2. oktoober 2019

KUIDAS ME SAIME LAHTI OMA VÕSAST, MIS POLNUDKI TEGELIKULT MEIE OMA

Ma olen üle kümne aasta blogi kirjutanud ning tean, et blogimise võti on järjepidevus. Seda reeglit ma siin blogis aga jälgida pole suutnud. Kardan, et siinkohal on probleem selles, et nii palju on toimunud ning teemad muudkui kuhjuvad ja nüüd ma ei oska enam kuskilt pihta hakata. Kui talvel seda blogi kirjutama hakkasin, oli põhiline teema, kuidas krundile vett saada. Uskuge või mitte, aga meil on nüüd vesi olemas!? See oli aga niivõrd hullumeelne ettevõtmine, et kõige kirjapanek võtab ilmselt päevi aega. Seda enam, et seda asja ajasin mina isiklikult väga minimaalselt ning kogu töö tegi ära mu ema. Ta on lubanud kogu loo ükskord kirja panna, aga siis kui kõik dokumendid on ka vormistatud. 
Mõtlesin, et millest siis veel rääkida ning minu ja Fredi majaehituse koha pealt on ehk kõige olulisem edasiminek asjaolu, et saime endale vaate. Jah, ma veel pole, aga vaade on juba olemas. Meie krunti on aastaid kolmest küljest piiranud mets. Kahest küljest pole ühe naabri mets, kes leiab, et ega ta ei peagi oma võsa hooldama ning tema hein ja puud võivad meie aia vahelt läbi kasvada. Kolmandast küljest piirneme aga mõnevõrra mõistlikuma naabriga. Et septembris pidid algama veetrassi rajamise tööd, oli trassi trajektoorilt mõned puud maha võtta. Et see "normaalsem" naaber nagunii pidi tulema neid puid eemaldama, selgus, et plaanilise tööna oli kavas eemaldada ka meie maaga piirnev võsa. Meil polnud õrna aimugi palju võsa kasvab meie maa peal ja palju siis naabril. Selgus, et enamus oli muidugi tema oma, aga lasime maha võtta ka kõik puud, mis meie maa peale ennast kasvatama on hakanud. Puud sai naaber kõik endale, aga meie saime vaate!!! Imelise vaate. 
Enam ei ole sellis tunnet, et eladki ükski kuskil metsa sees. Näeme nüüd kaugustesse oma kõige lähemat naabrit ning 2km kaugusel asuvat külakest. Tööd on mahavõetud võsa juures veel palju - oksad kokku korjata ja ära põletada ning kuigi naabrid vist oma poole raadavad ära, ei usu, et nad meie poole osas sama lahked on. Seega tuleb mingi aja pärast hakata kändusid välja juurima. 
Võsa alt tuli välja ka arvestatav kogus muud sodi - näiteks täiesti läbi mädanenud pakke ja veel palju vanarauda. Paar viimast nädalavahetust oleme sombuste ilmadega seal lõket teinud ja puuprahti põletanud. Mida rohkem sodi põletatud saab, seda paremaks, ilusamaks ja puhtamaks ka vaade jääb.
Muidugi on kaskede mahavõtmisel ka oma pahupool. Olin kogu aeg veendunud, et see võsa tuleb sealt maha võtta, aga arvasin, et peame seda ise tegema ning siis oleks saanud mõned eriti noored, ilusad ja sirged kased muul otstarbel kõrvale panna. Nimelt on mul kindel visioon, et meie majas hakkab esikut ja koridori eraldama selline sein:


Kust ma nüüd seina jaoks vajalikud kased saan, ei tea. Aga noh, ega see mingi primaarne probleem polegi. See, et ilma igasuguste kuludeta (aga ka tuludeta) ühest krundi servast metsast lahti saime, on nii suur asi! 



meie vaade

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar