30. november 2019

KUIDAS MA SAIN ARU, ET EI TAHA LINNAS ELADA

Ma käisin eile Tartus. Eile oli Must Reede. Ma olen traumeeritud.

Ma ei läinud Tartusse suuri allahindlusi otsima ega raha kulutama. Me läksime emaga notarisse ning teadmine, et samal päeval Taskus mingi suur ostumöll käib, jõudis meieni alles paar päeva tagasi. Meil siin kohalikus külapoes sellisest trallist osa ei võeta ning Põlva on ka selles suhtes ikkagi maakoht. Esialgu mõtlesime, et küll on hea juhus, saame enne ja pärast notarit siis šopata ka - nagunii liiga tihti linna just ei satu. 
Algas kõik sellega, et pidime bussiga Põlvast Tatusse sõitma. Et Fred oli nagunii autoga Tartus tööl, polnud mõtet kahe autoga hiljem tagasi tulla. Buss pidi sõitma tund aega ning selle tund aega seisime me püsti. Lisaks meile muidugi veel umbes 20 inimest. Kas nii tohib sõita - ma ei tea. Ilmselt mitte. Igatahes oli see tüütu ja väsitav. 
Enne notarit oli meil umbes 40 minutit aega ning hüppasime Koduekstrast läbi, et nipet-näpet midagi jõuludeks osta. Tõttasime siis kella 16.00-ks Taskusse notarisse. Meil oli seoses veetrassiga vaja sõlmida veel viimane servituut ja seda Maanteeametiga. Meil nii vedas, et seda Tallinnasse sõlmima ei pidanud minema, aga seda Tartu aega tuli ikka pikalt oodata. Pikk oli ootamine ka notaribüroo vestibüülis. Kell 16.00 keegi meid sisse ei palunud ning 16.15 läksime siis uurima, et kaua veel läheb. Selle peale tegi blond sekretär suured silmad ja kukkus vabandama, sest oli meie asemel just ühe teise inimese sisse juhatanud. Ütles küll, et see läheb hästi kiiresti, aga ikkagi ootasime veel 15 minutit ning lõpuks löögile saime alles 16.30. Pool tundi raisatud aega. 
Pärast seda kiskus kõik rappa. Ma ei tea, kas rahvast oli keskustesse juurde tulnud, aga mul polnud üldse enam privaattsooni. Igal pool olid inimesed. Lisaks ei olnud võimalik üksteisega rääkida ning oma mõtteid ka ei kuulnud, sest kõlaritest lasti kellegi mõttetut möla.

Mulle meeldib iseenesest suur Maksimarket, sest sealt saab selliseid asju, mida igapäevaselt Põlvast ei saa. Samas ei meeldi mulle see Maksimarket üldse, sest ma ei tea, kus on asjad. Meil hakkas vaikselt juba kiire ja tahtsime koju ära minna ja siis lihtsalt tuleb otsida ja otsida, aga asju, mida vaja on, üles ei leia.
Fredi auto oli Sadamateatri juures ja oma raskete poekottidega sinna kõndides mõtlesime, et on Põlva mõistes oleks see sama, kui jätan auto Edu juurde ja ise lähen Selverisse poodi. On ikka õudne küll, kui ei saa otse poe ette parkida. Õnnelikult auto juurde jõudes ei tahtnud mõelda muust, kui sellest, et saaks koju. Ema ei saa aga kordagi Tartus ära käia nii, et ta Sirka burksi ei ostaks, mistõttu pidime väikese kõrvalepõike veel tegema. Oleme tavaliselt Ringtee Sirkast möödaminnes läbi käinud ja asi korras. Sel korral tuli aga Fredil idee, et me pole ju uues Aardla Siriuses käinud. Seal pidavat saama sees oodata. Kohale jõudes selgus, et sees oodata siiski ei saa. Fredile ei mahtunud pähe, milleks üldse nii suur putka ehitada, kui sees oodata ei saa.
Tellisime siis kaks kahekihilist burgerit ja friikad. Esialgu unustasime mainida, et kõike seda kaasa tahaks ja teenindaja siis ütles, et karp maksab 0,25€. Okei, pole midagi, aga issile kodus päris külma burksi pakkuda poleks tahtnud. Ootame siis seal ja näeme läbi klaasi, et justkui meie tellimus hakkaks valmis saama ja topivad need lahtised burgerid siis mingisse pealt lahtisesse pappkarpi. Ema ütles, et tahaks ikka termokarpi. Siis öeldi, et tuleb veel juurde maksta selle eest. No ega midagi, maksime selle 30 senti ka veel juurde. Ja siis näeme jälle läbi klaasi - mida nad teevad??? Panevad friikartulid termokarpi, aga burksid topivad ikka sinna lahtise pappkarbi sisse. Kui nad akna avasid, et meil tellimus siis kätte anda, ütlesime, et soovisime ju burgereid karbi sisse. Selle peale öeldi, et burgereid karbi sisse ei panda, neid karpe ei olevat. Siis mina lihtsalt ei jaksanud enam. Lõime käega ja läksime minema. Et nagu, miks ei oleks saanud panna burgereid lihtsalt sinna karpi, kuhu pandi friikad??? Kas keegi palun seletaks mulle lahti selle loogika, miks ei saa burgerit panna sellesse neljakandilisse karpi, kuhu pandi friikad? Ringtee Siriuses oleme iga kord saanud burgeri karbi sees ja pole nagu probleemi olnud. Ilmselt oli tähtede seis lihtsalt vale ning sel päeval kodus välja minna üldse ei olekski tohtinud.
Aga trauma sellest käigust sain ikkagi. Kõik oli lihtsalt nii närviline ja igal pool oli nii palju inimesi ja kõik tegid nii palju lärmi. Kui ma veel varem ikka vahepeal leidsin end mõttelt, et ehk oleks palju parem elada linnas, siis nüüd tean, et need viis aastat, mis ma ülikoolis käisin ja Tartus elasin, jäävad minu esimesteks ja ainsateks linnas elatud aastateks. Ülejäänud elu tahan elada paksu metsa sees, kus lähimad naabrid on kilomeetri kaugusel ning kus keegi minu privaattsooni ei tungi.

Tartu vastu pole midagi, lihtsalt inimeste vastu. Lisaks olen ma täna haige. Ma töötan iga päev 500 lapse keskel ning ei jää haigeks, aga käin korra Tartus ja järgmine päev on nina sama punane nagu põhjapõder Rudolfil.


10. november 2019

KUIDAS KÜPSETADA (KASSIGA) ISADEPÄEVAKS KRÄSUPEAKOOKI

Põhjad: 
- 4 muna
- 4dl suhkrut
- 6dl nisujahu
- 2tl söögisoodat
- 400g hapukoort
- 3sl kakaopulbrit

Täidis: 
- 600g hapukoort

Glasuur: 
- 100g võid
- 2sl piima
- 3sl suhkrut
- 2sl kakaopulbrit

Valmistamine:


Võta kapist suur kauss ning suhkur, jahu ja sooda. Tõsta kass kapist välja. Aseta kauss lauale ning suundu külmkapi poole ja haara sealt munad ja hapukoor. Jälgi, et sa kassi peale ei astuks. Lükka kass laua pealt eest ning aseta munad ja hapukoor lauale. Nüüd saad asuda taina valmistamise kallale. Esiteks tõsta kausist välja kass ja löö lahti neli muna. Lisa suhkur ja jahu ning jälgi, et kass munakoori ära ei sööks. Viska munakoored prügikasti, et kass nende söömise lõpetaks. Pühi kass jahust puhtaks. Pese käed. Sega tainast ja lisa hapukoor. Lisa hapukoort ka kassi toidunõudesse. Kasuta paari kassivaba hetke selleks, et kapist välja otsida 2 küpsetusvormi ja külmkapist või. Määri koogivormid võiga. Lükka kass laualt maha. 
Jaga varemvalmistatud tainas kaheks. Lisa ühte kaussi kolm supilusikat kakaopulbrit ja jälgi, et kass mahaläinud osa ära ei limpsiks. Vala hele ja tume tainas erinevatesse koogivormidesse. Ava ahjuuks ja ära lase kassil ahju ronida. Küpseta mõlemat koogipõhja 180 kraadi juures umbes 25 minutit. 
Ava 25 minuti pärast koos kassiga ahjuuks ja ähvarda ta järgmisena ahju pista, kui ta lollusi ei lõpeta. Torka koogi sisse hambatikk ja kontrolli, kas see jääb puhtaks. Lase nüüd koogipõhjadel jahtuda ja tegele kassiga, et oma nina neisse sisse ei pistaks. 
Kui koogid on jahtunud, lõika hele põhi kuubikuteks ja tume kaheks kihiks. Sega heledad koogikuubikud hapukoorega ning jälgi, et kass limpsiks hapukoort oma toidunõudest, mitte sinu koogilt. Aseta alumine tume koogipõhi vormi, määri sellele hapukoort ja kata poole hapukoore-saiakuubiku seguga. Lisa teine tume koogipõhi ning peale ülejäänud kuubikusegu. Tõsta kook kuhugi kõrgele, kassile kättesaamatusse kohta. 
Tee glasuur. Selleks võta külmkapist või ja piim ja pane need lauale. Seejärel ava uuesti külmkapp ning võta sealt kassikonserv ja toida kassi, kelle nägu viitab sellele, et teda on terve päeva näljas hoitud. Sega potis või, kakaopulber ja suhkur, lisa juurde piim. Sega ühtlaseks ja lase veidi jahtuda. Tõsta kook kõrgelt alla. Lükka kass eest (ta ei tahtnud ju tegelikult süüa). Nirista šokolaad tordile. Võta tort kätte ja alusta teekonda külmkapini. Teel jälgi, et ei astuks peale kassile ega mõnele tema kohale tassitud mänguasjale. Aseta kook külmkappi ja jätta sinna vähemalt 12-ks tunniks. 
Isadepäeva hommikul ava külmkapp ja tõsta kook välja. Karju kassile, et ta laualt minema läheks. Eemalda vormilt rõngasvormi servad ja lõika kook parajateks tükkideks. Kassile ära koogi pruuni osa paku, ainult valget.





6. november 2019

HALLOWEEN MURDER MYSTERY DINNER

Traditsioonilise halloweenipeo asemel otsustasin sel aastal asjale veidi muudmoodi läheneda. Ma olen halloweeni ideid sirvides mitmel aastal silmitsi sattunud erinevate murder mystery stsenaariumitega ning mõtlesin, et neid oleks lahe halloweenil rakendada. Samas nõuavad need küllaltki suurt ettevalmistust ning võtavad palju aega, seega jäid nad esimesel kolmel aastal siiski kõrvale.

Et tundsin sel aastal, et mul on neist halloweeni toitude vorpimisest villand ning ega väljavaade pidu korteris pidada ka eriti meeldiv polnud. Seega sai kutsutud valitud seltskond sõpru (mitte, et oleksin teised lihtsalt tuimalt kutsumata jätnud, aga nemad viibisid erinevatel põhjustel välisriikides ning poleks nagunii tulla saanud) ning välja kuulutatud murder mystery õhtusöök.

Mõrvastsenaariumi leidsin kiire googeldamise teel internetist. Neid tasuta stsenaariumeid oli muidugi seal mitmeid, aga see tundus üsna loogiline ja tehtav. Ma ei suuda enam leida täpset linki, kust selle alla laadisin, kuid müsteeriumi nimi oli "The Business Of Murder" ja autoriks John Kim. Selle otsisin välja juba augustis, sest oli selge, et kutsed tuleb varakult välja saada - see oleks üsna nigel variant olnud, kui keegi tulla poleks saanud. Kõvasti aega võttis ka tekstide tõlkimine. Kuigi oleme kõik inglise keelt oskajad inimesed, tundsin, et mugavam oleks siiski eestikeelsete tekstidega toimetada. 

Iga külaline sai endale ühe karakteri ning teksti oma tausta kirjeldusest ja mõrvaõhtu tegevustest. Kõik nad olid mõrvatuga mingil viisil seotud. Kõik jutud lõppesid sellega, et nad on teel mõrvatu korterisse ning seal nad ka surnukeha leidsid. 

Kuna tegemist oli õhtusöögiga, siis pidi külalistele ikka midagi süüa ka pakkuma - paika tuli panna ka kolmekäiguline menüü. Olen küll "My Kitchen Rules'i" vaadanud, aga see hoopis tekitas probleemi, et ideid oli liiga palju. Mulle meeldis esialgu idee mingist pirukalaadsest tootest. Ühel nädalavahetusel midagi sellist läbi proovides, selgus, et see oli ikka halb plaan. Mu ema oli see, kes lõpuks loosi läinud idee välja käis. Pearoa puhul teadsin, et tahan lõhet küpsetada, aga jällegi oli küsimus - koos millega. Vahepeal oli idee teha rohelist kartuliputru (hernega), aga see halloween hakkas mingil hetkel õudusega lähenema ning aega läbi proovida midagi eriti polnud.

Hull kammajaa oli taldrikutega. Ma tahtsin ilusaid taldrikuid. Sellised lamedaid ja kõrgete servadega nagu restoranides. Läksin neid Võrru otsima, aga ei leidnud. Magaziinis oli neid 6, kahes erinevas värvis ning isegi mitte kuigi ilusas värvis. Mujal polnud midagi. Lõpuks sai mingisugune kompromiss saavutatud ning ostsin vähemalt õiget värvi taldrikud - kuju polnud üldse see, mida soovisin.

Reede õhtul algas hullumeelne koristamine. Lisaks oli kokku vaja panna spetsiaalselt peoks ostetud laud. Loomulikult selgus peale kokkupanekut, et see oli poole kitsam kui arvanud olin. Ümber laua mahtus ilusti 8 inimest ära, aga koos taldrikute ja klaasidega näiteks leiba ja vett lauale mahutada polnud enam võimalik. Söögi tegemisega tegin algust laupäeva hommikul kell pool kaheksa ning lõpetasin umbes 12 tundi hiljem, sest kolme käigulise õhtusöögi puhul tuleb külaliste saabudes edasi sahmerdada.

Olin paika pannud suurejoonelise plaani, mis ajal mingit käiku serveerida, aga sellest ei tulnud loomulikult midagi välja. Tõdesin seal köögis, et see jääb ka esimeseks ja viimaseks korraks, kui midagi sellist korraldan - murder mystery't võib teinekordki teha, aga kõik võtavad ise oma söögi kaasa.

Eelroaks pakkusin šoti muna toorjuustu kreemiga, pearoaks lõhe riisiga ja magustoiduks kohupiima-õunakook. Lasin hiljem sõpradel hindeid ka panna ning kokkuvõttes võis rahule jääda, sest sain üheksaid ja kümneid. Kui söök serveeritud oli, sain ise ka rahulikult lauas istuda ja kuulata, kuidas sõbrad müsteeriumiga rabelevad. Meil läks kokku kolm tundi. Kell 9 kirjutasid kõik enda versioonid paberile ja paljastasin tõe. Tuleb öelda, et mõrvar mängis väga hästi, sest vaid kaks inimest pakkusid mõrvariks õiget inimest. 

Kui välja arvata see meeletu söögi tegemine, siis oli mega vahva õhtu - vahelduseks on täitsa tore jälle midagi täiesti uut korraldada. 












3. november 2019

TAGASIVAADE MINU HALLOWEENIPIDUDELE

Halloweeni hakkasin ma tähistama aastal 2016. Mõtte sain juba 2015. aasta sügisel, aga see ideevälgatus saabus minuni literally 5 päeva enne halloweeni ning ma ei hakanud isegi üritama. Seega võtsin endale terve aasta ettevalmistusaega ning jumal tänatud - sest ettevalmistusi oli tarvis teha ikka omajagu.
Alates sellest ajast olen oktoobri lõpus-novembri alguses sõbrad külla kutsunud ning kulutanud väga palju aega dekoratsioonide valmistamisele ja dekoreerimisele, lisaks igasuguste temaatiliste toitude valmistamisele. Esimesel aastal oli see kõik vaat' et kõige raskem, siis oli vaja nullist alustada. Siis läks kõigi dekoratsioonide meisterdamiseks kooli kõrval kaks kuud - igal nädalavahetusel vaikselt nokitsesin. Muidugi oleks võinud ma ka kraami Hiinast lihtsalt kohale tellida, aga et olin tol ajal kaunis vaene tudeng, siis läksin raskema vastupanu teed. 
Järgmised aastad on läinud üha lihtsamaks. Nüüd olen raatsinud mõned dekoratsioonid isegi Eestist osta - Tiger ja Koduekstra on Halloweeni osas igal aastal midagi põnevat lettidele välja pannud. 
Kolm esimest aastat oli tegu olnud klassikalise peoga - kõik tulevad kohale, on end kellekski kostümeerinud, valime parima kostüümi, õõnestame kõrvitsaid, mängime Halloween Family Feud'i. Minu lemmik mänguks on kolme aasta jooksul kujunenud etüüdide mäng, mida natukene Halloweeniks kohendasin. Nimelt jagunevad kõik sõbrad kahte tiimi ning peavad 30 minuti jooksul ette valmistama lühikese näidendi või etüüdi, kusjuures mängima peavad nad seda karakterit, kelleks nad end kostümeerinud on ning nende etüüdis peab sisalduma viis sõna, mille annavad ette vastas meeskonna liikmed. Nende sõnadega on muidugi igal aastal püütud teiste olukord võimalikult raskeks teha - teiste seas pidi etteastes kasutama näiteks sõnu:

  • glasnost
  • adenosiintrifosfaat
  • verehüübimatus
  • dissonants
  • kanakakagraanul
  • nukleofiilne asendusreaktsioon
  • Kehra

Pole mõtet öeldagi, et need etüüdid olid vürtsitatud mitmete naerupahvakatega nii pealtvaatajate kui osalejate suust. 
Ning noh, sõime ka - snäkke, mis olid  snäkid nagu snäkid ikka, ainult, et nende valmistamine võttis umbes kolm korda rohkem aega tavapäraselt. Näiteks tavaliste viineripirukate asemel sai vorbitud viineri-muumiaid, mis tähendas pärmitaigna ümber viineri keerutamist. Veel meisterdasin mustadest oliividest täidetud munade peale ämblikke - söömise ajaks korjasin isiklikult selle ämbliku sealt pealt, sest jälestan oliive - aga kõik pidi ometi efektne välja nägema. 
Igal aastal on olnud hull kammajaa kõrvitsatega. Et teadsin esimesel aastal mitu kuud ette, et hakkan sügisel halloweeni pidama, panin kevadel kõrvitsaseemne mulda. Sügisene tulemus - olin suutnud suvega kasvatada täpselt ühe kõrvitsa - see oli see-eest nii suur, et süles seda ära vedada ma ei jõudnudki. Järgmisel aastal proovisin uuesti ning kordus sama muster - seekord oli küljes muidugi kaks kõrvitsat. Peale seda loobusin. Õnneks on mulle igal aastal tulnud appi sugulased, kes on kõrvitsakasvatuse koha pealt vist veidi andekamad kui käesolevat teksti kirjutav isend. Parim oli see, et sealt sain ka selliseid eriti nunnusid pisikesi kõrvitsaid, mida andis dekoreerimise juures ära kasutada. Suuremad läksid loomulikult õõnestamisele ja laternate valmistamiseks. 

Nüüd siis aga visuaalsed tagasivaated, alustame alguses: 

2016







Minu isiklik lemmik on aastal 2017 toimunud pidu, sest korraldasin selle oma maamajas, mis lisas peole kõheduse momendi - olime ometi täielikus pimeduses keset suurt metsa. Õhtule lisas vürtsi asjaolu, et mu ema ja täditütar käisid meid kummitamas - tegid õues imelikke hääli ja mäkerdasid guaššvärvidega akende peale "verised" käejäljed - meil polnud õrna aimugi, mis toimub ning niii lahe oli! Natukene kõhe ka muidugi. Müsteerium sai lahendatud alles järgmisel hommikul.
Neid ruume oli mõnus dekoreerida ka, sest maamaja enda olemus andis sellele juba "halloweeniliku" hõngu. Lisaks küpsetas mu sõbrana meile imeliselt "verise" Red Velvet koogi.
Peo tarbeks kirjutasin kõiki külalisi hõlmava jutukese ning mängisime seda mängu, et mõned inimesed on kuskil mujal ruumis ja siis tulevad üksteise järel sisse ja peavad lugu siis muudkui edasi rääkima. See oli õhtu hitt! Kõigil olid naerust pisarad silmis, sest külalistel ei jäänud küll meelde asjaolud, millega kõik loos tegutsesid, aga fakt, mis viis ringi vankumatult kaasas püsis, oli asjaolu, et loos tehti pilti kaameraga Canon 3000n - see oli KÕIGE olulisem!





The Shining twins
Axl Rose sattus mu pidudele kaks aastat järjest - esimesel aastal, sest tuli selline mõte ja teisel aastal sellepärast, et kuulis, et Slash on ka tulemas - nad ometi kuuluvad ju kokku




PARIM KOOK!

Esimesed kolm aastat läks nii, et pidutsesime kolmes erinevas paigas. Hea meelega peaks igal aastal halloweeni maal, aga aasta hiljem olid seal juba põrandad üles kaevatud ning peo pidamine oleks olnud tülikas - mitte võimatu, aga tülikas. Niisiis tuli leida alternatiive. 



eelmisel aastal kostümeeris sõbranna end minuks :D
Sel aastal tähistasin ka sõpradega halloweeni, kuid tavapärasest veidi muul viisil. Sellele pühendan oma järgmise postituse.