4. juuni 2020

KUIDAS ME EHITUSABILISE SAIME (ja siis ta jälle kaotasime)

9. mail olime nii kaugel, et saime hakata taldmikku laduma. Päev algas nagu ikka - jõudsime maale, vedasime tööriistad välja ja igaüks hakkas oma nurgas mingi projektiga pihta. Me emaga töötasime maasikamaa projekti kallal - vedasime kompostihunnikust mulda tulevastesse maasikapeenardesse. Ema muudkui kaevas seal hunnikus ja mina olin kuskil eemal, kui korraga kuulen hüüatust, millele järgneb jooks tuppa. 
Nimelt oli emmega kompostihunnikus vestlust alustanud üks haleda häälega kiisu, kes ilmselgelt nõudis süüa. Kuna erinevaid kasse on meid aastate jooksul teisigi külastanud, siis on meil pakk krõbinaid kogu aeg olemas. Et ilmselgelt näljas kiisule ei saa ainult krõbinaid sööta, sõitsin poodi konservi ja hapukoore järgi. 
Krõbinaid ta isegi ei mälunud, neelas tervelt alla. Konservist ja hapukoorest tegi taldriku puhtaks mõne sekundiga. Kui esimene nälg oli kustutatud, tõusis esile kassi meeleheitlik soov saada pai ja lähedust. Kassi paitades selgus, et ta oli kaetud puukidega. Kahe päeva jooksul sai tema küljest ära korjatud 18 puuki.
Esimesed kolm päeva sõi ahnelt ära iga kord kõik, mis talle ette anti. Samas, kolmandal päeval võis kassi välimus juba ka silmnähtavaid muutusi märgata - karv oli läikima hakanud ning enam ei olnud luude peal vaid nahk. Ehk aitas ka see, et andsime talle ussirohtu. Suur inimesesõber oli ta aga jätkuvalt. Tema ideaalne päev oligi selline, et mina istusin kamina ette, ütlesin "hops", tema hüppas sülle ja jäi sinna tundideks magama. Ja issand, kuidas ta nurrus! Selle juurde käis tihti aga kassidele omane küüntega mudimine, mis jättis mu põlved täis imepisikesi punaseid täpikesi (mis mingil moel tegid aga hirmsat moodi haiget).
Nimeks sai talle Mustikas. Ema hakkas teda Mustuks kutsuma (sest ta tõesti oli täiesti süsimust) ning mina tuletasin sealt Mustika. Isa arvas, et võiks panna Süsi, aga mitte tema karva värvuse tõttu vaid see meenutaks Suzit (minu parim sõbranna, kes mulle paar aastat tagasi kinkis meie korterikassi Nöpsiku). Me olime esialgu tema peale küll väga kurjad, aga tänaseks päevaks on selge, et Nöpsik on parim kingitus meie elus. Karma muidugi maksis Suzile sellegipoolest kätte ja tema sai endale ka kassi, keda ta otseselt võtnud endale - ta lihtsalt ilmus tema ellu. Sel hommikul, kui Mustikas meie kompostihunniku kõrvale lõugama tuli, olin just Suziga videokõne teinud. Kokkusattumus? Ma ei usu. Suzi lihtsal toob meie perele kassiõnne.
Nii meie eluke kaks nädalat veeres. Isegi kui ma maal midagi suurt tööd ei teinud, siis Mustika pärast vedasin ennast ikka kohale. Õues ei olnud kõige mõnusamad ilmad ka, seega nautisime sooja kamina ees elu. Õhtuti jäi ta üksi ning igal hommikul kartsime, et teda enam pole, aga kutsumise peale jooksis ikka alati kuskilt puude alt välja. Kord oli ennast hommikul meie tulevase maja juurde juba sisse seadnud. Üldse tundus, et ta oli sellest ehituse värgist väga huvitatud, kogu aeg tiirutas ümber Fredi, kui ta taldmikku ladus ja vahepeal vaatas niisama kuskilt hunniku otsast. Ilmselgelt sai aru, et talle ehitatakse maja.
Just siis, kui me olime nii kindlad, et meil ongi nüüd kass, kelle juurde igal hommikul minna, sattusime ühel päeval minema veidi hiljem ning kutsumise peale Mustikat enam ei tulnud. Kohe süüdistasime ennast, et jätsime ta liiga kauaks üksi, aga lootsime, et ta ikka kuskilt välja ilmub. Ootasime päeva, panime õhtul söögi välja ning hommikuks oli küll söök läinud, aga kassi polnud kuskil. Tänaseks on Mustikas kadunud olnud kaks nädalat. Söök on väljas ning mingitel päevadel tundub, et keegi on käinud, aga me ei saa kindlad olla, et see oli mustikas. Meil käib tihti seal teisigi kasse ning vabalt võis see ka mingi metsloom olla. Loodame, et ehk on Mustikal jooksuaeg ning ta tuleb tagasi, aga kõige rohkem kardame, et ta söödi mingi eluka poolt ära. Meil liigub siin metsades ringi šaakal (nii lähedal, et kuuleme isegi ta haukumist).
Nüüd jääbki meil üle vaid loota ja mõistatada. Võimalik, et Mustikas leidis üles ka enda vana kodutee, kuid minu arust ei ole see suurem asi kodu, kes lõikamata kassil laseb niimoodi puukidega kaetult ringi joosta.








1. juuni 2020

VUNDAMENT osa 2


Hoolimata kõigist plaanidest ja lootustest, on reaalsus see, et meil läheb aeglaselt. Väga aeglaselt. Kui vundamendiauk kaevatud sai, oli tunne ja eufooria sees selline, et nüüd kuu aja pärast on kogu vundament valmis. 
Eelmine vundamendi postitus lõppes sellega, et killustikku oli vaja juurde tuua, sest mõned kohad ujusid ning üle-üldiselt polnud kõrgused paigas. Idee poolest oli kõik lihtne - kärutame killustikku juurde ja korras. Tegelikkuses oli minu jaoks kõik nii masendav, et leidsin ennast esimest korda mõttelt, et kergem oleks olnud võtta ehitaja (olen kindel, et seda mõtet tuleb mul mõned korrad veel selle ehituse ajal). Kõigepealt jäid kõik tööd venima, sest kaks nädalat sadas vihma ja lörtsi taevast alla. Selle peale oli otsustanud savi meie vundamendiaugu ümber, et tema annab alla ja vajub meie killustiku sisse. Kui kuivaks läks, hakkasime seda sealt välja kühveldama. Seoses sellega avastasime aga tõsiasja, et kopp oli augu valest kaevanud ja taldmik poleks praegusesse auku üldse äragi mahtunud. 
Mis seal ikka - labidatöö oli meil juba selge, hakkasime auku suuremaks kaevama. Ega see lihtne polnud, sest savi oli jõudnud juba ära kuivada  ning kuiv savi on teatavasti kivikõva. Eks tuli ju sügavusse ka kaevata ning siis kõik uuesti kaevatud osa killuga täita. Lisaks veel laserloodiga ringi käia ja killustik igalt poolt sama kõrgeks ajada. Õigesse kõrgusesse ajamisest loobusime - vaatasime, et lihtsalt oleks kogu perimeetri ulatus sama kõrgus. Sellest laserloodi piiksumisest mul siiani kõrvad pinisevad, sest me käisime sellega ikka tunde ja tunde ringi. Fred tassis käruga kildu, mina ajasin laiali ja tasandasin. Tihendasime enda 85kg patsutajaga ja mõõtsime uuesti. Kui tundus, et enam-vähem on ok, rentisime Cramost 200kg tihendaja ning käisime viimast korda kogu killu läbi. 
Sel päeval käis meil õue peal ka kraana, kes tihendaja auku tõstis ning fibod vundamendi keskele. See läks küll häbematult kalliks maksma (2h tööd 80€), aga Fred nõudis, et need asjad peab kraana ära tegema. 
Peale seda päeva hakkas kõik aga ülesmäge minema, sest ei olnud vaja enam selle paganama killustikuga tegeleda. Me raiskasime sellele kuu aega, sest auk sai valmis 9. aprillil ja taldmikku saime laduma hakata 7. mail. See oli suhteliselt mõnus töö ja kulges kiiresti - nädalaga oli tehtud. Kasutasime taldmikuplokki mitte ei ehitanud saalungeid just enda elu lihtsamaks tegemise pärast. Lisaks oleks esimese variandi puhul olnud mõistlik ja vajalik kutsuda betooniauto, aga taldmikuplokkide puhul oli betoonikogus nii väike, et saime selle ise tehtud. 
Enne kui valamiseni jõudsime, oli vaja taldmik ka armeerida. Fred lõikas latte ja mina keerutasin kõik traatidega omavahel kinni. Selle töö juures mõtlesin küll, et miks ometi ehitajatele makstakse jõhkrat tunnihinda tööde eest, mis on ise 100% tehtavad. 
23. mail betoneerisime taldmikku. Töö oli jaotatud nii, et mina tegin betooni ja Fred lükkas käru ja silus. Betoneerimise päev oli minu jaoks kahtlemata senise ehituse kõige toredam. Hommik algas trassis vee esmakordse lahti keeramisega ning jätkus suuremat sorti arvutustega. Kuivsegu paki peal oli kirjas, et 3,2l vett 25kg segu peale. Aasta ehitajatel polnud aga kaalu! Päeva päästis issi, kes korraga ilmus koos margapuuga. Kui kogused ning segumasina tööpõhimõte teada oli läks kõik libedalt. Päikesepõletuse küll sain, aga see käib asja juurde. Elupäästja oli koroona tõttu ostetud pakk maske, sest segu tolm tungis väga aktiivselt ninna ja suhu. Kogu perimeetri valamiseks kulus 8 tundi. Nüüd on betoon natuke üle nädala kuivanud ning nädalavahetusel oleks saanud juba müüri laduda, aga selle plaani rikkus ära ebanormaalselt suur tuul, mis nööre õige koha peal ei hoidnud ning me pigem ootame kui vales mõõdus vundamendi laome. 













































6. mai 2020

KUIDAS MEIE TEE EHITUS OLI IKALDUS


Ma olen selle postituse kirjutamist nii kaua edasi lükanud, sest see pole just kõige rohkem positiivsusest kiirgav etapp meie ehituseprotsessi juures. Tegelikult on see algusest peale pisut vastumeelne olnud, aga tee oli lihtsalt asi, mis oli vaja teha, sest vastasel juhul poleks olnud võimalik suurte autodega  majale ligi saada, mida ehituse juures ühel või teisel hetkel ikkagi vaja teha on. Sellega rikkusime ära meie varasemalt kauni õuemuru ning oleks ma vaid teadnud, et sellega probleemid alles algasid.

Kopale sai antud käsk koorida maapinda maksimaalselt 20 cm. Nagu ikka kopaga, ei ole võimalik selle masinaga väga peent tööd teha ning eks see sai siit-sealt veidi sügavam. Juba tähendas see seda, et materjali pidi ka tee peale rohkem minema. Kõige alla läks hirmkallis geotekstiil, mille mina isiklikult oleksin panemata jätnud, ag Fred nõudis, et see ikkagi eeskujuliku tee alla kaitseks läheks. Alguses olime planeerinud sinna kolm koormat kruusa ja kaks koormat killustikku. Esimesel päeval sai sinna ära toodud üks koorem kruusa ja tundus, et võib isegi sellise arvestuse järgi välja tulla. Sel päeval pandi karjäärid kinni ja tee valmis ei saanud. Jätkasime esmaspäeval. Algne plaan oli tegelikult selline, et 8. aprillil tuleb kopp kaevama ja kruusa vedama ning kui valmis ei saa, 9. aprillil saab jätkata, sest 10. aprill oli riigipüha. Arusaamatutel põhjusel ei saanud kopp 8. aprillil tulla ning 9. aprillil jäi tund aega hiljaks. Et järgmisel päeval olid ka karjäärid kinni, pidime jätkama esmaspäeval. Esmaspäeva hommikul läks veoki rehv katki ja kruusa sai tee peale vedama hakata alles kella 12-st. Esimene koorem kruusa jõudis kohale ja tundus, et asjad liiguvad edasi. Kui aga veok teise koorma kruusa jõudis, juhtus õnnetus. Eelmine koorem kruusa oli laiali lükkamata ja juht otsustas sellest laiali ajamata kruusahunnikust koos koorma kruusaga üle sõita. Mis te arvate, mis juhtus? Veoauto oli lahtise kruusa sees kinni, ei liikunud edasi ega tagasi ja rattad ainult tossasid all. 

Juht ise sellest suurt probleemi ei teinud, arvas, et küll kopaga välja tõmbab. Et mõlema masina roolis pidi keegi olema ning juht ennast pooleks tõmmata ei saanud, läksin kopa rooli mina. Minul aga ei õnnestunud seda 13 tonnist masinat sealt august välja tõmmata. Uus plaan - kopp lükkab tagant. Sel korral istusin ma  veoauto rooli ning olin kergendunud, kui tundsin, et auto liikuma hakkas. See õnn oli aga üürike, sest paari meetri pärast oli auto jõudnud kohta, mille all varjas ennast sügisel kaevatud veetrass. Ning ma pole vist veel maininud, et vahepeal oli hakanud vihma sadama. Kui ma kaks minutit peale kruusa seest välja saamist seda autoratast seal sügaval muda sees vaatasin, mõtlesin, et see auto nüüd meile siia õue peale jääbki. See oli ikka nii sügaval kinni, et tahtis teine juba uppuma hakata. Istusin siis jälle rooli ja kopp tagant lükkas. Kuidagi saime välja, aga kogu selle jama peale oli kulunud oma pool tundi. Nüüd oli vaja kiiresti karjääri uue koorma järgi minna. Enne minekut sai juhile öeldud, et ärgu ta enam selle pehme kooritud tee peale sõitku, lasku koorem kuskil otsas maha ning siis saab kopaga laiali ajada. Ma ei tea, kas tal oli kuulmisega probleeme või lihtsalt ei olnud nõus naiselt käske vastu võtma, aga järgmise koormaga ta sinna lopa peale sõitis ja kinni ta jäi. Istusin siis jälle rooli ja selleks hetkeks oli mul välja saamine juba selge. Ma ei tea, mis värk sellega oli, et iga kord kui uues koorem saabus, hakkas vihma sadama, kui uue koorma järgi mindi, tuli päike välja - isegi taevas nuttis, kui nägi, mida me selle tee peal korraldame. 

Ühte koormat kruusa oli sel hetkel tee peale veel vaja, aga vundamendi jaoks oli vaja killustikku ka juurde tuua. Kell oli aga nii kaugel, et tuua sai vaid ühe koorma. Sai otsustatud killu kasuks, sest siis sai kopp veel osa auku ka sisse tõsta. Auto suutis kinni jääda ka neljandat korda, seekord pehmevõitu muru sisse. Ilmselgelt tee sel päeval valmis ei saanud. Kui uurisin, kas järgmisel päeval saaks edasi teha, selgus, et ei saa, sest siis oli juhil vaja minna juba uuele objektile. Ma olin korraks täitsa šokis - ma maksan kinni iga kuradi minuti, mil mingi masin mõne liigutuse teeb - ka selle aja kui - olgem ausad oma lollusest - veok jääb kinni (sest isegi mina tulen selle peale, et ei tasu sõita lahtise kruusa peale või kui oled juba kaks korda kinni jäänud, äkki ei sõidaks enam kolmandat korda pehmele pinnasele???) ja lõpuks ei saa mu tee isegi valmis???????????? Lisaks võtame arvesse, et tee oleks ilusti valmis saanud, kui inimene poleks esimesel päeval tulemata jäänud, teisel päeval tunni ja kolmandal päeval neli tundi hilinenud.

Mingiks ajaks jäi peale seda tee lihtsalt seisma, sest polnud jaksu sellega enam edasi tegeleda. 27. aprillil tuli meile uus inimene teed lõpetama. Selgus, et tee peale oli vaja veel kaks koormat kruusa ning lõpuks pidime selle kõik katma kahe koorma killustikuga. Pool teed sai sel päeval valmis. Auto kinni ei jäänud, tema liikumine sel pinnasel oli hoopis sujuvam (ta muidugi ajas kruusa enne seal peal sõitmist laiali ka...). Kuna eespool oli kruusa kopaga juba tihendatud, sai sinna ilusti killusitku peale tuua. Sel päeval toodud kruus tee teises otsas oli aga pehme ja see vajas tihendamist. Seepärast tegime otsuse, et lõppu jätame killu toomata. 
See tähendas aga seda, et tee oli nii palju valmis, et suured autod said meile tulla materjali tuua (mis tegelikult oligi kõige kiirem probleem). Ühe päeva jooksul käis meil kokku kolm suurt autot - üks kaalus lausa 26 tonni. Decorast tuli meile kaks veokit, ühe peal müürisegud, torud, peno, hüdroisolatsioon ja armatuur. Teine kandis fiboplokke. Kui esimene auto suutis ilusti mööda teed vundamendi auguni sõita, siis teise saavutus oli lihtsalt teest mööda sõita ja mudasse kinni jääda. Ainus valik oli fibod kaugemal maha tõsta, sest selle koormaga polnud lootustki välja saada. 

Esimene tulekahju oli sellega kustutatud ning tee lõpetamisega oli aega. Sel nädalal selgus, et autojuhil on võimalus viimane koorem killustikku ära tuua. Mind ennast polnud seal kohal, sest andsin sel ajal tunde, aga kui emalt kõne sain, oli tahtmine peaga vastu seina joosta. Auto oli jälle kinni jäänud - nüüd juba kruusa ja killustikuga kaetud tee peale. Täpsemalt veetrassi koha peale. Seal veetrassi kohal on ikka mindagi hämmastavalt toimumas. See on kahe meetri sügavuse ning maapind aina vajub ja vajub ning vajutud ei saa. Seal peal on juba nii suur mass, aga ikka liigub kõik allapoole. Auto ei saanud muudmoodi välja, kui pidi hunniku killustikku maha laskma ning teed meil ikka pole. Nüüd on keset kusemist (vabandust, mu väljenduse pärast) 13 tonni killustikku hunnikus. Hakka seda nüüd labida ja käruga laiali vedama. Ma ei tea, mis needus meil selle teega küll peal on. Saab see üldse kunagi valmis?








12. aprill 2020

VUNDAMENT osa 1


Vundament on esimene samm maja ehitamise juures ja sellega oleme nüüd vähemalt algust teinud. Samas on viimased kolm päeva ka tõestanud, et see on tõenäoliselt kõige nõmedam osa ehituse juures. Elu oleks loomulikult kergem, kui telliksime ehitusfirma peale ja ainult vaataks kõrval, kuidas vundament kerkib. Et aga meil nende tuhandetega väga lehvitada pole, otsustasime selle ca 10 000€ kulutamata jätta ja vundamendi ise ehitada. Nii palju kui oleme uurinud ja teistelt kuulnud, siis isegi need, kes on lasknud endale vundamendi ehitada, ütlevad tagantjärgi, et oleks pidanud selle ise tegema. Eks see meie elu raskemaks tee, aga ehk on peale valmimist rõõm suurem. 

Enne vundamendi kaevamist sai tehtud palju eeltöid. Esiteks võtsime maha aia, mis jooksis otse läbi maja. Aia tükeldasime küttepuuks ja postid olid piisavalt mädanenud, et need kõhklusteta lõkkesse visata. Siis kui sai maja pulkadega maha märkida, ja asju juba ette kujutada, tuli kuskilt mõte, et maja võiks umbes neli meetrit tagapool olla. Probleemiks oli asjaolu, et vee- ja elektritrass oli juba tehnoruumi kohale välja toodud. Kuigi veetrass oli piisavalt pikk, et seda sai edasi nihutada, siis elektritrassiga lood sama head polnud, aga seegi probleem sai lahenduse nagu eelmises postituses kirjutasin.




Niisiis oli järgmiseks sammuks vundamendi piiride paikasättimine. Selleks, et peale augu kaevamist enda elu kergem oleks, ajasime tasase maa peale enne kavamist nööridega kõik mõõdud paika ja paigutasime väljapoole auku "väravad". Iga värava küljes on nael, mille külge saab igal hetkel uuesti nöörid tõmmata ning loodetavasti on kõik seina pikkused ja diagonaalid jätkuvalt õiged. Aga nende mõõtmete esialgne paikasaamine oli küll peavalu. Kokku võis see isegi 5 tundi aega võtta, aga mitu korda ei saanudki seda üldse teha, sest päeval oli tuul liiga suur. See mõjutas nööri nii palju, et kõik mõõdud olid metsas. Lõpuks õnnestus meil kõik paika saada kaks päeva enne kopa tulekut, kui päris õhtul kohale läksime, sest siis oli tuul vaibunud. Ega see ilma tuuleta ka kerge polnud ning mina isiklikult olin juba alla andmas, aga isa ja Fred suutsid kahe peale ikka asjad klappima saada. Minu ülesanne oli ainult mõõdulindi nulli õiges kohas hoida.




Kopp pidi tulema kolmapäeval. Teisipäeval selgus, et ta ikka ei saa tulla ja tuleb neljapäeval kell 9.00. Neljapäeva hommikul 8.30 saime info, et ta jõuab 9.40. Tegelikult saabus kopp 10.00. Ühes kopaga tuli ka veoauto, mis hakkas mööda karjääre sõitma ja meile liiva, kruusa ja killustikku tooma. Muidugi sel päeval kõik toodud ei saanud, sest karjäärid pandi õhtupoolikul kinni. Kopp ja veoauto oleks olnud nõus ka järgmisel päeval kohale tulema (kuigi oli suur reede), aga et karjäärid nagunii kinni olid, polnud sellel suurt mõtet ja lükkasime tööde lõpetamise esmaspäeva. 

Neljapäeva õhtuks oli meil valmis vundamendi auk ning seal sees ka killustik. Järgmisel päeval hüppasime auku ja hakkasime seda killustikku seal laiali ajama. Oluline oli, et killustikukiht oleks vähemalt 20cm, kuid samas pidime jälgima, et kõrgus maapinnast oleks õige (1,2m). Kopa pandud killustik oli väga ebaühtlane ning kuigi kuigi mõõtsime panemise ajal laserloodiga pidevalt kõrgust, sai killustikku ikkagi vähe, sest tihendamise käigus vajus kõik vähemalt 5cm allapoole. Tihendamiseks rentisime Cramost 65kg tihendaja.

Peale tihendamist mõõtsime jälle kõrgust ja kaardistasime ära kohad, mis olid madalad või liiga kõrged ning tassisime juurde või võtsime killustikku vähemaks. Siis tihendasime uuesti. Ikka liiga madal. Lisaks tulid välja kaks kohta, mis jalge all "ujusid". Maapind on meil väga savine ning tundub, et neis kohtades on see savi väga-väga märg. Ilmselt aitab, kui sinna killustikku juurde viia (mida kindlasti on vaja, sest liiga madal on ju), aga kõige rohkem aitaks, kui lasta sel lihtsalt kuivada. See tundub aga ka ulmeline plaan, sest peale nädalaid päikesepaistet, hakkas nüüd korraga sadama. Selge on aga see, et taldmikku enne ehitada ei saa, kui see probleem on likvideeritud.





1. aprill 2020

AITASIN ELEKTRILEVIL KAABLIT PAIGALDADA ehk ELEKTER MAJJA osa 2

Hoolimata keeruliselt olukorrast kogu maailmas, liigub meie majaehitus tasapisi tibusammudega siiski edasi. Täna sai näiteks valmis kaua veninud elektrisaaga, mille algusest kirjutasin SIIN

Niisiis meil oli maakaabel liitumiskilbist majani tõmmatud juba veebruaris, ainus, mida polnud oli liitumiskilp. Läbirääkimised ja jutuajamised elektriliini projekteerijaga algasid juba septembris ning viimasel kuul helistas mulle paar korda ehitaja, et uurida, kas meil õue peal maa kannab, et saaks suurte autodega peale minna. Märtsi keskel veel ei kandnud, aga esmaspäeval helistati, et nad järgmisel päeval hakkavad töödega pihta. 

Alajaama juurest olid puurimistööd tehtud juba varem ning praegu jäi siis õhku tõmmata tööstusvoolu kaabel ning püstitada uued postid. Nende tööde käigus pidi ka uuendama olemas olevat liini (see, mille ümberehitamine tööstusvooluliiniks oleks maksma läinud 29 543€). Meiega juttu ajanud elektrik muidugi veidi lohutas meid, sest tal olevat olnud sõber, kes oli Vastseliina kanti krundi ostnud, et suvilat ehitama hakata ning tema oli Elektrilevilt saanud pakkumise 69 000€ :). Selle peale müüs krundi uuesti maha. Huvitav küll tõesti, miks inimesed ei taha maale elama minna...???

Igatahes olid masinad siis eile tõesti kohal. Mind sinna kõrvale vahtima vaja polnud, aga maru huvitav oli, seega passisin üks tund aega ohutus kauguses ja vaatasin, kuidas inimesed tööd teevad. Põllu peale paigaldati väga ilusad pruuniks võõbatud postid ja oli lootus, et saame õue peale ka endale sellised silmale ilusad vaadata postid. Selgus, et need postid on immutatud mingi jõledalt mürgise kemikaaliga ja kuhugi maja lähedusse neid ei paigaldata. Oleksid siis võinud ülejäänud postid mingi vähem mürgise ainega siis üle tõmmata...

Eilse päeva lõpuks tulid välja ka mõned meiepoolsed kogenematusest tulenevad valearvestused. Teatavasti paigaldasime veebruaris seda õnnetut maakaablit. Kui ta maa sisse ära oli saanud, siis oli üsna selge, et vundamendi alt läbitoomiseks ja tehnoruumi ulatumiseks on teda vähe. Igaks juhuks jätsime suurema varu teisele poole - kilbi juurde. Enda mäletamist mööda paar meetrit...

Nädalavahetusel otsustasime maja asukohta neli meetrit tahapoole liigutada, mis tekitas selle õnnetu kaabliotsaga veel suuremat peavalu. Fred helistas tuttavale elektrikule ja uuris, kas kaablit pikendada oleks võimalik. Tuli välja, et on küll. TÄIESTI JUHUSLIKULT selgus, et see sama tuttav elektrik tuli ka teostama liiniehitustöid, mistõttu sai ta juba kohal olles pikenduse ka ära teha. Lasime tal ka vajamineva kaabli juurde osta.

See viimane tegevus oli muidugi täiesti ebavajalik, sest selgus, et kilbipoolsest otsast tuleb seitse meetrit kaablit maha lõigata (see tore meiepoolne valearvestus).

Nüüd on meil seitse meetrit juhet ja kaitsehülssi üle ning mul pole aimugi, mida sellega pihta hakata. Nii lootsin, et ehitame seda maja võimalikult säästlikult nii, et jäätmeid väga üle ei jää, aga see on vist mõttetu lootus. 

Aga nüüd jõuame selleni, kuidas mina ka meestele tööde juures abiks olin! Nagu eespool juba mainitud sai, passisin ma kõrval ja vahtisin, kuidas nad tööd teevad. Ning korraga juhtus selline moment, et hakkasid nemad seda kaablit postide otsas pingule tõmbama. Kaabel oli ilusti maha ära laotatud ning teoorias oleks pidanud kõik toimima. Aga seda ei näinud keegi ette, et juhe kasvuhoone taha kinni jääb. Mina seisin sündmuspaigast paari meetri kaugusele ja vaatasin, et nüüd tõstavad koos kaabliga kasvuhoone ka taeva alla. Keegi karjus midagi ja üks tüüp hakkas 100 meetri kauguselt  minu poole jooksma. Sain aru, et eks ta seda kaablit vabastama jookseb ja otsustasin siis oma abi pakkuda. Kui kaabel vabastatud sai, näitas jooksma hakanud tüüp mulle pöialt. Väga hea tunne oli ise ka käed külge panna ja midagi päriselt ära teha :D :D :D :D











19. märts 2020

DISTANTSÕPPE ESIMENE NÄDAL

Ma olen õpetajana töötanud nüüdseks vaid umbes 6 kuud ning kuigi need oleks pidanud olema kõigi juttude järgi kõige raskemad (töö)elus üldse, siis minul on see kõik seni suhteliselt valutult ja stressivabalt möödunud. Ja siis tuli koroona.

Ma ei ütle, et ma oleksin nüüd nii üle töötanud ja väsinud, et millekski muuks üldse aega ei jää, aga koolis töötamise kõige intensiivsem nädal oli see küll. Iroonilisel kombel ei töötanud ma isegi koolis...

Reedel panin lastele esmaspäevaks ülesanded üles ning nädalavahetusel võtsin suht vabalt. Ise veel ennustasin, et väga hull ei tohiks see koduõpe tulla, sest peas oli plaan olemas. Ja siis saabuski esmaspäev. Esimesed neli tundi möödusid nii, et polnud aega isegi kella vaadata. Tegin igale klassile individuaalsed plaanid, salvestasin videoloenguid, lahendasin ise videosse ülesandeid ja üritasin õpilaste töödele ka tagasisidet anda.

Lõunaks oli to do list nii pikaks veninud, et oli selge, et selle päeva sees kõigega valmis ei saa. Prioriteet oli järgmise päeva tunnid ette valmistada ja õpilastele tegemiseks sisse kanda.

Arvasin, et paljud õpilased ülesandeid lihtsalt ei tee, aga minu positiivseks üllatuseks, oli selliseid õpilasi vähe. Nuriseda saab tehtud töö kvaliteedi ja põhjalikkuse üle, aga vähemalt midagi teha üritati. Õhtul kella 17.00ks oli ülevaade olemas ja tõmbasin selleks korraks otsad kokku. Täiesti siiralt võin öelda, et nii palju tunde päevas pole ma varem pidanud mitte ükski päev tööd tegema. Aga ma ei kurda, sest isegi õpetajaks olemise see osa pole mulle vastumeelne. Saab palju organiseerida, süsteeme luua, uusi ülesandeid välja nuputada ning digipädevusi arendada. Pidasin kahel esimesel päeval ka videopäevikut (lisan allapoole) ning seda nähes ütles mu hea sõber (samuti õpetaja) mulle elu parima komplimendi: "Mida enam ma sind vaatan, seda enam mulle tundub, et sa oled selline õpetaja nagu peaks olema ehk sa oled oma töö suurim fänn." Ta enda sõnul talle ka meeldib õpetaja olla, aga ta pole fänn. Ma iseenesest vastu ei oska vaielda, sest mulle tõesti südamest meeldib see, mida ma iga päev teen. Ma olen õnnelik tööle minnes (kui kaheksaks vaja minna, siis lihtsalt pisut uimane), ma olen õnnelik tööd tehes ja eriti õnnelik olen ma töölt ära tulles, sest igast päevast saan ma mingi positiivsuse laksu - kõige parema tuju loob mulle päeva lõpus see, kui ma näen, et õpilased saavad teemast aru või töötavad innuga kaasa. E-õppe ajal kahjuks päris selliseid emotsioone ei saa ja see teebki vist kõige kurvemaks.

Erinevate e-keskkondadega on lugu selline, et nendega ei maksa üle pingutada. Facebooki grupis "Koduõpe tehnoloogia abil" hakkas uksest ja aknast sisse lendama kõikvõimalikke erinevaid e-õppe keskkondi. Ma sattusin ka esialgu väga suurde segadusse ning tundsin end isegi pisut rumalana, et ma kõigist kuulnud polnud, aga mida enam ma siis püüdsin uusi keskkondi avastada, seda enam mulle tundus, et peaks ikka jääma nende keskkondade juurde mis on kasutust leidnud juba varem. Esiteks võtab uues keskkonnas orienteeruma õppimine mõttetult palju aega ning teiseks, kui endalgi on raske, mida need vaesed õpilased tegema peavad, kui päevas võib-olla kümmet erinevat keskkonda kasutama peavad? Otsustasin siis kasutada neid keskkondi, mida ka tavapäraselt õppetöös kasutanud olen. Väga hea keskkonnana avastasin Google Classroomi, aga enne kasutama hakkamist uurisin õpilastelt, kas nad on sellega varem kokku puutunud. Õnneks sain kõigilt klassidelt vastuse, et nad on keskkonda kasutanud ning kui see distantsõpe peaks kauem kestma, viin kõik oma ülesanded sinna ümber. Praegu on suhtluskanaliks Stuudium. Et ma olen juba ka järgmise nädala ülesanded sinna juba üles pannud, ei ole mõtet praegu dubleerima hakata.

Täna tekkis suur masendus kaheksandate klasside osas, sest ma võin ju videoloenguid teha, lasta neil õpikut lugeda ja selle kõige põhjal siis ülesandeid lahendada, aga teades, kui vaevaliselt nad isegi tunnis asjadest aru saavad, siis mul pole sellesse e-õppesse nende teemade juures usku. Ja veel hullem on ees. Ma ei kujuta ette, kuidas reaktsioonivõrrandite kirjutamist veebi kaudu õpetada, sest neid tuleb lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada ning praegune tagasiside õpilastelt on selline, et ülesanne on üritatud kuidagi ära teha ja sellega loetakse ülesanne tehtuks. Andes neile siis tagasisidet, et tehtu on vale või ebapiisav ning paludes töö uuesti teha, seda üldiselt ei tehta.

Mõnes mõttes saan õpilastest aru, sest eile tõstatas üks üheksandik mure, et koduse õppimise maht on liiga suur. Ülesandeid lugedes pani see natuke kulmu kergitama, sest igas aines oli tõesti päris mitu ülesannet. Enda arust andsin enda aines vähem ülesandeid teha. Samas mõistan ka seda, et õpilastele võib see maht lihtsalt suur tunduda, sest nad pole harjunud nii järjepidevalt õppima. Tunnis saab ju niisama lulli ka lüüa ning lihtsalt tunnis eksisteerida, midagi kaasa tegemata. Tegelikult ei usu ma et ühegi tunni ülesanne võtaks aega rohkem kui 45 minutit, aga praegu on ka õpilastel sisseelamise aeg ning võikski neile anda tavapärasest pisut vähem ülesandeid, et nad kodus õppimist üldse nurka ei viskaks.

Suures plaanis tähendab koduõpe seda, et tagasi koolis (millal iganes see peaks juhtuma), tuleb kõik asjad ikkagi üle õppida. Kui me elaksime ideaalses maailmas, kus kõigil õpilastel on motivatsioon kõiki aineid korralikult õppida (selliseid on, aga pigem ikkagi vähe), oleks õpetajate (ja praeguses olukorras ka lapsevanemate) elu palju lihtsam, sest siis oleks õpilasel juba koolist sees õppimisharjumus, sest kui õpilane ei tegele õppimisega tunnis, ei näe ta vajadust seda teha ka kodus. Küsimus, kuidas saada õpilane, kes ei soovi õppida, õppima, on küsimus, millele õpetajad vist terve eluea vastust otsivad. Mina isiklikult olen küsimuse lahendamisega saanud tegeleda vaid 6 kuud ning anna endale aru, et mul on selles osas veel kõvasti õppida.

Elu töömaastikul läheb aga iga päevaga kergemaks - mingi ülesannete puhver on olemas ja töörütm on paika loksunud. Ainult, et mul hakkab see kodus passimine varsti üle viskama. Praegu päästab veel see, et veedan tundide viisi aega õues, täna kõndisin kaheksa kilomeetrit ja õhtul käisime Frediga maal vanu laudu sorteerimas (üritame nendest saalungi ehitada),  kokku kogunes 17k sammu. Homme lubas vihma - ei kutsu õue, aga peab vist ikka minema.

Kõige suurem hirm on praegu, et koduõpe venib pikemaks, sest hetkel eriolukorra lõppu ei paista. Olukorra huvides pole mul midagi selle vastu, et koolid kauem kinni on, aga õpetajana hakkan varsti pisaratega nutma, sest ainekavaga kevadeks lõppu küll ei jõua.


28. veebruar 2020

NATUKE SÄRTSU ehk ELEKTER MAJJA osa 1

Ütlen kohe ära, et see "majja saamine" on suur liialdus, sest maja meil ilmselgelt veel pole ja kes teab, millal see tuleb, aga et iseendale ja natukene ka teistele inimestele kinnitada, et asjad kuhugi poole liiguvad, siis hoolimata suurest masenduse august, kus ma koos selle majaga praegu viibin, proovin midagi kirja panna, sest olen seda juba kolm nädalat edasi lükanud.
Elektrisaaga sai alguse suve lõpus, kui hakkasime uurima võimalusi, kuidas olemas olev liin ümber ehitada tööstusvooluliiniks. Praegune elektrileping on mu ema nimel ning tema Elektrileviga ka ühendust võttis. Elektrilevi võttis ühendust ja selgitas, et selle liini ehitus tuleks ise kinni maksta. Ema siis päris palju see summa olla võiks - selget vastust sealt ei tulnud, aga meiega suhelnud härra ütles, et kui selle pakkumise ära teeb, siis me ei taha seda vastu võtta. Lasen siis siinkohal kõigil võtta aega ja pakkuda, palju see summa siis oli. Ise mõtlesime, et noo 10-15 000€ oleks ikka päris karm, seda ei suudaks kinni maksta.

Paar päeva hiljem saime siis selle pakkumise. Möödunud on pool aastat, aga ema suudab seda summat siiani peast ette vuristada, sest just nii suure jälje see temasse jättis. See summa oli 29 543€. Võttis tummaks tol hetkel ning võttis korraks uuesti tummaks isegi praegu seda kirja pannes. ÕNNEKS teadsime juba siis, et on olemas ka alternatiiv - et ehitame täiesti uue maja, saame teha uue liitumislepingu. Ja oh, imet! Sellesama töö, mille kaks nädalat varem oleksime pidanud ise täies mahus kinni maksma, muutus korraga 20 000€ odavamaks, sest tahame uut liitumispunkti. Jah, maksame ikka - kokku 5064€, aga see on oluliselt talutavam summa kui 29 543€. Muidugi on sellega ka omad murekohad - liitumiskilp tuleb keset põldu olemasoleva elektriposti peale ning majale lähemale kilpi tuua ei saa, sest siis läheks käiku jälle see 29 543€ plaan, sest Elektrilevi tobedate reeglite järgi peab liitumiskilbi kaugus alajaamast jääma alla 400 meetri. Postist meie tulevase majani on aga maad umbes 130 meetrit.

Ning nüüd jõuamegi selle postituse peamõtteni. Kilbist majani oli vaja vedada maakaabel, ms jäi loomulikult meie enda kanda. Kuigi meile anti jaanuari alguses teada, et liini rekonstrueerimistöödega tehti algust, tuleb kilbi paigutamiseks oodata ära maapinna külmumine või tahenemine. Teatavasti tänavune talv seda külma väga anda ei tahtnud ning see kilp on sinna postile tänase päevani paigaldamata.

See ei takistanud aga meil maakaablit ära vedamast. Fred tõi ühel õhtul Tartust vajalikud vahendid ära ning järgmisel  nädala kolmapäeva hommikul kohtusime krundil kopaga. Olime varasemalt trassi maha märkinud ning avastanud, et juhtmega tulime küll nabin-nabin välja, sest projekteerija, kes selle 130m kuskilt välja mõõtis, polnud ju reaalselt kohal käinud. Siit  ka meie esimene suur õppetund - üheksa korda mõõda ja üks kord mine juhet ostma ning ära usalda pimesi projekteerijat.

Põllu pealt polnud mingi mure kopal kaevata, aga õue peal seisime silmitsi oma igivana tammega, mis juba sajandeid meie koduõue kaunistab. Kopp pidi kaevama tamme lähedalt ning loomulikult jäid oksad ette. Fred siis ronis kopa otsa ja võttis kõige kriitilisemad otsad mootorsaega maha. Järgnevalt oli vaja teha otsus kummalt poolt tamme kaevata. Trass, mida algselt plaanisime oli pikem ning näis, et juhtmest ei tule välja. Seepärast tegime umbes 1 minutiga otsuse minna teiselt poolt tamme, aga see otsus hoiab mind veel kolm nädalat hiljem öösiti üleval ning tekitab õudusunenägusid, sest tamme juuri sai lõhutud. Võib-olla polekski see nii hull olnud kui sügisel poleks teiselt poolt veetrassi kaevamisega ka osa juuri ära lõhutud. Ma küll kallistasin pärast seda õudust meie tamme viis minutit ja palusin vabandust, aga nüüd ma ootan vaid kevadet, et veenduda, et puu ära ei kuivaks. Sest kui see juhtub, ma tõmban ennast vist sealsamas kõrval oksa.

Kaabli paigaldamine ka just muretult ei möödunud, sest üritades kaablit esimese kaitsehülsi sisse ajada, läks katki traat, mis selleks puhuks sinna sisse paigaldatud oli. Et kaablit 50-meetrisest hülsist  niisama lihtsalt läbi ei lükka, lõikasime hülsi mõnest kohast katki ning maa sisse pannes teipisime kokku.

30 sentimeetrit kaablist paigaldasime hoiatuslindi juhuks, kui keegi tahab tulevikus seal veel kaevetöödega tegeleda. Peale seda ajas kopp jälle kõik kinni ning jättis maha ühe suure porimülka. Töö sai iseenesest tehtud väga kiiresti  - alustasime veidi enne üheksat ning üheks olime tagasi soojas. Kodus tuli muidugi meelde, et unustasime hülsi otsad kinni panna ja läksime tagasi. Otsakorke ei ostnud, teipisime sinna pudelipõhjad.

Järgmise tööna võtame ette vundamendi. Kuigi oleme kaks kuud juba selle mõtte otsas istunud, õue vaadanud ja tõdenud, et tegelikult saaks ju küll, täname praegu küll taevaseid vägesid, et seda asja edasi lükkasime. Sest nüüd, paar päeva enne märtsi otsustas talv saabuda. Ma olen vist ainus, kes mitte ei postita sotsiaalmeediasse rõõmsaid valgeid pilte vaid mossitab kodus ja vaatab nukralt õue. Kui jõuludel ajal see lumi maha ei näinud tulla, siis mul jaanuaris-veebruaris teda enam vaja ei ole. Kuigi täna võtsin ennast kokku ja käisin jalutamas. Nägin lapsi rõõmsalt kelgutamas ja koolivaheaega nautimas ning mõtlesin, et kui see lumi ikka korraks maha pidi tulema, siis tegelikult paremat aega ta küll valida ei saanud :)!