4. juuni 2020

KUIDAS ME EHITUSABILISE SAIME (ja siis ta jälle kaotasime)

9. mail olime nii kaugel, et saime hakata taldmikku laduma. Päev algas nagu ikka - jõudsime maale, vedasime tööriistad välja ja igaüks hakkas oma nurgas mingi projektiga pihta. Me emaga töötasime maasikamaa projekti kallal - vedasime kompostihunnikust mulda tulevastesse maasikapeenardesse. Ema muudkui kaevas seal hunnikus ja mina olin kuskil eemal, kui korraga kuulen hüüatust, millele järgneb jooks tuppa. 
Nimelt oli emmega kompostihunnikus vestlust alustanud üks haleda häälega kiisu, kes ilmselgelt nõudis süüa. Kuna erinevaid kasse on meid aastate jooksul teisigi külastanud, siis on meil pakk krõbinaid kogu aeg olemas. Et ilmselgelt näljas kiisule ei saa ainult krõbinaid sööta, sõitsin poodi konservi ja hapukoore järgi. 
Krõbinaid ta isegi ei mälunud, neelas tervelt alla. Konservist ja hapukoorest tegi taldriku puhtaks mõne sekundiga. Kui esimene nälg oli kustutatud, tõusis esile kassi meeleheitlik soov saada pai ja lähedust. Kassi paitades selgus, et ta oli kaetud puukidega. Kahe päeva jooksul sai tema küljest ära korjatud 18 puuki.
Esimesed kolm päeva sõi ahnelt ära iga kord kõik, mis talle ette anti. Samas, kolmandal päeval võis kassi välimus juba ka silmnähtavaid muutusi märgata - karv oli läikima hakanud ning enam ei olnud luude peal vaid nahk. Ehk aitas ka see, et andsime talle ussirohtu. Suur inimesesõber oli ta aga jätkuvalt. Tema ideaalne päev oligi selline, et mina istusin kamina ette, ütlesin "hops", tema hüppas sülle ja jäi sinna tundideks magama. Ja issand, kuidas ta nurrus! Selle juurde käis tihti aga kassidele omane küüntega mudimine, mis jättis mu põlved täis imepisikesi punaseid täpikesi (mis mingil moel tegid aga hirmsat moodi haiget).
Nimeks sai talle Mustikas. Ema hakkas teda Mustuks kutsuma (sest ta tõesti oli täiesti süsimust) ning mina tuletasin sealt Mustika. Isa arvas, et võiks panna Süsi, aga mitte tema karva värvuse tõttu vaid see meenutaks Suzit (minu parim sõbranna, kes mulle paar aastat tagasi kinkis meie korterikassi Nöpsiku). Me olime esialgu tema peale küll väga kurjad, aga tänaseks päevaks on selge, et Nöpsik on parim kingitus meie elus. Karma muidugi maksis Suzile sellegipoolest kätte ja tema sai endale ka kassi, keda ta otseselt võtnud endale - ta lihtsalt ilmus tema ellu. Sel hommikul, kui Mustikas meie kompostihunniku kõrvale lõugama tuli, olin just Suziga videokõne teinud. Kokkusattumus? Ma ei usu. Suzi lihtsal toob meie perele kassiõnne.
Nii meie eluke kaks nädalat veeres. Isegi kui ma maal midagi suurt tööd ei teinud, siis Mustika pärast vedasin ennast ikka kohale. Õues ei olnud kõige mõnusamad ilmad ka, seega nautisime sooja kamina ees elu. Õhtuti jäi ta üksi ning igal hommikul kartsime, et teda enam pole, aga kutsumise peale jooksis ikka alati kuskilt puude alt välja. Kord oli ennast hommikul meie tulevase maja juurde juba sisse seadnud. Üldse tundus, et ta oli sellest ehituse värgist väga huvitatud, kogu aeg tiirutas ümber Fredi, kui ta taldmikku ladus ja vahepeal vaatas niisama kuskilt hunniku otsast. Ilmselgelt sai aru, et talle ehitatakse maja.
Just siis, kui me olime nii kindlad, et meil ongi nüüd kass, kelle juurde igal hommikul minna, sattusime ühel päeval minema veidi hiljem ning kutsumise peale Mustikat enam ei tulnud. Kohe süüdistasime ennast, et jätsime ta liiga kauaks üksi, aga lootsime, et ta ikka kuskilt välja ilmub. Ootasime päeva, panime õhtul söögi välja ning hommikuks oli küll söök läinud, aga kassi polnud kuskil. Tänaseks on Mustikas kadunud olnud kaks nädalat. Söök on väljas ning mingitel päevadel tundub, et keegi on käinud, aga me ei saa kindlad olla, et see oli mustikas. Meil käib tihti seal teisigi kasse ning vabalt võis see ka mingi metsloom olla. Loodame, et ehk on Mustikal jooksuaeg ning ta tuleb tagasi, aga kõige rohkem kardame, et ta söödi mingi eluka poolt ära. Meil liigub siin metsades ringi šaakal (nii lähedal, et kuuleme isegi ta haukumist).
Nüüd jääbki meil üle vaid loota ja mõistatada. Võimalik, et Mustikas leidis üles ka enda vana kodutee, kuid minu arust ei ole see suurem asi kodu, kes lõikamata kassil laseb niimoodi puukidega kaetult ringi joosta.








1. juuni 2020

VUNDAMENT osa 2


Hoolimata kõigist plaanidest ja lootustest, on reaalsus see, et meil läheb aeglaselt. Väga aeglaselt. Kui vundamendiauk kaevatud sai, oli tunne ja eufooria sees selline, et nüüd kuu aja pärast on kogu vundament valmis. 
Eelmine vundamendi postitus lõppes sellega, et killustikku oli vaja juurde tuua, sest mõned kohad ujusid ning üle-üldiselt polnud kõrgused paigas. Idee poolest oli kõik lihtne - kärutame killustikku juurde ja korras. Tegelikkuses oli minu jaoks kõik nii masendav, et leidsin ennast esimest korda mõttelt, et kergem oleks olnud võtta ehitaja (olen kindel, et seda mõtet tuleb mul mõned korrad veel selle ehituse ajal). Kõigepealt jäid kõik tööd venima, sest kaks nädalat sadas vihma ja lörtsi taevast alla. Selle peale oli otsustanud savi meie vundamendiaugu ümber, et tema annab alla ja vajub meie killustiku sisse. Kui kuivaks läks, hakkasime seda sealt välja kühveldama. Seoses sellega avastasime aga tõsiasja, et kopp oli augu valest kaevanud ja taldmik poleks praegusesse auku üldse äragi mahtunud. 
Mis seal ikka - labidatöö oli meil juba selge, hakkasime auku suuremaks kaevama. Ega see lihtne polnud, sest savi oli jõudnud juba ära kuivada  ning kuiv savi on teatavasti kivikõva. Eks tuli ju sügavusse ka kaevata ning siis kõik uuesti kaevatud osa killuga täita. Lisaks veel laserloodiga ringi käia ja killustik igalt poolt sama kõrgeks ajada. Õigesse kõrgusesse ajamisest loobusime - vaatasime, et lihtsalt oleks kogu perimeetri ulatus sama kõrgus. Sellest laserloodi piiksumisest mul siiani kõrvad pinisevad, sest me käisime sellega ikka tunde ja tunde ringi. Fred tassis käruga kildu, mina ajasin laiali ja tasandasin. Tihendasime enda 85kg patsutajaga ja mõõtsime uuesti. Kui tundus, et enam-vähem on ok, rentisime Cramost 200kg tihendaja ning käisime viimast korda kogu killu läbi. 
Sel päeval käis meil õue peal ka kraana, kes tihendaja auku tõstis ning fibod vundamendi keskele. See läks küll häbematult kalliks maksma (2h tööd 80€), aga Fred nõudis, et need asjad peab kraana ära tegema. 
Peale seda päeva hakkas kõik aga ülesmäge minema, sest ei olnud vaja enam selle paganama killustikuga tegeleda. Me raiskasime sellele kuu aega, sest auk sai valmis 9. aprillil ja taldmikku saime laduma hakata 7. mail. See oli suhteliselt mõnus töö ja kulges kiiresti - nädalaga oli tehtud. Kasutasime taldmikuplokki mitte ei ehitanud saalungeid just enda elu lihtsamaks tegemise pärast. Lisaks oleks esimese variandi puhul olnud mõistlik ja vajalik kutsuda betooniauto, aga taldmikuplokkide puhul oli betoonikogus nii väike, et saime selle ise tehtud. 
Enne kui valamiseni jõudsime, oli vaja taldmik ka armeerida. Fred lõikas latte ja mina keerutasin kõik traatidega omavahel kinni. Selle töö juures mõtlesin küll, et miks ometi ehitajatele makstakse jõhkrat tunnihinda tööde eest, mis on ise 100% tehtavad. 
23. mail betoneerisime taldmikku. Töö oli jaotatud nii, et mina tegin betooni ja Fred lükkas käru ja silus. Betoneerimise päev oli minu jaoks kahtlemata senise ehituse kõige toredam. Hommik algas trassis vee esmakordse lahti keeramisega ning jätkus suuremat sorti arvutustega. Kuivsegu paki peal oli kirjas, et 3,2l vett 25kg segu peale. Aasta ehitajatel polnud aga kaalu! Päeva päästis issi, kes korraga ilmus koos margapuuga. Kui kogused ning segumasina tööpõhimõte teada oli läks kõik libedalt. Päikesepõletuse küll sain, aga see käib asja juurde. Elupäästja oli koroona tõttu ostetud pakk maske, sest segu tolm tungis väga aktiivselt ninna ja suhu. Kogu perimeetri valamiseks kulus 8 tundi. Nüüd on betoon natuke üle nädala kuivanud ning nädalavahetusel oleks saanud juba müüri laduda, aga selle plaani rikkus ära ebanormaalselt suur tuul, mis nööre õige koha peal ei hoidnud ning me pigem ootame kui vales mõõdus vundamendi laome.