Alustasin aasta alguses seda blogi paari postitusega, kus rääkisin, et kavatseme oma kodu veega varustamiseks taotleda raha hajaasustuse programmist. Esialgsete mõtetega sellest, kas ehitada puurkaev, salvkaev või hoopis veetrass saab tutvuda SIIN. Sellest, kuidas vahepeal tundus, et vett saada pole üldse võimalik, saab lugeda SIIN ning sellest, kuidas olukord siiski lahenes SIIN.
Olgu märgitud, et postitus on sündinud koostöös mu emaga, kes vastutas 100% kogu trassi rajamisega seotud asjaajamise eest ning lõpuks meid kõiki selle veeni ka viis, sest iga natukenegi vähem südikas inimene oleks kogu selle asjaajamise juures ammu alla andnud. Seda kõike kõrvalt nähes, sain üsna pea aru, et mina seda asja lõpuni vedada poleks suutnud.
Tänaseks päevaks on veetrass valmis, aga selleks, et kõik ilusti ära rääkida, peame jätkama seal sealt, kus viimases postituses pooleli jäime.
Meie maanaabrist investorfirma andis nõusoleku rajada trass mööda trajektoori, kus lõpeb tee maa ja algab nende kinnistu, et võimalikult vähe koormata nende maad. Kuigi ükski projekteerija polnud esialgu nõus tegema projekti, mis on seotud Maanteeametiga, sest selle asutusega on "võimatu kooskõlastust saada", õnnestus meil pikkade meilivahetuste ja hinnapäringute tulemusena projekteerija lõpuks leida (Alkranel OÜ). Siis muidugi selgus, et enne projekti on vaja tellida ka geoalus ning järgnesid taaskord hinnapäringud, läbirääkimised ja nii leidsime ka sobiva pakkuja (A&O Mõõdubüroo OÜ).
Aprilliks olid hajaasustusprojekti materjalid koos ja projekt kaustas. Ehitajate hinnapakkumised olid väga suure erinevusega. Valisime välja kolm kõige soodsamat ja esitasime need koos projektiga. Olime ühed esimesed, kes projektitaotluse valda esitasid.
Järgnes pikk ja närvesööv ooteaeg. Lisaks sellele läbirääkimised Maanteeametiga, sest kui Maanteeameti nõuetes oli trassi rajamine puurimisega, siis enamus ehitajaid keevitas selle puurimise eest väga kõrge hinna ning oleksime soovinud trassi rajada läbikaevamisega. Tee alt trassi rajamiseks on kaks võimalust: kas rajada trass läbikaevamisega või puurimisega (mutitakse tee alt). Et tegemist oli kruusateega, oleks saanud ka läbi kaevata, aga Maanteemaet polnud sellega nõus. Õnneks aga selgus, et teelõigule, mille alt pidi läbi minema meie veetrass, on planeeritud 2020. aastal säilitusremont, saime lõpuks ka läbikaeveloa.
Telefonikõnesid sai võetud suhteliselt suvaliselt, leides internetist kontakti ja valides numbri. Küsija suu pihta ju ei lööda!? Ja ei löödudki, anti hoopis head nõu. Tegelikult sattus ema helistama Maanteeameti sellistele juhtfiguuridele, kelle poole taoliste pisiprobleemidega ei pöördutagi. Maanteeamet töötajate kohta pole meil ühtegi halba sõna öelda, sest kõik, kellega kokku puutusime, olid väga sõbralikud, kuid loomulikult peavad nad jälgima seaduseid ja nõudeid.
Lõpuks, pisut enne suvist pööripäeva, saime omavalitsuselt teate, et meie veetrassi rajamise projekt on saanud rahalise toetuse. Aga enne lepingu sõlmimist peab ära ootama ka riigipoolse vastuse (antud programmi raames toimub toetamine proportsionaalselt 1/3 omavalitus, 1/3 riik ja 1/3 on taotleja omafinantseering).
Taaskord ootamise aeg. Veetrassi projekti ära tellida ei julgenud, sest kui oleks tulnud mingi tagasilöök, siis kogu trassi rajamiseks meil rahalist katet poleks olnud. Lõpuks juulikuu keskpaigas saime vastuse, et saame toetust. Kiiresti veel samal päeval sai ära tellitud geoalus ja võetud ühendust projekteerijaga. Paraku suvi on puhkuste aeg ja nüüd hakkasid omakorda need asjad veidi venima. Mu ema on õnneks piisavalt tüütu putukas ja endiselt ei karda võtta telefoni, kui on vaja pinda käia. Sestap' saime augustis kätte geoaluse ja kohapeal olukorraga tutvumas käis ka projekteerija.
Väike tagasilöök tuli puurkaevu omanikult, kus vett võtma pidime hakkama. Olime planeerinud 40mm läbimõõduga toru. Paraku keeldus puurkaevu omanik 40mm toru paigaldust kooskõlastamast, maksimaalseks läbimõõduks nimetas ta 32mm.
Vahetult enne projekti valmimist selgus, et ehitaja, kelle olime välja valinud, otsustas alt ära hüpata. Välja olime ta valinud seetõttu, et tegemist oli oma valla inimesega ja tundus, et ehk on asjaajamine oma valla inimesega lihtsam. Kiiresti võtsime ühendust hinnapakkumistest järgmise ehitajaga. Õnneks selgus, et tema on valmis tulema meile trassi ehitama, aga ta ei olnud huvitatud tee läbi kaevamisest vaid vastupidi puurimisest ja tema hinnapakkumises see puurimine polnud sedavõrd kõrge hinnaga nagu teistel. Koheselt võtsime ühendust projekteerijaga, kes oli isegi päris rahul selle muudatusega. Kui lõpuks projekt valmis oli, algas kooskõlastuste saaga.
Eraomanikega (üle kelle maa trass veeti) kooskõlastamine keeruline polnud, samuti vastas kiiresti Põllumajandusamet. Siinkohal tuleb märkida, et on jäänud mainimata, et alal kuhu trassi rajasime, on tegemist maaparandusalaga. Ehk projekt vajas ka Põllumajandusameti kooskõlastust. Peame märkima, et ka sealsed inimesed olid väga vastutulelikud ja abivalmid.
Veidi rohkem aega võttis Maanteeameti kooskõlastuse saamine. Projekteerija saatis projekti kooskõlastamisele, aga et protsessi kiirendada, helistas ema Maanteemaeisse ka ise. Kuna neid kahte inimest, kellega ta oli varasemalt suhelnud, ta kätte ei saanud, andis projekteerijale teada, et kumbki ei vastanud ja proovib hiljem uuesti. Ühe ema nimetatud nime peale, kohkus projekteerija üsna ära ja ütles, et ärgu ta sellele küll helistagu. Tegemist pidi olema suhteliselt juhtival kohal oleva inimesega, kes küll digiallkirjastab neid projekte, aga neid otseselt ei kooskõlasta ega läbi tööta. Sel hetkel olevat emal endalgi olnud tunne, et millega ta nüüd hakkama on saanud, sest oli seda inimest juba varasemalt korduvalt oma telefonikõnedega tülitanud. Aga just see inimene helistas talle mõne aja pärast tagasi ja kui ema alustas pikka tutvustust, et kes ta on, katkestas too mees teda ja ütles: "Ja-ja, ma mäletan teid!". Ometi oli nende viimasest kõnest möödunud mitu kuud. Sealt saime ka lubaduse, et projekt vaadatakse kiiremas korras üle ja kooskõlastatakse. Nii ka läks.
Paraku koos projekti kooskõlastusega tuli Maanteeametilt veel mitu ettekirjutust, mis lubasid tuleb taotleda ja keda teavitada enne kui ehitusega pihta võib hakata.
Vahepeal jõudis objektiga tutvumas käia ka ehitaja, kes pakkus planeeritavaks tööde alustamise ajaks septembri lõppu. Juhtus aga nii, et vaevalt päev pärast kõigi kooskõlastuste saamist, helistas seesama ehitaja ja teatas, et tal oleks võimalik kohe uue nädala alguses töödega pihta hakata - 16. septembril.
Et ma ei suutnud seda teksti illustreerimma leida mitte ühtegi asjalikku pilti, lisan selle postituse lõppu veel ühe pildi eelmises postituses mainitud võsast, mida nüüd enam pole, aga uskuge mind, sellel võsal saab trassi rajamise loo järgmises osas olema üsnagi värvikas roll. Stay tuned!
Kommentaarid
Postita kommentaar