5. detsember 2019

CHRISTMAS CHALLENGE: küpseta midagi jõuluteemalist (ja uut!) - GONE WRONG!

Ma ülehindasin seda challenge'it kokku pannes oma ajaressurssi. Novembris oli seda nii palju, aga detsembris on nii tööl kui kodus palju rohkem sagimist. Olen kuskilt otsast ikka püüdnud tasapisi tegutseda, aga nagu elus ikka - kõik ei lähe nii kuis planeeritud. Võtame näiteks selle küpsetamise punkti. Ma tõesti proovisin, südamest proovisin. Kaks korda. 

Esmalt räägin, kuidas valmisid minu käe all pähklivõi küpsiseid. Meil toimub koolis selline vahva ettevõtmine, et kord kuus kolmapäeval õpetajad küpsetavad midagi ja teised saavad siis sümboolse hinna eest maiustada. Panin ennast kaks kuud tagasi juba jõulu esimeseks nädalaks kirja ning lihvisin kaks kuud oma visiooni - et mida ma siis küpsetan. Pähklivõi küpsiste retsepti otsisin välja juba eelmisteks jõuludeks, aga siis polnud aega neid teha. Visioon täienes, kui nägin Pinterestis mega nunnusid põhjapõdra kujulisi küpsiseid, millele oli reljeefse taignarulliga veel muster ka peale surutud. Hankisin siis endale ka põhjapõdra kujulise vormi ja põhjapõtradega taignarulli. Nädal aega varem otsustasin siis oma visiooni läbi proovida, et mitte esimesel korral ebaõnnestuda (sest üldiselt nii juhtub). Nädal aega tagasi tegin siis tagasihoidliku koguse neid küpsiseid ja sain perelt positiivset tagasisidet. 

Saabus teisipäev. Peale tööd asusin kohe küpsetama. Ma küll ei lugenud kokku, mitu korda ma selle protsessi juures kasutasin fraasi "kelle loll idee see oli neid küpsiseid küpsetada", aga seda oli palju. Esiteks ei tulnud taigen õige paksusega  - täiesti vedel oli. Kütsin sinna siis umbes 100g jahu juurde, aga loomulikult oli sellel lõpuks mõju küpsise maitsele ja tekstuurile. Kui ma eelmisel nädalal neid teha proovisin, siis küpsetasin põtru täpselt ühe plaaditäie ja see sarvede ümbert taigna ära koukimine ei tundunud sugugi nõme. Selle peale ma ei mõelnud, et reaalsuses on vaja valmis vormida 90 põhjapõtra. Seega peale esimest plaaditäit ma põtradest loobusin. Lükkasin nad ahju ja tegin edasi südameid. Veel enne seda selgus muidugi, et küpsetuspaberi peal valmis lõigatud põdrad kõik päris hästi plaadile ei mahugi, mistõttu osade jalad siis taeva poole paindusid. 

Sel ajal kui mina nüüd järgmise plaadi jaoks neid südameid välja lõikasin, suutsid ahjus söestuda põtrade sarved. Kärsahaisu peale tõmbasin nad kiiresti ahjust välja ning kui hetkeks tundus, et võib-olla annab neid veel serveerida ja süüa, siis plaadi pealt ära tõstes kukkusid otsast need taeva poole vaadanud jalad. Siis tegin otsuse, et amputeeritud jalgade ja päikesepõletuse saanud sarvedega põhjapõtru ma järgmisel päeval kooli siiski ei vii. 

Südametega läks elu natukene kergemaks, aga loomulikult tuli mõni plaaditäis tumedam kui teine. Peale maitsmist oli selge, et see maitse pole kohe kindlasti mitte seesama, mis eelmisel nädalal ning hakkasin juba paaniliselt mõtlema, kuidas kiiresti mingi kook alternatiivina kokku keerata. Koogimaterjali mul küll polnud, aga vaagnatäie singirulle keerasin küll kokku. 

Koolis panin küpsiste hinnaks ühe naeratuse ja jagasin ka kolleegidega oma kurba lugu, aga  nemad kiitsid mu küpsiseid taevani, küsisid retsepti ja muudkui aina naeratasid. 

See pole aga veel kõik. Pühapäeval üritasin teha Red Velvetit. Et ma jälle esimesel korral kartsin ebaõnnestuda (etteruttavalt võin öelda, et see ka juhtus!), siis kolme kihti biskviiti ma kohe hakkama panna ei tahtnud ja kohandasin retsepti kausikoogiks. Küpsetasin ühe biskviidi, lõikasin selle kuubikuteks ja ladusin koos toorjuustu, ganache'i ja vaarikatega kihtidena kaussi. Esiteks ei tulnud see üldse õige maitsega. Olen harjunud sööma oma sõbranna Hedvigu imelist versiooni sellest koogist, aga minu versioon oli tema omast sama kauge kui meie praegune vahemaa (ta kolis pooleks aastaks Soome). 

Kui muidu saaks veel lohutada end sellega, et asi näeb ilus välja, siis mina sellega küll ennast lohutada ei saa, sest minu biskviidis polnud mitte ühtegi punast tooni. See oli lihtsalt ühtlaselt pruun. Olgugi, et manustasin toiduvärvi täpselt nii nagu pakendil kirjas oli. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ma ei taha pikka aega enam midagi küpsetada. Mul tulevad soolased toidud palju paremini välja, seega peaks vist ikka oma liistude juures püsima. Mul on kaks nädalat juba õudne fish&chipsi isu olnud, aga selle toiduga on ka mu ootused väga kõrgeks aetud, sest sõin seda viimati Londoni ühes pubis ning see on võib-olla üks mu parimaid toiduelamusi üldse. Üritan nüüd seda toitu oma köögis taasluua. Ei imestaks, kui sealt järgmine blogipostitus sünniks. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar