16. oktoober 2019

PÖÖNINGU LEIUD

Suvest on nüüd küll juba päris palju aega möödas, aga nüüd ongi siis aega kirjutada sellest, mis suvel tehtud sai. Suurem osa tegevustest tuleb ette võtta puhtalt sellepärast, et on vaja ja projekti edasi lükata pole enam võimalik. Näiteks - me oleme ju viimased viis aastat olnud teadlikud asjaolust, et vana maja pööning on katastroofilises olukorras ning sinna on lihtsalt aastate joosul eest ära viidud kõik asjad, mida ära pole viitsinud või raatsinud visata või 90% juhtudest alles hoitud põhjusel, et "küll kunagi saab ära kasutada". Tavaliselt on mu isa selline väga aktiivne asjade taaskasutaja, aga paraku on ta asju kogunud rohkem kui tal füüsiliselt on aega renoveerida või taaskasutada. Mina lähtun põhimõttest, et kui asja pole viimase viie aasta jooksul vaja läinud, siis ei lähe ka. 
Et isal on hetkel käsil vana maja renoveerimine, mis tähendab vundamendi valamist ning seinade ja lagede ümberehitamist, oli pööning lihtsalt vaja puhtaks teha, sest muidu lagesid ehitada ei saa. Anti meile siis käsk see projekt ette võtta. Enne sügavamalt asjasse süvenemist arvasime, et kõige kurja juur on isa tahtmine asju alles hoida, aga peale esimest tundi seal katuse all selgus, et sinna on kogunenud lausa mitme põlvkonna pahn - juba alates minu vanaisast. Loomulikult oli seal ka isa asju, aga ka min onu, ema ja isegi minu omasid.
Seal oli ka mingil määral asju, mida päriselt oli vaja alles jätta - näiteks erinevad mööbli osad ja plaadid - neid saab ehitusel toetusmaterjalidena kasutada. Veel oli seal palju istutuspotte, mida iga aasta kevadel kasutame. Need asustasime ümber kuuri pööningule. Leidsin sealt ka palju lapsepõlvemälestusi - näiteks vanad töövihikud ja mänguasjad. Kuid suurimaks nostalgialaksuks olid esemed minu varajasest teismeeast, kus minu lemmikbänd oli Vanilla Ninja. Isa räägib, et mäletab sellest perioodist kõige rohkem seda, kuidas kõigi tema vaadatud saadete soundtrack oli Vanilla Ninja, sest minu toast kostus seda nii kõvasti, et suurt midagi muud kuulda polnud võimalik. Kõik fännikraam, mida tol hetkel saada oli võimalik, mul ka kodus olemas oli. Nüüd nad siis puhkavad pööningul. 


Seda pööningut andis hea mitu nädalat koristada. Ilmaga pidi ka vedama, sest 27-kraadise kuumaga katuse all olla polnud lihtsalt võimalik. Teiseks oli seal kohutavalt palju tolmu - ilmselt oleks pidanud seal tegutsemiseks respiraatorit kandma. Mina seda muidugi ei teinud ja köhisin paar päeva seda tolmu välja nagu kass karvapalle. 
Kõige rohkem hämmastas mind asjaolu, kuidas neid asju oli viitsitud sinna üles tassida. Sest enamus asju polnud kerget killast - näiteks katkised muruniidukid. Ning kõige kurvem on veel see, et need asjad said sinna tassitud ilma asjata. Oleks võinud siis otse jäätmejaama viia, aga ei. 





pakkusime küll kõigile uusi suuski, aga keegi ei tahtnud
veel nostalgiat



Köögil on uus lagi juba peal

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar