14. juuli 2019

MA VIHKAN RALLIT JA KÕIK VIHKAVAD NÜÜD MIND

Ma ei saa aru ralli fenomenist. Ei ole kunagi saanud ja ei hakka vist kunagi saama ka. Ma elan Ottile kaasa nagu iga teine eestlane, käisin kinos filmi vaatamas ja nutsin, vaatan hea meelega telekast, kuidas Ott võistleb, aga ma ei saa aru, mida on vaadata, kui minna rallile kohale. Inimesed teevad seda ja mu sõpruskonnaski on nii suuri rallifänne, et minnakse kasvõi teise riiki ja elatakse kaasa, aga päriselt ka - ma ei saa aru miks. Seda on ju telekast miljon korda parem vaadata!? Näed aegu, näed sõitu, on põnev. Kui oled seal tee ääres, siis näed autot reaalselt ju kaks sekundit.  Mida seal vaadata on!? Peale seda saad pool minutit nautida tolmupilve ning hiljem hamba vahelt seda liiva välja urgitseda. Ma vaatasin eile telekast, kuidas auto mööda sõitis ja siis inimesed tee peale jooksid ja oma telefonidega autot selja tagant filmisid. Ausalt öeldes see nägi päris kohtlane välja. Mida seal vaadata on - seda küsimust olen ma oma sõpradele mitmeid kordi esitanud. Olen saanud erinevaid vastuseid. Levinumad neist on: 

  • "Seista tuleb kurvide peal, siis näeb avariisid." Issand jumal. Päriselt ka, sa lähed kohale, maksad isegi selle eest, et näeksid, kuidas keegi oma auto sodiks sõidaks ja viga saaks!? Mis teil viga on!?
  • "Ei näe ainult paar sekundit, sest kuuled juba kaugelt häält ka." Ma ausalt öeldes tean odavamat ja mugavamat viisi, kuidas ralliauto häält kuulata - Youtube
  • "Seltskond" Okei, selles ma ei kahtle, et iga mõttetu üritus on väga lahe, kui on õige seltskond. Aga, noh, seltskonda saab mujal ka nautida. 
  • "Elan kaasa" Jah, saan sellest aru ja tegelikult ei mõista hukka, aga ise ei tee seda ilmselt mitte kunagi.
Ma ei taha rallisõpru kuidagi halvustada - igal inimesel on oma huvid ja hobid ning oma valikud tehakse ise, need ei peagi kõigile sobima. Aga põhjus, miks ma sellest kirjutan, on asjaolu, et Shell Helix Rally Estonia 2019 põhjustas minule isiklikult väga palju probleeme, muresid ja negatiivseid emotsioone. 
Täna toimus  kiiruskatse kaks kilomeetrit minu kodust (Saverna katse). Teadsime, et kella 11st pannakse teed juba kinni, selles mõttes oli kommunikatsiooniga kõik hästi. Kiiruskatse ise algas kell 13. Meie tegime kogu päeva rahus tagaaias tööd - mina niitsin muru, isa ladus kivipeenart ja Fred kaevas astmeid. Ema oli metsas mustikal. Minul olid klapid kõrvas ja rallihääled jäid minust kuulmata, muidu oleks saanud rallile minematagi neid "hääli" nautida. 
Kui ma niitmisega värava poole jõudsin, pidid mu silmad peaaegu peast välja hüppama. Meie sissesõidutee oli autosid täis pargitud. Kõndisin teeotsa vaatama, mis seal siis toimub. Meie maa peale oli ennast paigutanud üheksa autot, enamast Audid ja Bemmid, millest tegin muidugi kohe meelevaldse järelduse, et keskmine rallisõber on rullnokk. Paraku peab ütlema, et see arvamus kahjuks päeva edenedes vaid süvenes. 
Tunnistan ennast tõesti täielikuks lolliks, aga ei tulnud selle peale, et inimesed arvavad, et eramaa peale parkida on okei. Sest, mille muu pärast ma neid teeääri ikka niidan - et rallisõpradel oleks parem parkida. Jah, mul polnud väljas eramaa silti, aga oli suur talusilt. Kas see ei peaks olema mõtlemisorganiga inimesele signaaliks, et tegemist on eramaaga!? Ilmselt on, aga minu parim pakkumine on, et kedagi ei huvitanud. Sest meie teeots oli tõesti kiiruskatse suhtes väga magusas kauguses. Kui oleks parkinud teeäärde (kuhu olekski pidanud), oleks ilmselgelt pidanud umbes kilomeetri rohkem kõndima. 



Ega neid sinna pargitud autosid enam minema ei ajada ei saanud, aga sai välja panna sildi "SIIN EI PARGI!?", et vältida järgmiste geeniuste maandumist meie haljasalale. Seda ka tegime. Lisaks helistasime korraldajatele, kes väljendasid väga selgelt, et meie juures toimunud parkimine pole kindlasti lubatud. Tunnistati ka seda, et rahvast on oodatust palju rohkem. Kõndisin natukene ka ringi ning täis oli pargitud ka 100m eemal "eramaa" sildiga märgistatud ala. Seega, argument, et meil polnud eramaa silti ja sellepärast võis parkida, pole väga argument, sest ilmselgelt see ei oleks kellelegi midagi lugenud. 
Peale parkmiskeelu sildi väljapanekut nägin ühte bemmivenda meie teeotsast sisse keeramas ja ennast autoderodusse paigutamas. Läksin kohe püha viha täis ja alustasin teed nende poole, et uurida, kas nad lugeda oskavad. Paistis, et siiski oskasid, sest nähes mind ilmselt tahavaatepeeglist tulemas, hakkasid maru kiire teeotsast välja sõitma. 
Vahepeal tuli ema metsast tagasi. Ta ei saanud teeotsast sisse keerata, sest ruumi polnud. Rääkis, et metsas olid mõlemad teeääred täis pargitud, vaevu sai autoga läbi. Umbes samal ajal lõppes ka kiiruskatse ja rahvas hakkas autode poole tagasi voolama. Ema seisis teeotsas autoga, ei saanud edasi ega tagasi, sest tagant tuli autoderodu. Samal ajal jõudis auto juurde mingi seltskond, kellele jäi kohe silma meie ülespandud silt ning seal kõlas üleolev parastus: "Haha, ikkagi on pargitud.". Ja kui mu ema siis autost välja kargas ja tollele tüübile keevitama hakkas. Ma olin ise umbes 200m kaugusel ning mõned detailid läksid kaduma, aga jõudsime isaga sel hetkel kui tüüp agressiivselt mu emale lähenes. Ma ei tea, kas tahtis kallale minna või mida, aga mölises seal natukene ja siis tegi vehkat. 
Et mu emal polnud sel päeval kõige parem tuju, jäi ta sinna teeotsa teisi autoomanikke ootama, et neile ka paar paremat sõna öelda, aga nagu ta ise pärast kurtis - kõik vabandasid nii alandlikult, et ei raatsinudki midagi väga halvasti öelda. 
Tegelikult ju polekski midagi nii hullu juhtunud, kui vahepeal poleks sadanud ning nendest autodest poleks roopaid maha jäänud. Eks ma pean nüüd mõningat aega sellist muru taluma:


Hiljem, kui kõik autod olid kadunud, tahtis Fred minna vaatama, millise tee need ralliautod endast maha on jätnud. Võtsime rattad ja hakkasime sinnapoole minema. Me ei olnud veel kohalegi jõudnud, kui mul oli jälle põhjust püha viha täis minna, sest: 


Alkoholipudeleid ja pürgi võis kohata veel mujalgi. Ning nüüd veidike ka sellest, kuidas ma ei saa aru, miks on vaja rallil alkoholi tarbida. 70% inimestest, kes meie teeotsast mööda kõndisid, kandsid käes õlle- ja siidripurke, endal suitsud hambus. Kui sa nagu oled nii suur rallifänn, äkki saab seda kainelt ka nautida. Võib-olla jääb rallist vähe selgem mälestus ka. 
Seda pole ka mulle mõtet rääkida, et see prügi võis seal juba enne rallit maas olla, sest läbisin seda teed samal hommikul kell 10 ja tean, et seda prahti polnud siis seal. Ma tahan tõesti väga loota, et ralli korraldajatel on nii palju südametunnistust ja kohusetunnet, et need parkimisalad läbi käia ja see prügi kokku korjata. Kui seda homseks tehtud pole, eks ma lähen ise neid teeääri koristama. 
Mõned siirad soovitused korraldajatele: organiseerige kiiruskatsete ümbruses parkimisalad ja parkimiskorraldajad. Isegi, kui ei pargita eramaale, siis pargitakse ju ikkagi mõlemale poole teed ja kruusateedel tekitab see äärmiselt liiklusohtlikku olukorra. Ja palun, palun, palun - isegi veel olulisem - KORJAKE PRÜGI KOKKU! Minu jaoks on uskumatu, et aastal 2019  inimesed on ikka veel niivõrd (paremate sõna puudumisel) lollid ja ülbed, et arvavad, et metsa alla prügi jätmine on okei. Ei ole. 
Kurtsin oma tänaseid läbielamisi ka sõpradele, aga ei saanud sealt väga palju kaasaelamist. Mulle väideti, et selle ürituse positiivsed küljed kaaluvad üle minu välja toodud negatiivsed küljed, aga ma ei saa sellega eriti nõustuda. Inimeste jaoks, kes rallist ei huvitu, pole sellel üritusel mitte mingeid positiivseid külgi. Järgmisel aastal aga mõtlesime juba targemad olla. Püstitame sildi "PARKIMINE 5€" ja seisame ise kõrval. Tööd jäävad sel päeval küll tegemata, aga ehk jääb mu muru alles. Ja isegi kui ei jää, siis olen selle eest vähemalt midagi saanud. 

Võtan oma jutu väga lühidalt kokku: ärge parkige mu maale ja ärge visake metsa alla prügi ja pidage neid rallisid kasvõi iga nädal.