6. mai 2020

KUIDAS MEIE TEE EHITUS OLI IKALDUS


Ma olen selle postituse kirjutamist nii kaua edasi lükanud, sest see pole just kõige rohkem positiivsusest kiirgav etapp meie ehituseprotsessi juures. Tegelikult on see algusest peale pisut vastumeelne olnud, aga tee oli lihtsalt asi, mis oli vaja teha, sest vastasel juhul poleks olnud võimalik suurte autodega  majale ligi saada, mida ehituse juures ühel või teisel hetkel ikkagi vaja teha on. Sellega rikkusime ära meie varasemalt kauni õuemuru ning oleks ma vaid teadnud, et sellega probleemid alles algasid.

Kopale sai antud käsk koorida maapinda maksimaalselt 20 cm. Nagu ikka kopaga, ei ole võimalik selle masinaga väga peent tööd teha ning eks see sai siit-sealt veidi sügavam. Juba tähendas see seda, et materjali pidi ka tee peale rohkem minema. Kõige alla läks hirmkallis geotekstiil, mille mina isiklikult oleksin panemata jätnud, ag Fred nõudis, et see ikkagi eeskujuliku tee alla kaitseks läheks. Alguses olime planeerinud sinna kolm koormat kruusa ja kaks koormat killustikku. Esimesel päeval sai sinna ära toodud üks koorem kruusa ja tundus, et võib isegi sellise arvestuse järgi välja tulla. Sel päeval pandi karjäärid kinni ja tee valmis ei saanud. Jätkasime esmaspäeval. Algne plaan oli tegelikult selline, et 8. aprillil tuleb kopp kaevama ja kruusa vedama ning kui valmis ei saa, 9. aprillil saab jätkata, sest 10. aprill oli riigipüha. Arusaamatutel põhjusel ei saanud kopp 8. aprillil tulla ning 9. aprillil jäi tund aega hiljaks. Et järgmisel päeval olid ka karjäärid kinni, pidime jätkama esmaspäeval. Esmaspäeva hommikul läks veoki rehv katki ja kruusa sai tee peale vedama hakata alles kella 12-st. Esimene koorem kruusa jõudis kohale ja tundus, et asjad liiguvad edasi. Kui aga veok teise koorma kruusa jõudis, juhtus õnnetus. Eelmine koorem kruusa oli laiali lükkamata ja juht otsustas sellest laiali ajamata kruusahunnikust koos koorma kruusaga üle sõita. Mis te arvate, mis juhtus? Veoauto oli lahtise kruusa sees kinni, ei liikunud edasi ega tagasi ja rattad ainult tossasid all. 

Juht ise sellest suurt probleemi ei teinud, arvas, et küll kopaga välja tõmbab. Et mõlema masina roolis pidi keegi olema ning juht ennast pooleks tõmmata ei saanud, läksin kopa rooli mina. Minul aga ei õnnestunud seda 13 tonnist masinat sealt august välja tõmmata. Uus plaan - kopp lükkab tagant. Sel korral istusin ma  veoauto rooli ning olin kergendunud, kui tundsin, et auto liikuma hakkas. See õnn oli aga üürike, sest paari meetri pärast oli auto jõudnud kohta, mille all varjas ennast sügisel kaevatud veetrass. Ning ma pole vist veel maininud, et vahepeal oli hakanud vihma sadama. Kui ma kaks minutit peale kruusa seest välja saamist seda autoratast seal sügaval muda sees vaatasin, mõtlesin, et see auto nüüd meile siia õue peale jääbki. See oli ikka nii sügaval kinni, et tahtis teine juba uppuma hakata. Istusin siis jälle rooli ja kopp tagant lükkas. Kuidagi saime välja, aga kogu selle jama peale oli kulunud oma pool tundi. Nüüd oli vaja kiiresti karjääri uue koorma järgi minna. Enne minekut sai juhile öeldud, et ärgu ta enam selle pehme kooritud tee peale sõitku, lasku koorem kuskil otsas maha ning siis saab kopaga laiali ajada. Ma ei tea, kas tal oli kuulmisega probleeme või lihtsalt ei olnud nõus naiselt käske vastu võtma, aga järgmise koormaga ta sinna lopa peale sõitis ja kinni ta jäi. Istusin siis jälle rooli ja selleks hetkeks oli mul välja saamine juba selge. Ma ei tea, mis värk sellega oli, et iga kord kui uues koorem saabus, hakkas vihma sadama, kui uue koorma järgi mindi, tuli päike välja - isegi taevas nuttis, kui nägi, mida me selle tee peal korraldame. 

Ühte koormat kruusa oli sel hetkel tee peale veel vaja, aga vundamendi jaoks oli vaja killustikku ka juurde tuua. Kell oli aga nii kaugel, et tuua sai vaid ühe koorma. Sai otsustatud killu kasuks, sest siis sai kopp veel osa auku ka sisse tõsta. Auto suutis kinni jääda ka neljandat korda, seekord pehmevõitu muru sisse. Ilmselgelt tee sel päeval valmis ei saanud. Kui uurisin, kas järgmisel päeval saaks edasi teha, selgus, et ei saa, sest siis oli juhil vaja minna juba uuele objektile. Ma olin korraks täitsa šokis - ma maksan kinni iga kuradi minuti, mil mingi masin mõne liigutuse teeb - ka selle aja kui - olgem ausad oma lollusest - veok jääb kinni (sest isegi mina tulen selle peale, et ei tasu sõita lahtise kruusa peale või kui oled juba kaks korda kinni jäänud, äkki ei sõidaks enam kolmandat korda pehmele pinnasele???) ja lõpuks ei saa mu tee isegi valmis???????????? Lisaks võtame arvesse, et tee oleks ilusti valmis saanud, kui inimene poleks esimesel päeval tulemata jäänud, teisel päeval tunni ja kolmandal päeval neli tundi hilinenud.

Mingiks ajaks jäi peale seda tee lihtsalt seisma, sest polnud jaksu sellega enam edasi tegeleda. 27. aprillil tuli meile uus inimene teed lõpetama. Selgus, et tee peale oli vaja veel kaks koormat kruusa ning lõpuks pidime selle kõik katma kahe koorma killustikuga. Pool teed sai sel päeval valmis. Auto kinni ei jäänud, tema liikumine sel pinnasel oli hoopis sujuvam (ta muidugi ajas kruusa enne seal peal sõitmist laiali ka...). Kuna eespool oli kruusa kopaga juba tihendatud, sai sinna ilusti killusitku peale tuua. Sel päeval toodud kruus tee teises otsas oli aga pehme ja see vajas tihendamist. Seepärast tegime otsuse, et lõppu jätame killu toomata. 
See tähendas aga seda, et tee oli nii palju valmis, et suured autod said meile tulla materjali tuua (mis tegelikult oligi kõige kiirem probleem). Ühe päeva jooksul käis meil kokku kolm suurt autot - üks kaalus lausa 26 tonni. Decorast tuli meile kaks veokit, ühe peal müürisegud, torud, peno, hüdroisolatsioon ja armatuur. Teine kandis fiboplokke. Kui esimene auto suutis ilusti mööda teed vundamendi auguni sõita, siis teise saavutus oli lihtsalt teest mööda sõita ja mudasse kinni jääda. Ainus valik oli fibod kaugemal maha tõsta, sest selle koormaga polnud lootustki välja saada. 

Esimene tulekahju oli sellega kustutatud ning tee lõpetamisega oli aega. Sel nädalal selgus, et autojuhil on võimalus viimane koorem killustikku ära tuua. Mind ennast polnud seal kohal, sest andsin sel ajal tunde, aga kui emalt kõne sain, oli tahtmine peaga vastu seina joosta. Auto oli jälle kinni jäänud - nüüd juba kruusa ja killustikuga kaetud tee peale. Täpsemalt veetrassi koha peale. Seal veetrassi kohal on ikka mindagi hämmastavalt toimumas. See on kahe meetri sügavuse ning maapind aina vajub ja vajub ning vajutud ei saa. Seal peal on juba nii suur mass, aga ikka liigub kõik allapoole. Auto ei saanud muudmoodi välja, kui pidi hunniku killustikku maha laskma ning teed meil ikka pole. Nüüd on keset kusemist (vabandust, mu väljenduse pärast) 13 tonni killustikku hunnikus. Hakka seda nüüd labida ja käruga laiali vedama. Ma ei tea, mis needus meil selle teega küll peal on. Saab see üldse kunagi valmis?








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar