12. aprill 2020

VUNDAMENT osa 1


Vundament on esimene samm maja ehitamise juures ja sellega oleme nüüd vähemalt algust teinud. Samas on viimased kolm päeva ka tõestanud, et see on tõenäoliselt kõige nõmedam osa ehituse juures. Elu oleks loomulikult kergem, kui telliksime ehitusfirma peale ja ainult vaataks kõrval, kuidas vundament kerkib. Et aga meil nende tuhandetega väga lehvitada pole, otsustasime selle ca 10 000€ kulutamata jätta ja vundamendi ise ehitada. Nii palju kui oleme uurinud ja teistelt kuulnud, siis isegi need, kes on lasknud endale vundamendi ehitada, ütlevad tagantjärgi, et oleks pidanud selle ise tegema. Eks see meie elu raskemaks tee, aga ehk on peale valmimist rõõm suurem. 

Enne vundamendi kaevamist sai tehtud palju eeltöid. Esiteks võtsime maha aia, mis jooksis otse läbi maja. Aia tükeldasime küttepuuks ja postid olid piisavalt mädanenud, et need kõhklusteta lõkkesse visata. Siis kui sai maja pulkadega maha märkida, ja asju juba ette kujutada, tuli kuskilt mõte, et maja võiks umbes neli meetrit tagapool olla. Probleemiks oli asjaolu, et vee- ja elektritrass oli juba tehnoruumi kohale välja toodud. Kuigi veetrass oli piisavalt pikk, et seda sai edasi nihutada, siis elektritrassiga lood sama head polnud, aga seegi probleem sai lahenduse nagu eelmises postituses kirjutasin.




Niisiis oli järgmiseks sammuks vundamendi piiride paikasättimine. Selleks, et peale augu kaevamist enda elu kergem oleks, ajasime tasase maa peale enne kavamist nööridega kõik mõõdud paika ja paigutasime väljapoole auku "väravad". Iga värava küljes on nael, mille külge saab igal hetkel uuesti nöörid tõmmata ning loodetavasti on kõik seina pikkused ja diagonaalid jätkuvalt õiged. Aga nende mõõtmete esialgne paikasaamine oli küll peavalu. Kokku võis see isegi 5 tundi aega võtta, aga mitu korda ei saanudki seda üldse teha, sest päeval oli tuul liiga suur. See mõjutas nööri nii palju, et kõik mõõdud olid metsas. Lõpuks õnnestus meil kõik paika saada kaks päeva enne kopa tulekut, kui päris õhtul kohale läksime, sest siis oli tuul vaibunud. Ega see ilma tuuleta ka kerge polnud ning mina isiklikult olin juba alla andmas, aga isa ja Fred suutsid kahe peale ikka asjad klappima saada. Minu ülesanne oli ainult mõõdulindi nulli õiges kohas hoida.




Kopp pidi tulema kolmapäeval. Teisipäeval selgus, et ta ikka ei saa tulla ja tuleb neljapäeval kell 9.00. Neljapäeva hommikul 8.30 saime info, et ta jõuab 9.40. Tegelikult saabus kopp 10.00. Ühes kopaga tuli ka veoauto, mis hakkas mööda karjääre sõitma ja meile liiva, kruusa ja killustikku tooma. Muidugi sel päeval kõik toodud ei saanud, sest karjäärid pandi õhtupoolikul kinni. Kopp ja veoauto oleks olnud nõus ka järgmisel päeval kohale tulema (kuigi oli suur reede), aga et karjäärid nagunii kinni olid, polnud sellel suurt mõtet ja lükkasime tööde lõpetamise esmaspäeva. 

Neljapäeva õhtuks oli meil valmis vundamendi auk ning seal sees ka killustik. Järgmisel päeval hüppasime auku ja hakkasime seda killustikku seal laiali ajama. Oluline oli, et killustikukiht oleks vähemalt 20cm, kuid samas pidime jälgima, et kõrgus maapinnast oleks õige (1,2m). Kopa pandud killustik oli väga ebaühtlane ning kuigi kuigi mõõtsime panemise ajal laserloodiga pidevalt kõrgust, sai killustikku ikkagi vähe, sest tihendamise käigus vajus kõik vähemalt 5cm allapoole. Tihendamiseks rentisime Cramost 65kg tihendaja.

Peale tihendamist mõõtsime jälle kõrgust ja kaardistasime ära kohad, mis olid madalad või liiga kõrged ning tassisime juurde või võtsime killustikku vähemaks. Siis tihendasime uuesti. Ikka liiga madal. Lisaks tulid välja kaks kohta, mis jalge all "ujusid". Maapind on meil väga savine ning tundub, et neis kohtades on see savi väga-väga märg. Ilmselt aitab, kui sinna killustikku juurde viia (mida kindlasti on vaja, sest liiga madal on ju), aga kõige rohkem aitaks, kui lasta sel lihtsalt kuivada. See tundub aga ka ulmeline plaan, sest peale nädalaid päikesepaistet, hakkas nüüd korraga sadama. Selge on aga see, et taldmikku enne ehitada ei saa, kui see probleem on likvideeritud.





1. aprill 2020

AITASIN ELEKTRILEVIL KAABLIT PAIGALDADA ehk ELEKTER MAJJA osa 2

Hoolimata keeruliselt olukorrast kogu maailmas, liigub meie majaehitus tasapisi tibusammudega siiski edasi. Täna sai näiteks valmis kaua veninud elektrisaaga, mille algusest kirjutasin SIIN

Niisiis meil oli maakaabel liitumiskilbist majani tõmmatud juba veebruaris, ainus, mida polnud oli liitumiskilp. Läbirääkimised ja jutuajamised elektriliini projekteerijaga algasid juba septembris ning viimasel kuul helistas mulle paar korda ehitaja, et uurida, kas meil õue peal maa kannab, et saaks suurte autodega peale minna. Märtsi keskel veel ei kandnud, aga esmaspäeval helistati, et nad järgmisel päeval hakkavad töödega pihta. 

Alajaama juurest olid puurimistööd tehtud juba varem ning praegu jäi siis õhku tõmmata tööstusvoolu kaabel ning püstitada uued postid. Nende tööde käigus pidi ka uuendama olemas olevat liini (see, mille ümberehitamine tööstusvooluliiniks oleks maksma läinud 29 543€). Meiega juttu ajanud elektrik muidugi veidi lohutas meid, sest tal olevat olnud sõber, kes oli Vastseliina kanti krundi ostnud, et suvilat ehitama hakata ning tema oli Elektrilevilt saanud pakkumise 69 000€ :). Selle peale müüs krundi uuesti maha. Huvitav küll tõesti, miks inimesed ei taha maale elama minna...???

Igatahes olid masinad siis eile tõesti kohal. Mind sinna kõrvale vahtima vaja polnud, aga maru huvitav oli, seega passisin üks tund aega ohutus kauguses ja vaatasin, kuidas inimesed tööd teevad. Põllu peale paigaldati väga ilusad pruuniks võõbatud postid ja oli lootus, et saame õue peale ka endale sellised silmale ilusad vaadata postid. Selgus, et need postid on immutatud mingi jõledalt mürgise kemikaaliga ja kuhugi maja lähedusse neid ei paigaldata. Oleksid siis võinud ülejäänud postid mingi vähem mürgise ainega siis üle tõmmata...

Eilse päeva lõpuks tulid välja ka mõned meiepoolsed kogenematusest tulenevad valearvestused. Teatavasti paigaldasime veebruaris seda õnnetut maakaablit. Kui ta maa sisse ära oli saanud, siis oli üsna selge, et vundamendi alt läbitoomiseks ja tehnoruumi ulatumiseks on teda vähe. Igaks juhuks jätsime suurema varu teisele poole - kilbi juurde. Enda mäletamist mööda paar meetrit...

Nädalavahetusel otsustasime maja asukohta neli meetrit tahapoole liigutada, mis tekitas selle õnnetu kaabliotsaga veel suuremat peavalu. Fred helistas tuttavale elektrikule ja uuris, kas kaablit pikendada oleks võimalik. Tuli välja, et on küll. TÄIESTI JUHUSLIKULT selgus, et see sama tuttav elektrik tuli ka teostama liiniehitustöid, mistõttu sai ta juba kohal olles pikenduse ka ära teha. Lasime tal ka vajamineva kaabli juurde osta.

See viimane tegevus oli muidugi täiesti ebavajalik, sest selgus, et kilbipoolsest otsast tuleb seitse meetrit kaablit maha lõigata (see tore meiepoolne valearvestus).

Nüüd on meil seitse meetrit juhet ja kaitsehülssi üle ning mul pole aimugi, mida sellega pihta hakata. Nii lootsin, et ehitame seda maja võimalikult säästlikult nii, et jäätmeid väga üle ei jää, aga see on vist mõttetu lootus. 

Aga nüüd jõuame selleni, kuidas mina ka meestele tööde juures abiks olin! Nagu eespool juba mainitud sai, passisin ma kõrval ja vahtisin, kuidas nad tööd teevad. Ning korraga juhtus selline moment, et hakkasid nemad seda kaablit postide otsas pingule tõmbama. Kaabel oli ilusti maha ära laotatud ning teoorias oleks pidanud kõik toimima. Aga seda ei näinud keegi ette, et juhe kasvuhoone taha kinni jääb. Mina seisin sündmuspaigast paari meetri kaugusele ja vaatasin, et nüüd tõstavad koos kaabliga kasvuhoone ka taeva alla. Keegi karjus midagi ja üks tüüp hakkas 100 meetri kauguselt  minu poole jooksma. Sain aru, et eks ta seda kaablit vabastama jookseb ja otsustasin siis oma abi pakkuda. Kui kaabel vabastatud sai, näitas jooksma hakanud tüüp mulle pöialt. Väga hea tunne oli ise ka käed külge panna ja midagi päriselt ära teha :D :D :D :D