5. oktoober 2019

VEETRASSI RAJAMINE: OSA 2

Et ehitustöödega sai alustada oodatust varem, tuli nüüd kiiresti tegutseda ja viimased load korda ajada. Läks lahti kiire meilivahetus Maanteeametiga, et viimased load korda saada. Taaskord oldi väga vastutulelikud ja lubade taotlemine sujus. 

16. septembri hommikul kohtusime ehitajatega objektil. Selgus tõsiasi, et geodeeti neil pakkuda pole ja trassi nad maha märkida ei saa. Läks lahti ülikiire maamõõtja leidmine, et trassi trajektoor projektipõhiselt maha saaks märgitud. Vaatamata ehitaja soovitusele trass umbes valmis kaevata, keeldus mu ema sentimeetritki projektist kõrvale kalduma.

Nüüd aga teeme pisikese kõrvalkõike. Kirjutasin kaks postitust tagasi, et olime suve lõpus lahti saanud oma võsast (LINK). Meie kõrvalkinnistu kuulub investorfirmale ning tema maid haldab üks metsandusfirma (nime ei nimeta), kes omakorda tööde teostamiseks palkab alltöövõtjad. Selle võsa võttiski maha see alltöövõtja, kes esmapilgul jättis väga meeldiva mulje, kui tuli küsima, kas võivad maha võtta ka meiepoolse võsa. Peale seda,  kui Heiki (alltöövõtja esindaja), oli teada saanud, et võib ka meie võsa maha võtta ja oma hakkehunnikusse paigaldada, Heiki kuulmine kadus. Olime palunud et nad haket ladustades ei paneks kinni meie veetrassi trajektoori. Ema väljendus väga selgesõnaliselt, et nad võivad panna oma materjali minu maa peale ükskõik kuhu mujale, aga mitte trassi trajektoorile.
Paraku need ööpimedused töötavad masinad just sinna selle hakke ladustasid. Kõigele lisaks olid nad  tööde käigus suutnud hävitada ka kahte kinnistut eraldava piirimärgistuse. Peale seda tuli võtta üks telefonikõne teise otsa, kus see alltöövõtja kinnitas, et pole probleemi, kutsume geodeedi, paneme piiri uuesti paika ja likvideerime hakke. Seda juttu rääkis ta aga kaks nädalat jutti. Mida ei olnud oli piirimärgis ja hake seisis seal, kuhu ta pandud oli. Kuskil kuklas hakkas tuksuma kindel teadmine, et siit head nahka ei tule. Võtsime ühendust metsandusfirmaga, kes oli selle alltöövõtja palganud. Selgus, et alltöövõtja oli talle väitnud, et piirimärgistust seal kunagi olnud ei olegi. Ometi oli piiri märgistav  metallkupats kohe kindlasti olemas kaks nädalat enne võsatööde algust, kui meile tehti geoalust. Oma ajal oli selle kupatsi oma käega sinna maa sisse kaevanud minu isa. Metsaülem seda juttu kuulnud, ütles, et nende faktide valguses tellib ta maamõõtja ja laseb selle piirmärgi taastada ja annab alltöövõtjale käsu hakke teisaldada.



Juhtus nii, et just tol hommikul, kui selgus, et peame leidma ise geodeedi, kes trassi maha märgiks, helistas mulle see geodeet, kes pidi tulema piirimärgistust taastama. See oli hea juhuste kokkulangevus, sest saime kiirest kokkuleppele, et kui ta saab projekti, siis märgib maha ka veetrassi. Jälle pisut asjaajamist, sest projekteerijalt oli vaja kätte saada originaalfail. Õnneks olime saanud tõeliselt hea projekteerija, kes igas olukorras oli nõus aitama ja tulemuseks oli see, et sama päeva õhtupoolikuks oli veetrass projektipõhiselt maha märgitud. Mis aga endiselt vankumatult paigal seisis, oli hakkehunnik

Kohal käis alltöövõtja Heiki, kes lubas veel sama päeva jooksul hakke ümber tõsta. Sama päeva õhtul ilmus ta taas kohale, öeldes, et täna ikka ei saa aga homme laseb ta selle lausa ära hakkida. Järgmisel päeval töölt koju sõites oli esimene asi, mida tee ääres nägime ikka veel samas kohas seisev hakkehunnik. Taaskord kõne Heikile, kes väitis, et täna ka ei saa hakkida, sest hakkur läks katki. Peale seda kõnet lõppesid kõik lootused ses suhtes, et see inimene midagi ette võtab ja helistada tuli taas metsaülemale, kes võttis asjaajamise enda peale. Tulemuseks oli see, et järgmise päeva õhtuks oli hakkehunnik teisaldatud. Selgus tõsiasi, et alltöövõtja Heiki oli lisaks sellele, et ta hakke trassile ette pani, paigutanud ka kogu hakkehunniku teest nii kaugele, et hakkur sellele ligi ei saanud - teisaldamine olnuks vajalik nii või teisiti.

Igatahes oli trass nüüd vaba ja kaevetööd said jätkuda. Teise päeva õhtul ehitusmeestega rääkides tulid jutuks ka maakraanid. Ema mainis, et valisime tühjendusega maakraanid just sellepärast, et vajadusel saaks vee välja lasta. Selle peale tegid ehitajad suured silmad ja ütlesid, et tühjendusega kraane sinna maa sisse nüüd küll ei saanud. Selgus, et poest oli kaasa andud valed kraanid ja tuli taas teha kõnesid ehitusfirma omanikuga ja kraanid vahetati välja. 

Neljapäeva hommikpoolik möödus rahulkult - ei mingit asjaajamist, tundus tulevat rahulik päev. 

Veidi peale lõunat helises telefon, helistajaks tundmatu number. Kõnele vastates sai ema rämeda sõimu ja kahjunõude osaliseks. Helistas ühe kinnistu rentnik, kes väitis, et me olevat tema maa ära sorkinud ja vilja hävitanud. Kui ema siis selgitas, et tal on olemas kõik kirjalikud kooskõlastused omanikega, nõudis ta dokumente näha, mille peale ema väga viisakalt väljendudes teatas, et tema küll see inimene pole, kellele tema mingeid dokumente peaks näitama ning soovitas tal ühendust võtta maa omanikuga. Kõiki kinnistu omanikke oli teavitatud ehituse algusest ja nüüd tuli võtta ühendust  selle konkreetse kinnistu omanikuga ja teda probleemist teavitada. Kinnistu omanik lubas selle probleemi ise lahendada. See nn rentnik oli väga labane ja inetu kõnepruugiga inimene. Nagu hiljem teada saime, siis ega 4-klassilise haridusega inimeselt palju rohkem vist loota polegi. 

Ilus oli see hetk, kui see vesi sealt toruotsast voolama hakkas. See oli 24. septembri pärastlõunal. Ainuüksi teadmine, et me kinnistul on nüüd vesi, tekitab hea tunde. Hetkel on sõlmitud ka servituudid kõigi eraomanikega. Maanteeametiga asjaajamine võtab veel aega.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar