Ütlen kohe ära, et see "majja saamine" on suur liialdus, sest maja meil ilmselgelt veel pole ja kes teab, millal see tuleb, aga et iseendale ja natukene ka teistele inimestele kinnitada, et asjad kuhugi poole liiguvad, siis hoolimata suurest masenduse august, kus ma koos selle majaga praegu viibin, proovin midagi kirja panna, sest olen seda juba kolm nädalat edasi lükanud.
Elektrisaaga sai alguse suve lõpus, kui hakkasime uurima võimalusi, kuidas olemas olev liin ümber ehitada tööstusvooluliiniks. Praegune elektrileping on mu ema nimel ning tema Elektrileviga ka ühendust võttis. Elektrilevi võttis ühendust ja selgitas, et selle liini ehitus tuleks ise kinni maksta. Ema siis päris palju see summa olla võiks - selget vastust sealt ei tulnud, aga meiega suhelnud härra ütles, et kui selle pakkumise ära teeb, siis me ei taha seda vastu võtta. Lasen siis siinkohal kõigil võtta aega ja pakkuda, palju see summa siis oli. Ise mõtlesime, et noo 10-15 000€ oleks ikka päris karm, seda ei suudaks kinni maksta.
Paar päeva hiljem saime siis selle pakkumise. Möödunud on pool aastat, aga ema suudab seda summat siiani peast ette vuristada, sest just nii suure jälje see temasse jättis. See summa oli 29 543€. Võttis tummaks tol hetkel ning võttis korraks uuesti tummaks isegi praegu seda kirja pannes. ÕNNEKS teadsime juba siis, et on olemas ka alternatiiv - et ehitame täiesti uue maja, saame teha uue liitumislepingu. Ja oh, imet! Sellesama töö, mille kaks nädalat varem oleksime pidanud ise täies mahus kinni maksma, muutus korraga 20 000€ odavamaks, sest tahame uut liitumispunkti. Jah, maksame ikka - kokku 5064€, aga see on oluliselt talutavam summa kui 29 543€. Muidugi on sellega ka omad murekohad - liitumiskilp tuleb keset põldu olemasoleva elektriposti peale ning majale lähemale kilpi tuua ei saa, sest siis läheks käiku jälle see 29 543€ plaan, sest Elektrilevi tobedate reeglite järgi peab liitumiskilbi kaugus alajaamast jääma alla 400 meetri. Postist meie tulevase majani on aga maad umbes 130 meetrit.
Ning nüüd jõuamegi selle postituse peamõtteni. Kilbist majani oli vaja vedada maakaabel, ms jäi loomulikult meie enda kanda. Kuigi meile anti jaanuari alguses teada, et liini rekonstrueerimistöödega tehti algust, tuleb kilbi paigutamiseks oodata ära maapinna külmumine või tahenemine. Teatavasti tänavune talv seda külma väga anda ei tahtnud ning see kilp on sinna postile tänase päevani paigaldamata.
See ei takistanud aga meil maakaablit ära vedamast. Fred tõi ühel õhtul Tartust vajalikud vahendid ära ning järgmisel nädala kolmapäeva hommikul kohtusime krundil kopaga. Olime varasemalt trassi maha märkinud ning avastanud, et juhtmega tulime küll nabin-nabin välja, sest projekteerija, kes selle 130m kuskilt välja mõõtis, polnud ju reaalselt kohal käinud. Siit ka meie esimene suur õppetund - üheksa korda mõõda ja üks kord mine juhet ostma ning ära usalda pimesi projekteerijat.
Põllu pealt polnud mingi mure kopal kaevata, aga õue peal seisime silmitsi oma igivana tammega, mis juba sajandeid meie koduõue kaunistab. Kopp pidi kaevama tamme lähedalt ning loomulikult jäid oksad ette. Fred siis ronis kopa otsa ja võttis kõige kriitilisemad otsad mootorsaega maha. Järgnevalt oli vaja teha otsus kummalt poolt tamme kaevata. Trass, mida algselt plaanisime oli pikem ning näis, et juhtmest ei tule välja. Seepärast tegime umbes 1 minutiga otsuse minna teiselt poolt tamme, aga see otsus hoiab mind veel kolm nädalat hiljem öösiti üleval ning tekitab õudusunenägusid, sest tamme juuri sai lõhutud. Võib-olla polekski see nii hull olnud kui sügisel poleks teiselt poolt veetrassi kaevamisega ka osa juuri ära lõhutud. Ma küll kallistasin pärast seda õudust meie tamme viis minutit ja palusin vabandust, aga nüüd ma ootan vaid kevadet, et veenduda, et puu ära ei kuivaks. Sest kui see juhtub, ma tõmban ennast vist sealsamas kõrval oksa.
Kaabli paigaldamine ka just muretult ei möödunud, sest üritades kaablit esimese kaitsehülsi sisse ajada, läks katki traat, mis selleks puhuks sinna sisse paigaldatud oli. Et kaablit 50-meetrisest hülsist niisama lihtsalt läbi ei lükka, lõikasime hülsi mõnest kohast katki ning maa sisse pannes teipisime kokku.
30 sentimeetrit kaablist paigaldasime hoiatuslindi juhuks, kui keegi tahab tulevikus seal veel kaevetöödega tegeleda. Peale seda ajas kopp jälle kõik kinni ning jättis maha ühe suure porimülka. Töö sai iseenesest tehtud väga kiiresti - alustasime veidi enne üheksat ning üheks olime tagasi soojas. Kodus tuli muidugi meelde, et unustasime hülsi otsad kinni panna ja läksime tagasi. Otsakorke ei ostnud, teipisime sinna pudelipõhjad.
Järgmise tööna võtame ette vundamendi. Kuigi oleme kaks kuud juba selle mõtte otsas istunud, õue vaadanud ja tõdenud, et tegelikult saaks ju küll, täname praegu küll taevaseid vägesid, et seda asja edasi lükkasime. Sest nüüd, paar päeva enne märtsi otsustas talv saabuda. Ma olen vist ainus, kes mitte ei postita sotsiaalmeediasse rõõmsaid valgeid pilte vaid mossitab kodus ja vaatab nukralt õue. Kui jõuludel ajal see lumi maha ei näinud tulla, siis mul jaanuaris-veebruaris teda enam vaja ei ole. Kuigi täna võtsin ennast kokku ja käisin jalutamas. Nägin lapsi rõõmsalt kelgutamas ja koolivaheaega nautimas ning mõtlesin, et kui see lumi ikka korraks maha pidi tulema, siis tegelikult paremat aega ta küll valida ei saanud :)!
Elektrisaaga sai alguse suve lõpus, kui hakkasime uurima võimalusi, kuidas olemas olev liin ümber ehitada tööstusvooluliiniks. Praegune elektrileping on mu ema nimel ning tema Elektrileviga ka ühendust võttis. Elektrilevi võttis ühendust ja selgitas, et selle liini ehitus tuleks ise kinni maksta. Ema siis päris palju see summa olla võiks - selget vastust sealt ei tulnud, aga meiega suhelnud härra ütles, et kui selle pakkumise ära teeb, siis me ei taha seda vastu võtta. Lasen siis siinkohal kõigil võtta aega ja pakkuda, palju see summa siis oli. Ise mõtlesime, et noo 10-15 000€ oleks ikka päris karm, seda ei suudaks kinni maksta.
Paar päeva hiljem saime siis selle pakkumise. Möödunud on pool aastat, aga ema suudab seda summat siiani peast ette vuristada, sest just nii suure jälje see temasse jättis. See summa oli 29 543€. Võttis tummaks tol hetkel ning võttis korraks uuesti tummaks isegi praegu seda kirja pannes. ÕNNEKS teadsime juba siis, et on olemas ka alternatiiv - et ehitame täiesti uue maja, saame teha uue liitumislepingu. Ja oh, imet! Sellesama töö, mille kaks nädalat varem oleksime pidanud ise täies mahus kinni maksma, muutus korraga 20 000€ odavamaks, sest tahame uut liitumispunkti. Jah, maksame ikka - kokku 5064€, aga see on oluliselt talutavam summa kui 29 543€. Muidugi on sellega ka omad murekohad - liitumiskilp tuleb keset põldu olemasoleva elektriposti peale ning majale lähemale kilpi tuua ei saa, sest siis läheks käiku jälle see 29 543€ plaan, sest Elektrilevi tobedate reeglite järgi peab liitumiskilbi kaugus alajaamast jääma alla 400 meetri. Postist meie tulevase majani on aga maad umbes 130 meetrit.
Ning nüüd jõuamegi selle postituse peamõtteni. Kilbist majani oli vaja vedada maakaabel, ms jäi loomulikult meie enda kanda. Kuigi meile anti jaanuari alguses teada, et liini rekonstrueerimistöödega tehti algust, tuleb kilbi paigutamiseks oodata ära maapinna külmumine või tahenemine. Teatavasti tänavune talv seda külma väga anda ei tahtnud ning see kilp on sinna postile tänase päevani paigaldamata.
See ei takistanud aga meil maakaablit ära vedamast. Fred tõi ühel õhtul Tartust vajalikud vahendid ära ning järgmisel nädala kolmapäeva hommikul kohtusime krundil kopaga. Olime varasemalt trassi maha märkinud ning avastanud, et juhtmega tulime küll nabin-nabin välja, sest projekteerija, kes selle 130m kuskilt välja mõõtis, polnud ju reaalselt kohal käinud. Siit ka meie esimene suur õppetund - üheksa korda mõõda ja üks kord mine juhet ostma ning ära usalda pimesi projekteerijat.
Põllu pealt polnud mingi mure kopal kaevata, aga õue peal seisime silmitsi oma igivana tammega, mis juba sajandeid meie koduõue kaunistab. Kopp pidi kaevama tamme lähedalt ning loomulikult jäid oksad ette. Fred siis ronis kopa otsa ja võttis kõige kriitilisemad otsad mootorsaega maha. Järgnevalt oli vaja teha otsus kummalt poolt tamme kaevata. Trass, mida algselt plaanisime oli pikem ning näis, et juhtmest ei tule välja. Seepärast tegime umbes 1 minutiga otsuse minna teiselt poolt tamme, aga see otsus hoiab mind veel kolm nädalat hiljem öösiti üleval ning tekitab õudusunenägusid, sest tamme juuri sai lõhutud. Võib-olla polekski see nii hull olnud kui sügisel poleks teiselt poolt veetrassi kaevamisega ka osa juuri ära lõhutud. Ma küll kallistasin pärast seda õudust meie tamme viis minutit ja palusin vabandust, aga nüüd ma ootan vaid kevadet, et veenduda, et puu ära ei kuivaks. Sest kui see juhtub, ma tõmban ennast vist sealsamas kõrval oksa.
Kaabli paigaldamine ka just muretult ei möödunud, sest üritades kaablit esimese kaitsehülsi sisse ajada, läks katki traat, mis selleks puhuks sinna sisse paigaldatud oli. Et kaablit 50-meetrisest hülsist niisama lihtsalt läbi ei lükka, lõikasime hülsi mõnest kohast katki ning maa sisse pannes teipisime kokku.
30 sentimeetrit kaablist paigaldasime hoiatuslindi juhuks, kui keegi tahab tulevikus seal veel kaevetöödega tegeleda. Peale seda ajas kopp jälle kõik kinni ning jättis maha ühe suure porimülka. Töö sai iseenesest tehtud väga kiiresti - alustasime veidi enne üheksat ning üheks olime tagasi soojas. Kodus tuli muidugi meelde, et unustasime hülsi otsad kinni panna ja läksime tagasi. Otsakorke ei ostnud, teipisime sinna pudelipõhjad.
Järgmise tööna võtame ette vundamendi. Kuigi oleme kaks kuud juba selle mõtte otsas istunud, õue vaadanud ja tõdenud, et tegelikult saaks ju küll, täname praegu küll taevaseid vägesid, et seda asja edasi lükkasime. Sest nüüd, paar päeva enne märtsi otsustas talv saabuda. Ma olen vist ainus, kes mitte ei postita sotsiaalmeediasse rõõmsaid valgeid pilte vaid mossitab kodus ja vaatab nukralt õue. Kui jõuludel ajal see lumi maha ei näinud tulla, siis mul jaanuaris-veebruaris teda enam vaja ei ole. Kuigi täna võtsin ennast kokku ja käisin jalutamas. Nägin lapsi rõõmsalt kelgutamas ja koolivaheaega nautimas ning mõtlesin, et kui see lumi ikka korraks maha pidi tulema, siis tegelikult paremat aega ta küll valida ei saanud :)!
Kommentaarid
Postita kommentaar