NB! See postitus on kirjutatud aastal 2015 ning avaldatud esmakordselt minu praeguseks hetkeks kinnises blogis. Kuna see postitus ning teema tähendab mulle väga palju ning ma ei näe põhjust, miks ei peaks laiem avalikkus seda lugema, avaldan selle oma praeguses avalikus blogis erandkorras (sest see postitus ei lange kokku blogi üldise temaatikaga).
13. juuli pole minu jaoks kunagi tavaline päev olnud. Ega ta midagi erilist ka pole, aga kui sul kord juba on nimepäev üks päev enne isa sünnipäeva, on seda tavaliselt üsna raske ära unustada. Sel aastal on 13. juuli minu jaoks aga oluliselt tähtsam.
13. juuli pole minu jaoks kunagi tavaline päev olnud. Ega ta midagi erilist ka pole, aga kui sul kord juba on nimepäev üks päev enne isa sünnipäeva, on seda tavaliselt üsna raske ära unustada. Sel aastal on 13. juuli minu jaoks aga oluliselt tähtsam.
Jaanuaris nägin ma filmi "When Harvey Met Bob" ning see lummas ja võlus täielikult. Ehk oli põhjus selles, et filmi olid teinud britid, kellel alati õnnestub oma ainulaadse huumoriga meeldivad asjad veel paremaks teha. Võib-olla oli see sellepärast, et peaosas oli Domhnall Gleeson, kes Harry Potteri filmides Bill Weasley'it mängis. Äkki sellepärast, et mulle meeldis, kui hästi Geldofi isiksus sellest filmist välja tuli. Ise olen ma aga üsna kindel, et peamine põhjus oli sisu ning Live Aid'i geniaalsus. Kummalisel kombel polnud ma varem kunagi mõelnud, miks küll Bob Geldof rüütlistaatusesse tõsteti. Korraga aga tundsin, et olen justkui pikast unenäost ärganud ning lõpuks ometi on keegi mu silmad avanud. Kas tõesti olen mina ainus, kes ei tea, milline lugu on Live Aidi taga, kas tõesti olen mina ainus, kes teab nii häbiväärselt vähe sündmusest, mis on kõige legendaarsem ja suurejoonelisem kontsert kogu rokkmuusika ajaloos? Kas ainult mina ei tea, miks Bob Geldof on Sir Bob Geldof?
Praegu tunduvad vastused neile küsimustele iseenesest mõistetavatena. Vastus kõigile neile küsimustele on "ei". Ning "ei" oli vastus, mida kuulsin järgnevate kuude jooksul Live Aidi teemaks võttes nii häbiväärselt palju, et tundsin kohustust midagi teha.
"Kas sa tead, mis on Live Aid?" küsisin paljudelt.
"Ei."
Võib ju andeks anda minuealistele, kellele on sellest teadmine pea võimatuks tehtud. Mis mõttes ei räägita Live Aid'ist gümnaasiumi muusikaõpetuse tundides??? Natukene keerulisem on mul aga aru saada, kuidas puudub isegi pisem teadmine praegusel hetkel 40+ aastastel inimestel. Mingeid laialdasemaid teadmisi või mälestusi on raske nõuda, sest 1985. aastal Nõukogude Liit vaevalt rõõmsalt Lääne rokkmuusika suursündmust üle liiduvabariigi üle kandis. Olgugi, et just nimelt seda Bob Geldof neilt ootas.
Kuid mida saan mina teha?
Minust ei saa kunagi head ajakirjanikku, sest ma pole piisavalt agressiivne. Teiseks sellepärast, et suudan tõsiselt hästi kirjutada vaid teemadest, mis mulle korda lähevad. Mulle tundus, et Live Aid'i puhul oli see nii. Priit Pullerits õpetas mulle sel semestril, et hea lugu algab faktidest, tõestest ja õigetest faktidest. Esmalt võtsin ette kõik Eesti meediaväljaanded ning uurisin, mida on teinud meedia, et ühiskonda harida. Vastus oli haletsusväärne. Mitte midagi. Uudisekünnise ületas küll lugu sellest, kuidas Live Aidi raha läks relvade ostmiseks, kuid mitte sõnagi sellest, mida tegelikult Live Aid tegi. Ma olen ülikoolis käinud (2020 edit: õppisin ülikoolis kõrvalerialana ajakirjandust) ja tean, et meedia ülesandeks ei ole mitte ainult skandaalide ja probleemide üleskeerutamine, vaid ka auditooriumi silmaringi laiendamine ning harimine.
Minust ei saa kunagi head ajakirjanikku, sest ma pole piisavalt agressiivne. Teiseks sellepärast, et suudan tõsiselt hästi kirjutada vaid teemadest, mis mulle korda lähevad. Mulle tundus, et Live Aid'i puhul oli see nii. Priit Pullerits õpetas mulle sel semestril, et hea lugu algab faktidest, tõestest ja õigetest faktidest. Esmalt võtsin ette kõik Eesti meediaväljaanded ning uurisin, mida on teinud meedia, et ühiskonda harida. Vastus oli haletsusväärne. Mitte midagi. Uudisekünnise ületas küll lugu sellest, kuidas Live Aidi raha läks relvade ostmiseks, kuid mitte sõnagi sellest, mida tegelikult Live Aid tegi. Ma olen ülikoolis käinud (2020 edit: õppisin ülikoolis kõrvalerialana ajakirjandust) ja tean, et meedia ülesandeks ei ole mitte ainult skandaalide ja probleemide üleskeerutamine, vaid ka auditooriumi silmaringi laiendamine ning harimine.
Järgmisena võtsin ette Briti meediaväljaanded. Live Aidist oli artikleid miljoneid. Ma veetsin tunde lugedes ning iga järgneva reaga süvenes mu veendumus, et tegemist on tõepoolest suurima asjaga ever. Ning Geldof ei eksinud, kui ta 1985. aasta juunikuus Freddie Mercurile sõna saatis: "Tell the old faggot it's going to be the biggest thing ever..."
Ma lõpetasin YouTube'is, kust leidsin suurepärase ja märkimisväärselt detailse BBC dokumentaalfilmi 85. aasta suve suursündmusest. Ühes vaimustusega Live Aid'i vastu kasvas minu respekt Bob Geldofi vastu, kelle nimi mulle varasemalt seostus vaid lauluga "I Don't Like Mondays". Minu suureks õnneks avastasin üsna pea, et Geldof kirjutas 1986. aastal oma autobiograafia. Natukene vähem rõõmustas mind, et see mitte üheski Eesti raamatupoes kättesaadav polnud. Ma kahtlen, kas maailmas üldse on mõni inimene, kelle elulugu huvitaks mind sedavõrd, et olen nõus peale Eesti raamatupoodide läbi tuhlama ka Inglise omad. Olles praeguseks hetkeks Geldofi autobiograafia, mis pakkus mulle emotsioone nagu pisarad, naer, vastikus ja võimsus, kaanest kaaneni läbi lugenud, julgen väita, et Geldof on kordades parem kirjanik kui muusik.
Alates päevast, mil mul see mõte tuli kuni käesoleva nädalani, oli mul suure Live Aid'i loo kirjutamiseks neli kuud. Seda oli natukene rohkem, kui Geldofil ja Goldsmithil Live Aid'i korraldamiseks, olgu see nii irooniline kui tahes. Kui ma 4. juuli öösel oma loole punkti panin, olin ma rahul. Mis edasi? Teen copy-paste, avaldan blogis ja sheerin Facebookis? Poleks halb mõte. Vähemalt kindlustan sellega, et minu tutvusringkond saab asjast aimu. Täpselt nii nagu Geldof tundis, et piisav pole see, mida tegi Band Aid, tundsin mina, et blogi pole piisav.
Kui blogi lugejaskond pole piisav, mis edasi? Mis on see maagiline number, mida saavutada tahan? 500? 1000? 5000? Äkki üks kahest Eesti päevalehest? Päevaleht? Ei, sest ma ei taha anda oma lugu väljaandele, kes on neis üksikutes artiklites, mis Live Aidi puudutavad, pannud ürituse üdini negatiivsesse valgusesse. Postimees? Ei, sest ma ei taha anda oma lugu väljaandele, kelle üksikutes artiklites Live Aidi kohta haigutavad räiged vead. Vabandage väga, aga Boy George ei tulnud lagedale ideega Live Aidist.
Kui ma sügisel KesKus'iga uurimistöö jaoks suhtlesin, kirjutas toimetuse juhataja mulle viimases kirjas: Mine tea, äkki kirjutad juba peagi meile mõne loo. Tundsin, et KesKus on ideaalne valik. Võtsin nendega ühendust ning esiti ei saanud mingit vastust. Siis selgus, et neil on leheruum täis ning minu meenutustele Live Aidist ruumi ei jätku. Loomulikult olin ma kurb, sest minu jaoks oleks olnud suur au enda nime selles ajalehes näha. Möödus aga umbes-täpselt 24 tundi, kui sain uue kirja, mis pani mind naeratama kogu päevaks. Ma olen juba harjunud sellega, et asjad ei lähe kunagi nii nagu ma mõelnud ja plaaninud olen. Mind lausa ehmatas, et üks kord nii ka läks. Minu lugu ilmub KesKus'i juulikuu numbris lehekülgedel 40-41. Tegelikult on mul endal ka seda veel raske uskuda.
2020 edit: artikkel on kättesaadav ka veebis:
http://kes-kus.ee/kas-me-muutsime-maailma-ehk-give-us-your-fucking-money/
Seda, mida ma sinna kirjutasin, on võimalik kõigil lugeda, kui leht ilmub. Leidus aga ka palju sellist, mida ma sinna kirja panna ei saanud, sest neis oli liiga palju minu enda isiklikke emotsioone. Või see poleks lihtsalt sobinud. Ma kahtlen, et suudan neid mõtteid seostatud jutuks põimida, sellepärast hakkan lihtsalt kuskilt otsast lahmima.
Kõik juhtub mingil põhjusel. Geldof kirjutas oma autobiograafias, et tema sattumine bändi oli täiesti juhuslik. Esiti ta naeris selle idee välja. On aga absoluutselt kindel, et kui poleks olnud Boomtown Ratsi ning selle solisti, poleks Live Aid mitte iialgi toimunud. Ning see pole isegi ainult minu subjektiivne arvamus. Live Aid: Rocking All Over the World lõpus küsitakse kontsertiga seotud inimestelt, kas see oleks ilma Bob Geldofita toimunud. Nad kõik kahtlevad selles. Seega pidi olema kuskil kõrgemal kirjas see, et Geldof hakkab tegema bändi ning kümnekonna aasta pärast üritab muuta maailma.
Proovides veenda artiste Live Aidil osalema, oli Geldof isegi midagi rohkemat kui lihtsalt agressiivne. Näiteks Nik Kershaw nõustus esinema seetõttu, et kartis Bob'i ning ei julgenud "ei" öelda. Geldof olla ta lennujaamas ümber piiranud. Kershaw arvab, et ega Geldof tegelikult kuhugi lennata ei tahtnudki. Ta oli seal lihtsalt Briti artiste ahistamas.
David Bowie ja Mick Jagger tahtsid laulda duetti. Raskeks tegi olukorra aga see, et Bowie pidi viibima Londonis ja Jagger Philadelphias. Duett poleks olnud sünkroonis ja ainsaks loogiliseks lahenduseks leiti olevat seda, et lugu enne valmis salvestada ning kontserdi päeval oleks pidanud üks neist ainult suud liigutama. Lõpuks jõuti järeldusele, et see ei kukuks välja nii nagu taheti. Alternatiivina salvestasid Jagger ja Bowie cover'i loole "Dancing In The Streets".
David Bowie ja Mick Jagger tahtsid laulda duetti. Raskeks tegi olukorra aga see, et Bowie pidi viibima Londonis ja Jagger Philadelphias. Duett poleks olnud sünkroonis ja ainsaks loogiliseks lahenduseks leiti olevat seda, et lugu enne valmis salvestada ning kontserdi päeval oleks pidanud üks neist ainult suud liigutama. Lõpuks jõuti järeldusele, et see ei kukuks välja nii nagu taheti. Alternatiivina salvestasid Jagger ja Bowie cover'i loole "Dancing In The Streets".
BBC teleülekanne kulges pehmelt öeldes kaoses. Kellelgi polnud pidevalt aimu, mis toimub ning ajapuuduse tõttu polnud piisavalt võimalusi tegeleda satelliiteidega (mida hõljus õhus 13). Heli ning pilt polnud sünkroonis ning Wembly staadionil asunud BBC stuudios istusid noored saatejuhid, kelle ülesandeks oli esinejate vahepeal teha intervjuusid ning öelda televaatajatele, kuidas nad saavad annetusi teha. Sellest
kuivõrd suur kaos teleülekande juures toimus, annab aimu seik sellest, kuidas
üks suvaline mees BBC stuudio konditsioneeri parandama tuli ning saatejuhid
ta diivanile istuma panid ning temaga intervjuu
tegid. Nad olid täiesti veendunud, et tegemist oli kuulsusega.
Olly Murs palus Bob Geldofi eelmise aasta lõpus, et too organiseeriks Live Aid 30 kontserti. Ma lugesin seda ning ei liikunud isegi silmadega edasi, et Geldofi vastust lugeda. Mul oli hea meel, et Geldof ütles välja selle, mida mina mõtlesin. Mis mõte sellel praegu oleks?
Millele Live Aid 30 keskenduma peaks? Milleks rikkuda midagi selle uuesti tegemisega? Live Aid oli suurepärane. Oli 1985. aasta ning kõik inimesed, kes kontserti kuulama läksid, tegid seda muusika pärast. Sellepärast, et need olid maailma kõige suurepärasemad artistid. See üritus oli täpselt nii hea sellepärast, et see toimus 1985. aastal. Mis juhtuks praegu? Inimesed teeksid kontserdil oma nutitelefonidega selfie'sid, ummistaksid sotsiaalmeediat isegi teadmata, mille eest Live Aid algselt seisis.
See aeg, mis ma olen kulutanud uurimistööks Live Aid'i jaoks, on mind viinud täiesti teise maailma. Neid videolõike ja filme vaadates tekib mul tunne nagu oleksin isegi osa sellest. Ma olen neid näinud nii palju, et vahel tekib tunne nagu ma oleksingi seal olnud. Ja oh, kuidas ma unistan, et ma seda ka oleksin. Kuidas ma unistan maailmast, kus pole nutitelefone ja sotsiaalmeediat. Live Aid tõestas mulle, et ma oleksin tahtnud elada 1980ndatel. Selleks, et saada osa tollasest suurepärasest maailmast.
Harvey Goldsmith on öelnud: "Remind me, next time Bob has an idea I should go on holiday."
13. juulil 1985 oli Live Aid kõikjal. 72 000 britti viibisid 11 tundi Wembly staadionil, lõõmava päikese all. Londoni tänavad olid aga tühjad, sest kõik teised istusid kodudes ning vaatasid ülekannet telekast. Kuna kogu päeva vältel polnud taevas ühtegi pilve, olid aknad igal pool avatud. Autoga läbi Londoni sõites, polnud vaja raadiot käima panna, sest kõigi majade akendest kostus Live Aid.
Ma nägin nii filmides kui piltidel seda õudu, mis 1984. aasta sügisel ajendas Geldofi midagi tegema. Ükskõik, kui väga ma ka ei üritanud, oli selle kirjeldamine kõige raskem osa kogu loo kirjutamise juures. Ma tundsin, et mul pole sõnu. Ma arvan, et selle jaoks ei ole mitte kunagi piisavalt sõnu ning ei saagi kunagi olema.
Ning seda õõvastavam oli Bob Dylani sõnavõtt oma esinemise ajal. Ta ütles Live Aid'i laval, et kas poleks mitte tore, kui osa sel päeval kogutavast rahast läks Ameerika farmerite aitamiseks. Ma ei suudaks tema mõistmatusele vastata paremini, kui seda tegi Bob Geldof.
He displayed a complete lack of understanding of the issues raised by
Live Aid. /--/ Live Aid was about people losing their lives. There is a
radical difference between losing your livelihood and losing your life. /--/ It was a
crass, stupid, and nationalistic thing to say.
Minu jaoks tõestas Live Aid, et lootusetust olukorrast on alati mingi väljapääs. Live Aid on kõige suurepärasem näide inimlikkusest ja halastusest. 1985. aastal oli Suurbritannia majandus kohutavas olukorras. Töötuse tase polnud mitte iialgi olnud kõrgem ning ikkagi leidsid britid, et tuleb aidata, kui kellegi olukord on veel hullem. See on mõte, mida praegusel ajal kiputakse unustama. Me saame tõmmata sarnase paralleeli, muidugi mitte küll sama drastilise, praeguse olukorraga. Meie riigis on kehv olukord, kuid meis peab jätkuma inimlikkust ning halastust nende pagulaste vastu, kes põgenevad sõja ja surma eest.
Praegusel hetkel ei suuda ma ette kujutada oma elu, kui poleks tollel külmal jaanuarikuu õhtul issi soovituse peale ETV'd käima pannud. Ilmselt poleks ma mitte iialgi Live Aidi vastu hakanud suuremat huvi tundma. Ning seda ei suuda ma jällegi ette kujutada. Ma ei oska anda hinnangut sellele, kui palju ma selle käigus õppisin või kui palju ma sellest sain. Mul on aga tunne, et seda on palju, väga-väga palju.
Ma arvan, et nüüd sai kõik kirja. Minu siiras soov on, et kõik, kellel vähegi võimalik, loeksid mu kirjutatut KesKus'is. Ma arvan, et esimest korda elus ei aja ma taga tähelepanu, au või kiitust (nagu mulle tavaliselt omane on, lõvi tähtkuju siiski). Ma tahan, et ka teised teaksid, mis on - minu meelest mitte ainult kõige legendaarsem sündmus rokkmuusika ajaloos, vaid kogu ajaloos - LIVE AID.
Kommentaarid
Postita kommentaar