16. oktoober 2019

PÖÖNINGU LEIUD

Suvest on nüüd küll juba päris palju aega möödas, aga nüüd ongi siis aega kirjutada sellest, mis suvel tehtud sai. Suurem osa tegevustest tuleb ette võtta puhtalt sellepärast, et on vaja ja projekti edasi lükata pole enam võimalik. Näiteks - me oleme ju viimased viis aastat olnud teadlikud asjaolust, et vana maja pööning on katastroofilises olukorras ning sinna on lihtsalt aastate joosul eest ära viidud kõik asjad, mida ära pole viitsinud või raatsinud visata või 90% juhtudest alles hoitud põhjusel, et "küll kunagi saab ära kasutada". Tavaliselt on mu isa selline väga aktiivne asjade taaskasutaja, aga paraku on ta asju kogunud rohkem kui tal füüsiliselt on aega renoveerida või taaskasutada. Mina lähtun põhimõttest, et kui asja pole viimase viie aasta jooksul vaja läinud, siis ei lähe ka. 
Et isal on hetkel käsil vana maja renoveerimine, mis tähendab vundamendi valamist ning seinade ja lagede ümberehitamist, oli pööning lihtsalt vaja puhtaks teha, sest muidu lagesid ehitada ei saa. Anti meile siis käsk see projekt ette võtta. Enne sügavamalt asjasse süvenemist arvasime, et kõige kurja juur on isa tahtmine asju alles hoida, aga peale esimest tundi seal katuse all selgus, et sinna on kogunenud lausa mitme põlvkonna pahn - juba alates minu vanaisast. Loomulikult oli seal ka isa asju, aga ka min onu, ema ja isegi minu omasid.
Seal oli ka mingil määral asju, mida päriselt oli vaja alles jätta - näiteks erinevad mööbli osad ja plaadid - neid saab ehitusel toetusmaterjalidena kasutada. Veel oli seal palju istutuspotte, mida iga aasta kevadel kasutame. Need asustasime ümber kuuri pööningule. Leidsin sealt ka palju lapsepõlvemälestusi - näiteks vanad töövihikud ja mänguasjad. Kuid suurimaks nostalgialaksuks olid esemed minu varajasest teismeeast, kus minu lemmikbänd oli Vanilla Ninja. Isa räägib, et mäletab sellest perioodist kõige rohkem seda, kuidas kõigi tema vaadatud saadete soundtrack oli Vanilla Ninja, sest minu toast kostus seda nii kõvasti, et suurt midagi muud kuulda polnud võimalik. Kõik fännikraam, mida tol hetkel saada oli võimalik, mul ka kodus olemas oli. Nüüd nad siis puhkavad pööningul. 


Seda pööningut andis hea mitu nädalat koristada. Ilmaga pidi ka vedama, sest 27-kraadise kuumaga katuse all olla polnud lihtsalt võimalik. Teiseks oli seal kohutavalt palju tolmu - ilmselt oleks pidanud seal tegutsemiseks respiraatorit kandma. Mina seda muidugi ei teinud ja köhisin paar päeva seda tolmu välja nagu kass karvapalle. 
Kõige rohkem hämmastas mind asjaolu, kuidas neid asju oli viitsitud sinna üles tassida. Sest enamus asju polnud kerget killast - näiteks katkised muruniidukid. Ning kõige kurvem on veel see, et need asjad said sinna tassitud ilma asjata. Oleks võinud siis otse jäätmejaama viia, aga ei. 





pakkusime küll kõigile uusi suuski, aga keegi ei tahtnud
veel nostalgiat



Köögil on uus lagi juba peal

6. oktoober 2019

KUIDAS ME KIRJUTUSLAUA PÄRAST TÜLLI KEERASIME

Milline on kodu kõige tähtsam tuba? Mõni ütleks, et elutuba, teine jällegi, et köök. Kes ootab üle kõige magamistoa sisustamist, kes jälle mõtleb laste peale. Teate, mida mina kõige rohkem ootan? Kontori sisustamist!

Meil on Frediga umbes kuu aega olnud õhus üks väga oluline probleem - meil on kahe peale üks kirjutuslaud. Fred veedab seal enamuse päevast - ta on sel nädalal auto katki olnud ja pole saanud Tartusse kontorisse sõita. Õnneks annab tarkvaraarendaja töö võimaluse ka kodukontoris töötada. Peale tööd ta ennast sealt ei liiguta ja leiab muid tegevusi, millega arvutis tegeleda. 

Et mina alustasin sügisel tööd õpetajana, arvasin esiti, et minul tuleb ka päris palju kodus laua taga töötada. Üsna reaalne oli koguni teise kirjutuslaua soetamine, aga see jäi minu tugeva protesti tõttu tegemata. Me elame niigi olude sunnil kahekesi ühes imetillukeses toas ja kui siia veel üks mööbliese sisse toppida, siis mina siin nõus elama enam pole, sest ma tunnen ennast juba praegu ahistatult tulenevalt asjaolust, et minu liikumisruum on piiratud. 

Õnneks sai üsna pea selgeks tõsiasi, et tegelikult pole õpetajatöö sugugi nii hull, et on vaja päevad ja ööd läbi kodus õpilaste töid parandada. Tööasjad jõuab koolis ilusti tehtud ning enamuse nädalast mul kirjutuslauda vaja polegi. Saan voodi või kott-tooli peal ka Facebookis või Pinterestis istuda. 

Eile õhtul tõusis aga õhku see probleem, millest alguses rääkisin. Jah, seni kuni ma arvutit niisama ajaviiteks kasutan, saan ma voodi peal hakkama, aga tahtsin eile õhtul videot monteerima hakata. Esiteks ei saa ma voodi peal kasutada selleks protsessiks väga vajalikku arvutihiirt  ning seda tööd on umbes 100 korda parem teha suure monitori kui väikse läpakaekraani peal. Monitor asub meil aga loomulikult kirjutuslaua peal. Vihjasin siis Fredile, et noh, ühel õhtul võiksin ju mina ka saada võimaluse tooli peal istuda ja inimese kombel oma asju teha. Temale loomulikult üldse ei sobinud see, et nüüd peab tema voodi peale kolima, aga mu argumendid selle kohta, kuidas tema kogu aeg kirjutuslauda kasutada saab, olid lihtsalt liiga head. 

Seal kirjutuslaua taga istudes sain ma tegelikult aru küll, miks talle seal nii väga meeldib. Töö sujus kiiremini ning ühe õhtuga (umbes kuue tunniga) sain ma valmis tehtud asjad, mida kuu aega edasi olin lükanud. Seal oli nii hea, et ega ma hommikul ka sealt veel ära minna ei tahtnud ning korraga näen, et Fred kakerdab mööda tuba ringi, endal mõõdulint käes. Küsisin siis inimeselt, et mida ta oma aruga teeb - sai ju kuu aega tagasi selgeks räägitud, et ühtegi mööblieset siia tuppa rohkem ei topita. 

See üks õhtu, mille ta pidi oma arvutiga voodis veetma, oli tema jaoks nii kohutav, et ta ei suutnud näha, kuidas ta peaks järgmise sellise õhtu üle elama. Üritasin selgitada, et mul on videot vaja monteerida maksimaalselt 1-2 korda kuus, kas ta siis ei võiks seda aega kasutada oma ehitusraamatute lugemiseks või filmi vaatamiseks. Tema sõnul ei saa, aga siin on tegemist juba puhta jonniga. 

Idee poolest poleks mul selle vastu midagi, et meil oleks kummalgi oma laud, aga nagu eespool juba öeldud, ei ole võimalik ühte pisikest tuba mööblit nii täis toppida. Teiseks ei ole ma ka huvitatud mingite suvaliste mööbliesemete ostmisest, mida hiljem majja ümber paigutada ei saa. 

Niisiis olen kogu päeva unistanud päevast, mil maja ükskord valmis on ning mõlemad oma kirjutuslaua taga istuda saame. Valisin mõned inspireerivad pildid oma unistuste tööruumidest ka välja. 

Kontoripinda on meil 10,4 ruutmeetrit ning sinna saab unistuste tööruumid kujundada küll. 



Seni oleme mõelnud sellise lahenduse peale, et kaks lauda on kõrvuti ühes teinas ja teine sein jääb diivanile ja SUURELE raamaturiiulile, kuna minu puhul on tegemist ülimalt organiseeritud inimesega, on mul absoluutselt iga projekti või tegevuse jaoks KAUST ning neid on kuskil hoida vaja. Raamatuid on ka omajagu kogunenud, seega peab raamaturiiul olema ikkagi suur. 




































Mina vajan enda ette seinale kindlasti ka mingit tahvli moodi asja, sest mulle meeldib väga igale poole kinnitada ka mingeid pabereid to do listidega. 


Lisaks unistan suurest (eelistatavalt pehmest ja karvasest) toolist, mille peal saab mugavalt ka rätsepistes või jalad tagumiku all istuda.  Lisaks olen tänu Fredile aru saanud suure monitori kasutamise mõnust. Ütlesin talle, et mulle väga meeldiks, kui mul oleks laua peal Apple'i monitor (sest see on nii ilus ja nunnu), aga seda mul osta ei lubata, sest seal maksab ainult nimi (millega ma tegelikult nõus olen).



Üldiselt tahaksin hoida kontoris väga puhast ja minimalistlikku joont - must-valged toonid, juurde helehalli või roosakat nüanssi. Mulle meeldib väga ka tumesinise-roosa kombinatsioon, aga mulle tundub, et see sobiks paremini magamistuppa. Ilmselgelt mingeid toone ma Frediga läbi arutanud veel pole, loodetavasti ta ka ikka seda blogi loeb, et teada saada, milliste värvide keskel ta oma ülejäänud elu elama peab.



Pildid Pinterestist. Mida rohkem ma neid pilte vaatan, seda enam ka mõistan, et nende Pinteresti kujunduste sees vist inimesed päriselt ei tööta küll. Riiulite peal on nii palju mingeid nipsasjakesi. No milleks sa topid enda kontori riiulile seitsmes erinevas mõõdus tühjasid purke!? Ole hea, mine vii need kööki ja keeda sinna sisse moosi vms. Tööruumid peavad ikka olema praktilised.

5. oktoober 2019

VEETRASSI RAJAMINE: OSA 2

Et ehitustöödega sai alustada oodatust varem, tuli nüüd kiiresti tegutseda ja viimased load korda ajada. Läks lahti kiire meilivahetus Maanteeametiga, et viimased load korda saada. Taaskord oldi väga vastutulelikud ja lubade taotlemine sujus. 

16. septembri hommikul kohtusime ehitajatega objektil. Selgus tõsiasi, et geodeeti neil pakkuda pole ja trassi nad maha märkida ei saa. Läks lahti ülikiire maamõõtja leidmine, et trassi trajektoor projektipõhiselt maha saaks märgitud. Vaatamata ehitaja soovitusele trass umbes valmis kaevata, keeldus mu ema sentimeetritki projektist kõrvale kalduma.

Nüüd aga teeme pisikese kõrvalkõike. Kirjutasin kaks postitust tagasi, et olime suve lõpus lahti saanud oma võsast (LINK). Meie kõrvalkinnistu kuulub investorfirmale ning tema maid haldab üks metsandusfirma (nime ei nimeta), kes omakorda tööde teostamiseks palkab alltöövõtjad. Selle võsa võttiski maha see alltöövõtja, kes esmapilgul jättis väga meeldiva mulje, kui tuli küsima, kas võivad maha võtta ka meiepoolse võsa. Peale seda,  kui Heiki (alltöövõtja esindaja), oli teada saanud, et võib ka meie võsa maha võtta ja oma hakkehunnikusse paigaldada, Heiki kuulmine kadus. Olime palunud et nad haket ladustades ei paneks kinni meie veetrassi trajektoori. Ema väljendus väga selgesõnaliselt, et nad võivad panna oma materjali minu maa peale ükskõik kuhu mujale, aga mitte trassi trajektoorile.
Paraku need ööpimedused töötavad masinad just sinna selle hakke ladustasid. Kõigele lisaks olid nad  tööde käigus suutnud hävitada ka kahte kinnistut eraldava piirimärgistuse. Peale seda tuli võtta üks telefonikõne teise otsa, kus see alltöövõtja kinnitas, et pole probleemi, kutsume geodeedi, paneme piiri uuesti paika ja likvideerime hakke. Seda juttu rääkis ta aga kaks nädalat jutti. Mida ei olnud oli piirimärgis ja hake seisis seal, kuhu ta pandud oli. Kuskil kuklas hakkas tuksuma kindel teadmine, et siit head nahka ei tule. Võtsime ühendust metsandusfirmaga, kes oli selle alltöövõtja palganud. Selgus, et alltöövõtja oli talle väitnud, et piirimärgistust seal kunagi olnud ei olegi. Ometi oli piiri märgistav  metallkupats kohe kindlasti olemas kaks nädalat enne võsatööde algust, kui meile tehti geoalust. Oma ajal oli selle kupatsi oma käega sinna maa sisse kaevanud minu isa. Metsaülem seda juttu kuulnud, ütles, et nende faktide valguses tellib ta maamõõtja ja laseb selle piirmärgi taastada ja annab alltöövõtjale käsu hakke teisaldada.



Juhtus nii, et just tol hommikul, kui selgus, et peame leidma ise geodeedi, kes trassi maha märgiks, helistas mulle see geodeet, kes pidi tulema piirimärgistust taastama. See oli hea juhuste kokkulangevus, sest saime kiirest kokkuleppele, et kui ta saab projekti, siis märgib maha ka veetrassi. Jälle pisut asjaajamist, sest projekteerijalt oli vaja kätte saada originaalfail. Õnneks olime saanud tõeliselt hea projekteerija, kes igas olukorras oli nõus aitama ja tulemuseks oli see, et sama päeva õhtupoolikuks oli veetrass projektipõhiselt maha märgitud. Mis aga endiselt vankumatult paigal seisis, oli hakkehunnik

Kohal käis alltöövõtja Heiki, kes lubas veel sama päeva jooksul hakke ümber tõsta. Sama päeva õhtul ilmus ta taas kohale, öeldes, et täna ikka ei saa aga homme laseb ta selle lausa ära hakkida. Järgmisel päeval töölt koju sõites oli esimene asi, mida tee ääres nägime ikka veel samas kohas seisev hakkehunnik. Taaskord kõne Heikile, kes väitis, et täna ka ei saa hakkida, sest hakkur läks katki. Peale seda kõnet lõppesid kõik lootused ses suhtes, et see inimene midagi ette võtab ja helistada tuli taas metsaülemale, kes võttis asjaajamise enda peale. Tulemuseks oli see, et järgmise päeva õhtuks oli hakkehunnik teisaldatud. Selgus tõsiasi, et alltöövõtja Heiki oli lisaks sellele, et ta hakke trassile ette pani, paigutanud ka kogu hakkehunniku teest nii kaugele, et hakkur sellele ligi ei saanud - teisaldamine olnuks vajalik nii või teisiti.

Igatahes oli trass nüüd vaba ja kaevetööd said jätkuda. Teise päeva õhtul ehitusmeestega rääkides tulid jutuks ka maakraanid. Ema mainis, et valisime tühjendusega maakraanid just sellepärast, et vajadusel saaks vee välja lasta. Selle peale tegid ehitajad suured silmad ja ütlesid, et tühjendusega kraane sinna maa sisse nüüd küll ei saanud. Selgus, et poest oli kaasa andud valed kraanid ja tuli taas teha kõnesid ehitusfirma omanikuga ja kraanid vahetati välja. 

Neljapäeva hommikpoolik möödus rahulkult - ei mingit asjaajamist, tundus tulevat rahulik päev. 

Veidi peale lõunat helises telefon, helistajaks tundmatu number. Kõnele vastates sai ema rämeda sõimu ja kahjunõude osaliseks. Helistas ühe kinnistu rentnik, kes väitis, et me olevat tema maa ära sorkinud ja vilja hävitanud. Kui ema siis selgitas, et tal on olemas kõik kirjalikud kooskõlastused omanikega, nõudis ta dokumente näha, mille peale ema väga viisakalt väljendudes teatas, et tema küll see inimene pole, kellele tema mingeid dokumente peaks näitama ning soovitas tal ühendust võtta maa omanikuga. Kõiki kinnistu omanikke oli teavitatud ehituse algusest ja nüüd tuli võtta ühendust  selle konkreetse kinnistu omanikuga ja teda probleemist teavitada. Kinnistu omanik lubas selle probleemi ise lahendada. See nn rentnik oli väga labane ja inetu kõnepruugiga inimene. Nagu hiljem teada saime, siis ega 4-klassilise haridusega inimeselt palju rohkem vist loota polegi. 

Ilus oli see hetk, kui see vesi sealt toruotsast voolama hakkas. See oli 24. septembri pärastlõunal. Ainuüksi teadmine, et me kinnistul on nüüd vesi, tekitab hea tunde. Hetkel on sõlmitud ka servituudid kõigi eraomanikega. Maanteeametiga asjaajamine võtab veel aega.



3. oktoober 2019

VEETRASSI RAJAMINE: OSA 1

Alustasin aasta alguses seda blogi paari postitusega, kus rääkisin, et kavatseme oma kodu veega varustamiseks taotleda raha hajaasustuse programmist. Esialgsete mõtetega sellest, kas ehitada puurkaev, salvkaev või hoopis veetrass saab tutvuda SIIN. Sellest, kuidas vahepeal tundus, et vett saada pole üldse võimalik, saab lugeda SIIN ning sellest, kuidas olukord siiski lahenes SIIN

Olgu märgitud, et postitus on sündinud koostöös mu emaga, kes vastutas 100% kogu trassi rajamisega seotud asjaajamise eest ning lõpuks meid kõiki selle veeni ka viis, sest iga natukenegi vähem südikas inimene oleks kogu selle asjaajamise juures ammu alla andnud. Seda kõike kõrvalt nähes, sain üsna pea aru, et mina seda asja lõpuni vedada poleks suutnud. 

Tänaseks päevaks on veetrass valmis, aga selleks, et kõik ilusti ära rääkida, peame jätkama seal sealt, kus viimases postituses pooleli jäime. 

Meie maanaabrist investorfirma andis nõusoleku rajada trass mööda trajektoori, kus lõpeb tee maa ja algab nende kinnistu, et võimalikult vähe koormata nende maad. Kuigi ükski projekteerija polnud esialgu nõus tegema projekti, mis on seotud Maanteeametiga, sest selle asutusega on "võimatu kooskõlastust saada", õnnestus meil pikkade meilivahetuste ja hinnapäringute tulemusena projekteerija lõpuks leida (Alkranel OÜ). Siis muidugi selgus, et enne projekti on vaja tellida ka geoalus ning järgnesid taaskord hinnapäringud, läbirääkimised ja nii leidsime ka sobiva pakkuja (A&O Mõõdubüroo OÜ).

Aprilliks olid hajaasustusprojekti materjalid koos ja projekt kaustas. Ehitajate hinnapakkumised olid väga suure erinevusega. Valisime välja kolm kõige soodsamat ja esitasime need koos projektiga. Olime ühed esimesed, kes projektitaotluse valda esitasid. 

Järgnes pikk ja närvesööv ooteaeg. Lisaks sellele läbirääkimised Maanteeametiga, sest kui Maanteeameti nõuetes oli trassi rajamine puurimisega, siis enamus ehitajaid keevitas selle puurimise eest väga kõrge hinna ning oleksime soovinud trassi rajada läbikaevamisega. Tee alt trassi rajamiseks on kaks võimalust: kas rajada trass läbikaevamisega või puurimisega (mutitakse tee alt). Et tegemist oli kruusateega, oleks saanud ka läbi kaevata, aga Maanteemaet polnud sellega nõus. Õnneks aga selgus, et teelõigule, mille alt pidi läbi minema meie veetrass, on planeeritud 2020. aastal säilitusremont, saime lõpuks ka läbikaeveloa. 

Telefonikõnesid sai võetud suhteliselt suvaliselt, leides internetist kontakti ja valides numbri. Küsija suu pihta ju ei lööda!? Ja ei löödudki, anti hoopis head nõu. Tegelikult sattus ema helistama Maanteeameti sellistele juhtfiguuridele, kelle poole taoliste pisiprobleemidega ei pöördutagi. Maanteeamet töötajate kohta pole meil ühtegi halba sõna öelda, sest kõik, kellega kokku puutusime, olid väga sõbralikud, kuid loomulikult peavad nad jälgima seaduseid ja nõudeid. 

Lõpuks, pisut enne suvist pööripäeva, saime omavalitsuselt teate, et meie veetrassi rajamise projekt on saanud rahalise toetuse. Aga enne lepingu sõlmimist peab ära ootama ka riigipoolse vastuse (antud programmi raames toimub toetamine proportsionaalselt 1/3 omavalitus, 1/3 riik ja 1/3 on taotleja omafinantseering).

Taaskord ootamise aeg. Veetrassi projekti ära tellida ei julgenud, sest kui oleks tulnud mingi tagasilöök, siis kogu trassi rajamiseks meil rahalist katet poleks olnud. Lõpuks juulikuu keskpaigas saime vastuse, et saame toetust. Kiiresti veel samal päeval sai ära tellitud geoalus ja võetud ühendust projekteerijaga. Paraku suvi on puhkuste aeg ja nüüd hakkasid omakorda need asjad veidi venima. Mu ema on õnneks piisavalt tüütu putukas ja endiselt ei karda võtta telefoni, kui on vaja pinda käia. Sestap' saime augustis kätte geoaluse ja kohapeal olukorraga tutvumas käis ka projekteerija. 

Väike tagasilöök tuli puurkaevu omanikult, kus vett võtma pidime hakkama. Olime planeerinud 40mm läbimõõduga toru. Paraku keeldus puurkaevu omanik 40mm toru paigaldust kooskõlastamast, maksimaalseks läbimõõduks nimetas ta 32mm. 

Vahetult enne projekti valmimist selgus, et ehitaja, kelle olime välja valinud, otsustas alt ära hüpata. Välja olime ta valinud seetõttu, et tegemist oli oma valla inimesega ja tundus, et ehk on asjaajamine oma valla inimesega lihtsam. Kiiresti võtsime ühendust hinnapakkumistest järgmise ehitajaga. Õnneks selgus, et tema on valmis tulema meile trassi ehitama, aga ta ei olnud huvitatud tee läbi kaevamisest vaid vastupidi puurimisest ja tema hinnapakkumises see puurimine polnud sedavõrd kõrge hinnaga nagu teistel. Koheselt võtsime ühendust projekteerijaga, kes oli isegi päris rahul selle muudatusega. Kui lõpuks projekt valmis oli, algas kooskõlastuste saaga. 

Eraomanikega (üle kelle maa trass veeti) kooskõlastamine keeruline polnud, samuti vastas kiiresti Põllumajandusamet. Siinkohal tuleb märkida, et on jäänud mainimata, et alal kuhu trassi rajasime, on tegemist maaparandusalaga. Ehk projekt vajas ka Põllumajandusameti kooskõlastust. Peame märkima, et ka sealsed inimesed olid väga vastutulelikud ja abivalmid. 

Veidi rohkem aega võttis Maanteeameti kooskõlastuse saamine. Projekteerija saatis projekti kooskõlastamisele, aga et protsessi kiirendada, helistas ema Maanteemaeisse ka ise. Kuna neid kahte inimest, kellega ta oli varasemalt suhelnud, ta kätte ei saanud, andis projekteerijale teada, et kumbki ei vastanud ja proovib hiljem uuesti. Ühe ema nimetatud nime peale, kohkus projekteerija üsna ära ja ütles, et ärgu ta sellele küll helistagu. Tegemist pidi olema suhteliselt juhtival kohal oleva inimesega, kes küll digiallkirjastab neid projekte, aga neid otseselt ei kooskõlasta ega läbi tööta. Sel hetkel olevat emal endalgi olnud tunne, et millega ta nüüd hakkama on saanud, sest oli seda inimest juba varasemalt korduvalt oma telefonikõnedega tülitanud. Aga just see inimene helistas talle mõne aja pärast tagasi ja kui ema alustas pikka tutvustust, et kes ta on, katkestas too mees teda ja ütles: "Ja-ja, ma mäletan teid!". Ometi oli nende viimasest kõnest möödunud mitu kuud. Sealt saime ka lubaduse, et projekt vaadatakse kiiremas korras  üle ja kooskõlastatakse. Nii ka läks. 

Paraku koos projekti kooskõlastusega tuli Maanteeametilt veel mitu ettekirjutust, mis lubasid tuleb taotleda  ja keda teavitada enne kui ehitusega pihta võib hakata.

Vahepeal jõudis objektiga tutvumas käia ka ehitaja, kes pakkus planeeritavaks tööde alustamise ajaks septembri lõppu. Juhtus aga nii, et vaevalt päev pärast kõigi kooskõlastuste saamist, helistas seesama ehitaja ja teatas, et tal oleks võimalik kohe uue nädala alguses töödega pihta hakata - 16. septembril.

Et ma ei suutnud seda teksti illustreerimma leida mitte ühtegi asjalikku pilti, lisan selle postituse lõppu veel ühe pildi eelmises postituses mainitud võsast, mida nüüd enam pole, aga uskuge mind, sellel võsal saab trassi rajamise loo järgmises osas olema üsnagi värvikas roll. Stay tuned!  



2. oktoober 2019

KUIDAS ME SAIME LAHTI OMA VÕSAST, MIS POLNUDKI TEGELIKULT MEIE OMA

Ma olen üle kümne aasta blogi kirjutanud ning tean, et blogimise võti on järjepidevus. Seda reeglit ma siin blogis aga jälgida pole suutnud. Kardan, et siinkohal on probleem selles, et nii palju on toimunud ning teemad muudkui kuhjuvad ja nüüd ma ei oska enam kuskilt pihta hakata. Kui talvel seda blogi kirjutama hakkasin, oli põhiline teema, kuidas krundile vett saada. Uskuge või mitte, aga meil on nüüd vesi olemas!? See oli aga niivõrd hullumeelne ettevõtmine, et kõige kirjapanek võtab ilmselt päevi aega. Seda enam, et seda asja ajasin mina isiklikult väga minimaalselt ning kogu töö tegi ära mu ema. Ta on lubanud kogu loo ükskord kirja panna, aga siis kui kõik dokumendid on ka vormistatud. 
Mõtlesin, et millest siis veel rääkida ning minu ja Fredi majaehituse koha pealt on ehk kõige olulisem edasiminek asjaolu, et saime endale vaate. Jah, ma veel pole, aga vaade on juba olemas. Meie krunti on aastaid kolmest küljest piiranud mets. Kahest küljest pole ühe naabri mets, kes leiab, et ega ta ei peagi oma võsa hooldama ning tema hein ja puud võivad meie aia vahelt läbi kasvada. Kolmandast küljest piirneme aga mõnevõrra mõistlikuma naabriga. Et septembris pidid algama veetrassi rajamise tööd, oli trassi trajektoorilt mõned puud maha võtta. Et see "normaalsem" naaber nagunii pidi tulema neid puid eemaldama, selgus, et plaanilise tööna oli kavas eemaldada ka meie maaga piirnev võsa. Meil polnud õrna aimugi palju võsa kasvab meie maa peal ja palju siis naabril. Selgus, et enamus oli muidugi tema oma, aga lasime maha võtta ka kõik puud, mis meie maa peale ennast kasvatama on hakanud. Puud sai naaber kõik endale, aga meie saime vaate!!! Imelise vaate. 
Enam ei ole sellis tunnet, et eladki ükski kuskil metsa sees. Näeme nüüd kaugustesse oma kõige lähemat naabrit ning 2km kaugusel asuvat külakest. Tööd on mahavõetud võsa juures veel palju - oksad kokku korjata ja ära põletada ning kuigi naabrid vist oma poole raadavad ära, ei usu, et nad meie poole osas sama lahked on. Seega tuleb mingi aja pärast hakata kändusid välja juurima. 
Võsa alt tuli välja ka arvestatav kogus muud sodi - näiteks täiesti läbi mädanenud pakke ja veel palju vanarauda. Paar viimast nädalavahetust oleme sombuste ilmadega seal lõket teinud ja puuprahti põletanud. Mida rohkem sodi põletatud saab, seda paremaks, ilusamaks ja puhtamaks ka vaade jääb.
Muidugi on kaskede mahavõtmisel ka oma pahupool. Olin kogu aeg veendunud, et see võsa tuleb sealt maha võtta, aga arvasin, et peame seda ise tegema ning siis oleks saanud mõned eriti noored, ilusad ja sirged kased muul otstarbel kõrvale panna. Nimelt on mul kindel visioon, et meie majas hakkab esikut ja koridori eraldama selline sein:


Kust ma nüüd seina jaoks vajalikud kased saan, ei tea. Aga noh, ega see mingi primaarne probleem polegi. See, et ilma igasuguste kuludeta (aga ka tuludeta) ühest krundi servast metsast lahti saime, on nii suur asi! 



meie vaade