks kuuri sein. See võttis muidugi kolm tundi aega ja töö ei saanud lõpetatud sellepärast, et jaks oleks otsa saanud vaid seetõttu, et kattematerjal sai otsa. Kasutasin võõpamiseks Aura Balance'it, 10-liitrine ämber oli Espakis soodushinnaga 31,50€, aga kui ühe seina peale see kõik ära kulus, siis tuli ikka masendus peale küll. Neli seina on ju veel...









pühademuna

uinakust ärganud



see tähendab, et mai lõpus saab esimesi oma maasikaid!