6. oktoober 2019

KUIDAS ME KIRJUTUSLAUA PÄRAST TÜLLI KEERASIME

Milline on kodu kõige tähtsam tuba? Mõni ütleks, et elutuba, teine jällegi, et köök. Kes ootab üle kõige magamistoa sisustamist, kes jälle mõtleb laste peale. Teate, mida mina kõige rohkem ootan? Kontori sisustamist!

Meil on Frediga umbes kuu aega olnud õhus üks väga oluline probleem - meil on kahe peale üks kirjutuslaud. Fred veedab seal enamuse päevast - ta on sel nädalal auto katki olnud ja pole saanud Tartusse kontorisse sõita. Õnneks annab tarkvaraarendaja töö võimaluse ka kodukontoris töötada. Peale tööd ta ennast sealt ei liiguta ja leiab muid tegevusi, millega arvutis tegeleda. 

Et mina alustasin sügisel tööd õpetajana, arvasin esiti, et minul tuleb ka päris palju kodus laua taga töötada. Üsna reaalne oli koguni teise kirjutuslaua soetamine, aga see jäi minu tugeva protesti tõttu tegemata. Me elame niigi olude sunnil kahekesi ühes imetillukeses toas ja kui siia veel üks mööbliese sisse toppida, siis mina siin nõus elama enam pole, sest ma tunnen ennast juba praegu ahistatult tulenevalt asjaolust, et minu liikumisruum on piiratud. 

Õnneks sai üsna pea selgeks tõsiasi, et tegelikult pole õpetajatöö sugugi nii hull, et on vaja päevad ja ööd läbi kodus õpilaste töid parandada. Tööasjad jõuab koolis ilusti tehtud ning enamuse nädalast mul kirjutuslauda vaja polegi. Saan voodi või kott-tooli peal ka Facebookis või Pinterestis istuda. 

Eile õhtul tõusis aga õhku see probleem, millest alguses rääkisin. Jah, seni kuni ma arvutit niisama ajaviiteks kasutan, saan ma voodi peal hakkama, aga tahtsin eile õhtul videot monteerima hakata. Esiteks ei saa ma voodi peal kasutada selleks protsessiks väga vajalikku arvutihiirt  ning seda tööd on umbes 100 korda parem teha suure monitori kui väikse läpakaekraani peal. Monitor asub meil aga loomulikult kirjutuslaua peal. Vihjasin siis Fredile, et noh, ühel õhtul võiksin ju mina ka saada võimaluse tooli peal istuda ja inimese kombel oma asju teha. Temale loomulikult üldse ei sobinud see, et nüüd peab tema voodi peale kolima, aga mu argumendid selle kohta, kuidas tema kogu aeg kirjutuslauda kasutada saab, olid lihtsalt liiga head. 

Seal kirjutuslaua taga istudes sain ma tegelikult aru küll, miks talle seal nii väga meeldib. Töö sujus kiiremini ning ühe õhtuga (umbes kuue tunniga) sain ma valmis tehtud asjad, mida kuu aega edasi olin lükanud. Seal oli nii hea, et ega ma hommikul ka sealt veel ära minna ei tahtnud ning korraga näen, et Fred kakerdab mööda tuba ringi, endal mõõdulint käes. Küsisin siis inimeselt, et mida ta oma aruga teeb - sai ju kuu aega tagasi selgeks räägitud, et ühtegi mööblieset siia tuppa rohkem ei topita. 

See üks õhtu, mille ta pidi oma arvutiga voodis veetma, oli tema jaoks nii kohutav, et ta ei suutnud näha, kuidas ta peaks järgmise sellise õhtu üle elama. Üritasin selgitada, et mul on videot vaja monteerida maksimaalselt 1-2 korda kuus, kas ta siis ei võiks seda aega kasutada oma ehitusraamatute lugemiseks või filmi vaatamiseks. Tema sõnul ei saa, aga siin on tegemist juba puhta jonniga. 

Idee poolest poleks mul selle vastu midagi, et meil oleks kummalgi oma laud, aga nagu eespool juba öeldud, ei ole võimalik ühte pisikest tuba mööblit nii täis toppida. Teiseks ei ole ma ka huvitatud mingite suvaliste mööbliesemete ostmisest, mida hiljem majja ümber paigutada ei saa. 

Niisiis olen kogu päeva unistanud päevast, mil maja ükskord valmis on ning mõlemad oma kirjutuslaua taga istuda saame. Valisin mõned inspireerivad pildid oma unistuste tööruumidest ka välja. 

Kontoripinda on meil 10,4 ruutmeetrit ning sinna saab unistuste tööruumid kujundada küll. 



Seni oleme mõelnud sellise lahenduse peale, et kaks lauda on kõrvuti ühes teinas ja teine sein jääb diivanile ja SUURELE raamaturiiulile, kuna minu puhul on tegemist ülimalt organiseeritud inimesega, on mul absoluutselt iga projekti või tegevuse jaoks KAUST ning neid on kuskil hoida vaja. Raamatuid on ka omajagu kogunenud, seega peab raamaturiiul olema ikkagi suur. 




































Mina vajan enda ette seinale kindlasti ka mingit tahvli moodi asja, sest mulle meeldib väga igale poole kinnitada ka mingeid pabereid to do listidega. 


Lisaks unistan suurest (eelistatavalt pehmest ja karvasest) toolist, mille peal saab mugavalt ka rätsepistes või jalad tagumiku all istuda.  Lisaks olen tänu Fredile aru saanud suure monitori kasutamise mõnust. Ütlesin talle, et mulle väga meeldiks, kui mul oleks laua peal Apple'i monitor (sest see on nii ilus ja nunnu), aga seda mul osta ei lubata, sest seal maksab ainult nimi (millega ma tegelikult nõus olen).



Üldiselt tahaksin hoida kontoris väga puhast ja minimalistlikku joont - must-valged toonid, juurde helehalli või roosakat nüanssi. Mulle meeldib väga ka tumesinise-roosa kombinatsioon, aga mulle tundub, et see sobiks paremini magamistuppa. Ilmselgelt mingeid toone ma Frediga läbi arutanud veel pole, loodetavasti ta ka ikka seda blogi loeb, et teada saada, milliste värvide keskel ta oma ülejäänud elu elama peab.



Pildid Pinterestist. Mida rohkem ma neid pilte vaatan, seda enam ka mõistan, et nende Pinteresti kujunduste sees vist inimesed päriselt ei tööta küll. Riiulite peal on nii palju mingeid nipsasjakesi. No milleks sa topid enda kontori riiulile seitsmes erinevas mõõdus tühjasid purke!? Ole hea, mine vii need kööki ja keeda sinna sisse moosi vms. Tööruumid peavad ikka olema praktilised.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar