VUNDAMENT osa 1

Vundament on esimene samm maja ehitamise juures ja sellega oleme nüüd vähemalt algust teinud. Samas on viimased kolm päeva ka tõestanud, et see on tõenäoliselt kõige nõmedam osa ehituse juures. Elu oleks loomulikult kergem, kui telliksime ehitusfirma peale ja ainult vaataks kõrval, kuidas vundament kerkib. Et aga meil nende tuhandetega väga lehvitada pole, otsustasime selle ca 10 000€ kulutamata jätta ja vundamendi ise ehitada. Nii palju kui oleme uurinud ja teistelt kuulnud, siis isegi need, kes on lasknud endale vundamendi ehitada, ütlevad tagantjärgi, et oleks pidanud selle ise tegema. Eks see meie elu raskemaks tee, aga ehk on peale valmimist rõõm suurem. 

Enne vundamendi kaevamist sai tehtud palju eeltöid. Esiteks võtsime maha aia, mis jooksis otse läbi maja. Aia tükeldasime küttepuuks ja postid olid piisavalt mädanenud, et need kõhklusteta lõkkesse visata. Siis kui sai maja pulkadega maha märkida, ja asju juba ette kujutada, tuli kuskilt mõte, et maja võiks umbes neli meetrit tagapool olla. Probleemiks oli asjaolu, et vee- ja elektritrass oli juba tehnoruumi kohale välja toodud. Kuigi veetrass oli piisavalt pikk, et seda sai edasi nihutada, siis elektritrassiga lood sama head polnud, aga seegi probleem sai lahenduse nagu eelmises postituses kirjutasin.

Niisiis oli järgmiseks sammuks vundamendi piiride paikasättimine. Selleks, et peale augu kaevamist enda elu kergem oleks, ajasime tasase maa peale enne kavamist nööridega kõik mõõdud paika ja paigutasime väljapoole auku "väravad". Iga värava küljes on nael, mille külge saab igal hetkel uuesti nöörid tõmmata ning loodetavasti on kõik seina pikkused ja diagonaalid jätkuvalt õiged. Aga nende mõõtmete esialgne paikasaamine oli küll peavalu. Kokku võis see isegi 5 tundi aega võtta, aga mitu korda ei saanudki seda üldse teha, sest päeval oli tuul liiga suur. See mõjutas nööri nii palju, et kõik mõõdud olid metsas. Lõpuks õnnestus meil kõik paika saada kaks päeva enne kopa tulekut, kui päris õhtul kohale läksime, sest siis oli tuul vaibunud. Ega see ilma tuuleta ka kerge polnud ning mina isiklikult olin juba alla andmas, aga isa ja Fred suutsid kahe peale ikka asjad klappima saada. Minu ülesanne oli ainult mõõdulindi nulli õiges kohas hoida.

Kopp pidi tulema kolmapäeval. Teisipäeval selgus, et ta ikka ei saa tulla ja tuleb neljapäeval kell 9.00. Neljapäeva hommikul 8.30 saime info, et ta jõuab 9.40. Tegelikult saabus kopp 10.00. Ühes kopaga tuli ka veoauto, mis hakkas mööda karjääre sõitma ja meile liiva, kruusa ja killustikku tooma. Muidugi sel päeval kõik toodud ei saanud, sest karjäärid pandi õhtupoolikul kinni. Kopp ja veoauto oleks olnud nõus ka järgmisel päeval kohale tulema (kuigi oli suur reede), aga et karjäärid nagunii kinni olid, polnud sellel suurt mõtet ja lükkasime tööde lõpetamise esmaspäeva. 

Neljapäeva õhtuks oli meil valmis vundamendi auk ning seal sees ka killustik. Järgmisel päeval hüppasime auku ja hakkasime seda killustikku seal laiali ajama. Oluline oli, et killustikukiht oleks vähemalt 20cm, kuid samas pidime jälgima, et kõrgus maapinnast oleks õige (1,2m). Kopa pandud killustik oli väga ebaühtlane ning kuigi kuigi mõõtsime panemise ajal laserloodiga pidevalt kõrgust, sai killustikku ikkagi vähe, sest tihendamise käigus vajus kõik vähemalt 5cm allapoole. Tihendamiseks rentisime Cramost 65kg tihendaja.

Peale tihendamist mõõtsime jälle kõrgust ja kaardistasime ära kohad, mis olid madalad või liiga kõrged ning tassisime juurde või võtsime killustikku vähemaks. Siis tihendasime uuesti. Ikka liiga madal. Lisaks tulid välja kaks kohta, mis jalge all "ujusid". Maapind on meil väga savine ning tundub, et neis kohtades on see savi väga-väga märg. Ilmselt aitab, kui sinna killustikku juurde viia (mida kindlasti on vaja, sest liiga madal on ju), aga kõige rohkem aitaks, kui lasta sel lihtsalt kuivada. See tundub aga ka ulmeline plaan, sest peale nädalaid päikesepaistet, hakkas nüüd korraga sadama. Selge on aga see, et taldmikku enne ehitada ei saa, kui see probleem on likvideeritud.