19. märts 2020

DISTANTSÕPPE ESIMENE NÄDAL

Ma olen õpetajana töötanud nüüdseks vaid umbes 6 kuud ning kuigi need oleks pidanud olema kõigi juttude järgi kõige raskemad (töö)elus üldse, siis minul on see kõik seni suhteliselt valutult ja stressivabalt möödunud. Ja siis tuli koroona.

Ma ei ütle, et ma oleksin nüüd nii üle töötanud ja väsinud, et millekski muuks üldse aega ei jää, aga koolis töötamise kõige intensiivsem nädal oli see küll. Iroonilisel kombel ei töötanud ma isegi koolis...

Reedel panin lastele esmaspäevaks ülesanded üles ning nädalavahetusel võtsin suht vabalt. Ise veel ennustasin, et väga hull ei tohiks see koduõpe tulla, sest peas oli plaan olemas. Ja siis saabuski esmaspäev. Esimesed neli tundi möödusid nii, et polnud aega isegi kella vaadata. Tegin igale klassile individuaalsed plaanid, salvestasin videoloenguid, lahendasin ise videosse ülesandeid ja üritasin õpilaste töödele ka tagasisidet anda.

Lõunaks oli to do list nii pikaks veninud, et oli selge, et selle päeva sees kõigega valmis ei saa. Prioriteet oli järgmise päeva tunnid ette valmistada ja õpilastele tegemiseks sisse kanda.

Arvasin, et paljud õpilased ülesandeid lihtsalt ei tee, aga minu positiivseks üllatuseks, oli selliseid õpilasi vähe. Nuriseda saab tehtud töö kvaliteedi ja põhjalikkuse üle, aga vähemalt midagi teha üritati. Õhtul kella 17.00ks oli ülevaade olemas ja tõmbasin selleks korraks otsad kokku. Täiesti siiralt võin öelda, et nii palju tunde päevas pole ma varem pidanud mitte ükski päev tööd tegema. Aga ma ei kurda, sest isegi õpetajaks olemise see osa pole mulle vastumeelne. Saab palju organiseerida, süsteeme luua, uusi ülesandeid välja nuputada ning digipädevusi arendada. Pidasin kahel esimesel päeval ka videopäevikut (lisan allapoole) ning seda nähes ütles mu hea sõber (samuti õpetaja) mulle elu parima komplimendi: "Mida enam ma sind vaatan, seda enam mulle tundub, et sa oled selline õpetaja nagu peaks olema ehk sa oled oma töö suurim fänn." Ta enda sõnul talle ka meeldib õpetaja olla, aga ta pole fänn. Ma iseenesest vastu ei oska vaielda, sest mulle tõesti südamest meeldib see, mida ma iga päev teen. Ma olen õnnelik tööle minnes (kui kaheksaks vaja minna, siis lihtsalt pisut uimane), ma olen õnnelik tööd tehes ja eriti õnnelik olen ma töölt ära tulles, sest igast päevast saan ma mingi positiivsuse laksu - kõige parema tuju loob mulle päeva lõpus see, kui ma näen, et õpilased saavad teemast aru või töötavad innuga kaasa. E-õppe ajal kahjuks päris selliseid emotsioone ei saa ja see teebki vist kõige kurvemaks.

Erinevate e-keskkondadega on lugu selline, et nendega ei maksa üle pingutada. Facebooki grupis "Koduõpe tehnoloogia abil" hakkas uksest ja aknast sisse lendama kõikvõimalikke erinevaid e-õppe keskkondi. Ma sattusin ka esialgu väga suurde segadusse ning tundsin end isegi pisut rumalana, et ma kõigist kuulnud polnud, aga mida enam ma siis püüdsin uusi keskkondi avastada, seda enam mulle tundus, et peaks ikka jääma nende keskkondade juurde mis on kasutust leidnud juba varem. Esiteks võtab uues keskkonnas orienteeruma õppimine mõttetult palju aega ning teiseks, kui endalgi on raske, mida need vaesed õpilased tegema peavad, kui päevas võib-olla kümmet erinevat keskkonda kasutama peavad? Otsustasin siis kasutada neid keskkondi, mida ka tavapäraselt õppetöös kasutanud olen. Väga hea keskkonnana avastasin Google Classroomi, aga enne kasutama hakkamist uurisin õpilastelt, kas nad on sellega varem kokku puutunud. Õnneks sain kõigilt klassidelt vastuse, et nad on keskkonda kasutanud ning kui see distantsõpe peaks kauem kestma, viin kõik oma ülesanded sinna ümber. Praegu on suhtluskanaliks Stuudium. Et ma olen juba ka järgmise nädala ülesanded sinna juba üles pannud, ei ole mõtet praegu dubleerima hakata.

Täna tekkis suur masendus kaheksandate klasside osas, sest ma võin ju videoloenguid teha, lasta neil õpikut lugeda ja selle kõige põhjal siis ülesandeid lahendada, aga teades, kui vaevaliselt nad isegi tunnis asjadest aru saavad, siis mul pole sellesse e-õppesse nende teemade juures usku. Ja veel hullem on ees. Ma ei kujuta ette, kuidas reaktsioonivõrrandite kirjutamist veebi kaudu õpetada, sest neid tuleb lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada ning praegune tagasiside õpilastelt on selline, et ülesanne on üritatud kuidagi ära teha ja sellega loetakse ülesanne tehtuks. Andes neile siis tagasisidet, et tehtu on vale või ebapiisav ning paludes töö uuesti teha, seda üldiselt ei tehta.

Mõnes mõttes saan õpilastest aru, sest eile tõstatas üks üheksandik mure, et koduse õppimise maht on liiga suur. Ülesandeid lugedes pani see natuke kulmu kergitama, sest igas aines oli tõesti päris mitu ülesannet. Enda arust andsin enda aines vähem ülesandeid teha. Samas mõistan ka seda, et õpilastele võib see maht lihtsalt suur tunduda, sest nad pole harjunud nii järjepidevalt õppima. Tunnis saab ju niisama lulli ka lüüa ning lihtsalt tunnis eksisteerida, midagi kaasa tegemata. Tegelikult ei usu ma et ühegi tunni ülesanne võtaks aega rohkem kui 45 minutit, aga praegu on ka õpilastel sisseelamise aeg ning võikski neile anda tavapärasest pisut vähem ülesandeid, et nad kodus õppimist üldse nurka ei viskaks.

Suures plaanis tähendab koduõpe seda, et tagasi koolis (millal iganes see peaks juhtuma), tuleb kõik asjad ikkagi üle õppida. Kui me elaksime ideaalses maailmas, kus kõigil õpilastel on motivatsioon kõiki aineid korralikult õppida (selliseid on, aga pigem ikkagi vähe), oleks õpetajate (ja praeguses olukorras ka lapsevanemate) elu palju lihtsam, sest siis oleks õpilasel juba koolist sees õppimisharjumus, sest kui õpilane ei tegele õppimisega tunnis, ei näe ta vajadust seda teha ka kodus. Küsimus, kuidas saada õpilane, kes ei soovi õppida, õppima, on küsimus, millele õpetajad vist terve eluea vastust otsivad. Mina isiklikult olen küsimuse lahendamisega saanud tegeleda vaid 6 kuud ning anna endale aru, et mul on selles osas veel kõvasti õppida.

Elu töömaastikul läheb aga iga päevaga kergemaks - mingi ülesannete puhver on olemas ja töörütm on paika loksunud. Ainult, et mul hakkab see kodus passimine varsti üle viskama. Praegu päästab veel see, et veedan tundide viisi aega õues, täna kõndisin kaheksa kilomeetrit ja õhtul käisime Frediga maal vanu laudu sorteerimas (üritame nendest saalungi ehitada),  kokku kogunes 17k sammu. Homme lubas vihma - ei kutsu õue, aga peab vist ikka minema.

Kõige suurem hirm on praegu, et koduõpe venib pikemaks, sest hetkel eriolukorra lõppu ei paista. Olukorra huvides pole mul midagi selle vastu, et koolid kauem kinni on, aga õpetajana hakkan varsti pisaratega nutma, sest ainekavaga kevadeks lõppu küll ei jõua.