Ühte pidi mõtlen, et isegi ise ehitades on mõistlik mingid kuupäevad endale eesmärkideks seada. Teiselt poolt mõtlen, et eelmine nädal oli ikka õudne tõmblemine küll ja ei tea, kas tahan seda uuesti läbi elada.
Kui meil müür laotud sai, tellisime laaduri tagasitäidet tegema 20. juuliks. See jättis meile tervelt poolteist nädalat, et kõik tööd ära lõpetada. Siis tundus, et aega on küllaga, aga 19. juuli õhtul rabasime ikka kella 21ni välja, et kõik valmis saaks. Esimesed pool nädalat me väga muidugi ei põdenud ka, uimasime niisama. Kui isa arvas, et peaks enne laaduri tulekut ise müürisisese kraavi täis tassima, et laaduriga töö kiiremini läheks, oli küll tunne, et miks me nii kaua jokutanud oleme?
Niisiis oli meil enne laaduri tulekut vaja teha:
- maakütte kõrid seina seest läbi tuua
- tulevaste kõrvalhoonete elektri kõri seina seest läbi tuua
- hüdroisolatsioon seinale võõbata
- vundament soojustada
- mullikile panna
- drenaaž paigaldada
- majasisene kraav täita
Alustasime hüdroisolatsiooni võõpamisest, sest see pidi vähemalt kolm päeva kuivama enne, kui selle peale sai omakorda soojustuse paigaldada. Samal ajal tellisimegi laaduri ja uurisime, kust selleks ajaks liiva saab. Olime ehituse alguses kolm koormat liiva 15km kaugusel asunud karjäärist tellinud ning kuigi meil oli paari koorma jagu seda veel alles, oli selge, et sellega kogu tagasitäidet ära ei tee. Võtsime nendega uuesti ühendust ja langesime kohe sügavasse-sügavasse masendusse, sest seal karjääris käib töö nii, et laadur tuleb kohale, kui on kogunenud piisavalt palju tellimusi ning viimase nelja kuu jooksul on laadur karjääris kohal olnud KAHEL PÄEVAL! Sisuliselt oli olukord lootusetu - kas me peame nüüd tõesti mitu kuud ootama, et saaks tagasitäite ära teha???
Täiesti juhuslikult rääkis ema sel ajal telefonis ühe kohaliku ettevõtjaga, kes ka igasugu veo- ja kaeveteenuseid pakub. Tal on oma kruusakarjäär ning oleme sealt minevikus kruusa tellinud. Igaks juhuks lasin küsida ega tal juhuslikult ka liiva ei ole. JA OLIGI!!! Lubas järgmisel neljapäeval koormad teele panna. See päev, kui koormad saabusid oli muidugi ootamatu. Oli parajasti kolmapäev ning mina olin alustanud liiva loopimist labidaga auku, kui mulle helistas isa, kes ütles, et laaduri pealt oli talle tüüp helistanud, et esimene liivakoorem läks meie poole teele. Kohe oli suur paanika, sest liiva polnud kuhugi panna (plaanisime ehitusmaterjale liigutama hakata alles õhtu poole). Niisiis läks suuremaks rabelemiseks ning viie minutiga olime esimesele koormale maja ümber saanud veidi ruumi teha. Ise mõtlesin, et maru kiiresti jõudis see koorem kohale, ei tea kus see karjäär asub. Järgmine koorem oli kohal juba 15 minuti pärast ja olin jumala šokis - miks ma ehituse alguses maksin räiget tunnihinda veoautole, kes tõi mulle 30 tonni liiva 3 tunniga, kui ma nüüd sain 180 tonni liiva 1,5 tunniga??? Ma ei kujuta ette, kui palju oleks maksma läinud selle koguse liiva toomine 15km kauguselt makstes veoautole tunnihinda.
Saabunud liivakoormad tegid minu elu palju lihtsamaks, sest seni olin vedanud ühest hunnikust liiva käruga igasse maja nurka laiali, aga nüüd oli hunnik igas nurgas ja sain lihtsalt seda labidaga sisse loopida. Patsutaja ei mahtunud müüri ja alles jäetud savi vahele, mistõttu tihendasin liiva veega (natuke hüppasin peal ka). Jõudsin ära vedada umbes 5 tonni kui kõik teised toimetused muutusid nii pakiliseks, et selle projektiga lõpuni ei jõudnudki. Ideaalis oleksin kraavi kuni alles jäetud savini igalt poolt ära täitnud, aga järgmised neli päeva kulusid soojustuse, drenaaži ja torude peale.
Neljapäeval kavatsesime minna Põlvasse maakütte torude kõrisid ostma (ärge küsige, miks me neid varasemalt ei tellinud - ma ise ka ei tea). Mõtlesime, et oleme kavalad ning selle asemel, et kõik Põlva poed läbi käia, otsustasime helistamise teel selgeks teha, kuhu üldse ja kõige soodsam minna on. Tore on, et taipasime seda teha, sest torusid ostma pidime sõitma lõpuks Tartusse, sest mitte üheski Põlva poes polnud olemas 110-st toru. Terve päev läks sisuliselt Tartus töö tegemise mõttes raisku. Vähemalt need õnnetud torud said sel päeval maa sisse ära kaevatud.
Reede läks 100% drenaaži paigaldamise peale ning see ei saanud isegi mitte valmis. Õues oli vähemalt 30 kraadi sooja ning selle killustiku toppimine geotekstiili sisse oli nii nõmedalt raske. Kujutasime siis ikka endale ette, et meil on aega veel, meil on aega veel.
Järgmisel päeval (laupäeval) pidi kindlasti saama pandud soojustus ja drenaaži pidime lõpetama pühapäeval. Soojustuse koha pealt järeleandmisi ei teinud. Kuigi pidime sel õhtul jõudma veel ka kokkusaamisele sõpradega, ei tulnud enne maja juurest ära kui see soojustus oli paigas. Me küll hilinesime natuke üle tunni, aga soojustus sai PEAAEGU pandud. Me tegime kõik endast sõltuva, aga kui plaadid on otsas, siis nad on otsas.
Kõige suurem õppetund, mille kogu sellest ehitusest kaasa võtan on tõenäoliselt vajadus ehitusmaterjalide kogused mitu korda üle arvutada ja kontrollida. Sisuliselt oleksime võinud kõik vajaminevad materjalid tellida ühe korraga, makstes ühe transpordikulu. Aga mida tegime meie? Maksime kolm kraanaauto transporti pluss käisime lugematul arvul kordadel ise ehituspoest kraami juurde hankimas. Panen selle kõik kogenematuse arvele, aga ikkagi on tagantjärgi kurb mõelda, et oleks saanud odavamalt ja paremini asjad kohale.
Teine aspekt on veel muidugi õigete koguste tellimine. Soojustuse tellisime kenasti ühe korraga ühest kohast ühe transpordiga, aga selle peale me ei tulnud, et meie esialgsed arvutused võivad natuke mööda olla. Nii juhtuski, et kui ma seda soojustust maja ümber valmis vedasin, olin valmis kihla vedama, et sellest ei jätku. Kuna aeg oli tõesti osakorral tuli probleem lahendada olemasolevate vahenditega. Panime ülemisse ossa eriti veekindlat sinist vahtplasti ning alla riba põranda alla mõeldud valget EPSi. Niimoodi saime peaaegu terve ringi majale peale, aga täpselt neli plaati tuli ikkagi puudu. Need käisime ostsime järgmisel päeval Espakist.
Pühapäeval panime viimase osa soojustusest ära, lõpetasime drenaaži ning päris õhtusse jäi mullikile panek. Sellega oli omajagu pusimist, sest kuigi teoorias tundub kõik lihtne, polnud praktika seda sugugi. Esimene küsimus oli üldse, mis pidi seda paigaldama peab - kas nublud sisse või välja? Häid pilte netis polnud, aga õnneks päästsid meid majaehituse Instagramid. Nägime @majaehitustartus varasemate piltide pealt, et neil oli ehitaja pannud nublud sissepoole. Otsustasime seda sama teha. Järgmine küsimus oli, kuidas seda mullikile kinnitada. Soojustuse sisse minevad tüüblid olid olemas, aga piisavalt pikka puuri polnud. Isa ütles, et tegelikult peaks olema küll, aga ta ei leidnud üles. Õnneks helistasime naabrile ning temalt saime puuri laenata.
Kõige keerulisem oli kilet tüüblite kinnitamise ajal piisavalt pingul hoida. See ülesanne oli minul, aga ma vist väga hästi hakkama ei saanud, sest ülemine äär hakkas mingil hetkel lappama. Ülespoole ei saanud tüübleid ka lasta, sest U plokk on meil veel betoneerimata. Ma olen näinud, et seda tegelikult nii kõrgele üldse ei pandagi. Me nüüd natukene veel mõtleme, kas laseme ülemise ääre tüüblitega U ploki külge, kui see betoneeritud saab või lõikame sokli osalt selle üldse ära.
Lõpetasime 12 tundi enne laaduri saabumist ning seest jäigi kraav täitmata, mis ideaalne polnud nagu järgmisel hommikul selgus. Laadur ei näinud sinna kraavi ning mulle tundus, et ta pani sinna korraga liiga suure kihi. Mina isiklikult oleksin igalt poolt natuke õhemate kihtide kaupa täitnud ja patsutanud, aga laadurijuht arvas, et ei ole mõtet 10cm kaupa patsutada.
Fredi isa tuli meile ka sel päeval appi ning rentisime Cramost 200kg tihendaja ning kuna meil on endal 80kg ka olemas, siis vedasime selle ka auku. Väiksega oli hea teha ääri, sest suur kippus sinna ära uppuma. Aega läks meil 5 tundi, aga maksime kinni ka laaduri tuleku Tartust 1,5+1,5 tundi.
Ei ole võimalik kirjeldada seda kergendust, mis saabus, kui laadur oli minema sõitnud ja me oma vundamenti vaatasime. Esiteks oli pilt kohe palju-palju ilusam, sest hunnikuid oli vähem ning enam ei pidanud auku hüppama. Teiseks ei pidanud enam elu eest rabama. Töö vundamendiga pole kaugeltki lõppenud, aga ma julgeks küll väita, et kõige suurem rassimine meie enda jaoks on nüüd selja taga.
Pühapäeval panime viimase osa soojustusest ära, lõpetasime drenaaži ning päris õhtusse jäi mullikile panek. Sellega oli omajagu pusimist, sest kuigi teoorias tundub kõik lihtne, polnud praktika seda sugugi. Esimene küsimus oli üldse, mis pidi seda paigaldama peab - kas nublud sisse või välja? Häid pilte netis polnud, aga õnneks päästsid meid majaehituse Instagramid. Nägime @majaehitustartus varasemate piltide pealt, et neil oli ehitaja pannud nublud sissepoole. Otsustasime seda sama teha. Järgmine küsimus oli, kuidas seda mullikile kinnitada. Soojustuse sisse minevad tüüblid olid olemas, aga piisavalt pikka puuri polnud. Isa ütles, et tegelikult peaks olema küll, aga ta ei leidnud üles. Õnneks helistasime naabrile ning temalt saime puuri laenata.
Kõige keerulisem oli kilet tüüblite kinnitamise ajal piisavalt pingul hoida. See ülesanne oli minul, aga ma vist väga hästi hakkama ei saanud, sest ülemine äär hakkas mingil hetkel lappama. Ülespoole ei saanud tüübleid ka lasta, sest U plokk on meil veel betoneerimata. Ma olen näinud, et seda tegelikult nii kõrgele üldse ei pandagi. Me nüüd natukene veel mõtleme, kas laseme ülemise ääre tüüblitega U ploki külge, kui see betoneeritud saab või lõikame sokli osalt selle üldse ära.
Lõpetasime 12 tundi enne laaduri saabumist ning seest jäigi kraav täitmata, mis ideaalne polnud nagu järgmisel hommikul selgus. Laadur ei näinud sinna kraavi ning mulle tundus, et ta pani sinna korraga liiga suure kihi. Mina isiklikult oleksin igalt poolt natuke õhemate kihtide kaupa täitnud ja patsutanud, aga laadurijuht arvas, et ei ole mõtet 10cm kaupa patsutada.
Fredi isa tuli meile ka sel päeval appi ning rentisime Cramost 200kg tihendaja ning kuna meil on endal 80kg ka olemas, siis vedasime selle ka auku. Väiksega oli hea teha ääri, sest suur kippus sinna ära uppuma. Aega läks meil 5 tundi, aga maksime kinni ka laaduri tuleku Tartust 1,5+1,5 tundi.
Ei ole võimalik kirjeldada seda kergendust, mis saabus, kui laadur oli minema sõitnud ja me oma vundamenti vaatasime. Esiteks oli pilt kohe palju-palju ilusam, sest hunnikuid oli vähem ning enam ei pidanud auku hüppama. Teiseks ei pidanud enam elu eest rabama. Töö vundamendiga pole kaugeltki lõppenud, aga ma julgeks küll väita, et kõige suurem rassimine meie enda jaoks on nüüd selja taga.
Kommentaarid
Postita kommentaar