20. september 2020

NOORED MAALE? PIGEM MITTE

 See on postitus, mida olen tahtnud kirjutada juba peaaegu aasta. Kui ma oleksin oma mõtted kirja pannud pool aastat või isegi kuu aega tagasi, oleks tekst tulnud kindlasti palju emotsionaalsem ning lootusetum, seega olen isegi õnnelik, et kirjutamist nii palju edasi olen lükanud. 

Uut pole minu jutus tegelikult mitte midagi - ikka see vana hea teema - kuidas saada laenu, et minna maale elama? Tahan aga jagada meie lugu, sest see on nii mõneski nüansis hämmingut tekitav ning minu subjektiivselt arvamusel lihtsalt ebaõiglane. 

Me mõlemad Frediga asusime esimest korda peale ülikool/ülikooli ajal tööle 2018. aasta keskpaigas. Mina lõpetasin sel aastal oma magistriõpingud ning Fredil jäi aasta veel bakalaureusekraadi omandamiseni. Selleks eluetapiks olin ma juba kindel, et maja ma lähitulevikus ehitama hakkan, küsimus oli lihtsalt millal, sest olin sellest unistanud alates oma kümnendast eluaastast. Olin põgusalt mõelnud sellele, et esialgu kolida Tartusse korterisse ning siis ehitusega alustada, aga et töökoht jäi lähemale sünnikodule kui Tartule ning Fred elas suurema osa nagunii ülikooli pärast Tallinnas, jäin vanemate juurde, sest see oli rahaliselt väga loogiline. 

Ma suutsin panna aastaga kõrvale 6000€ ning seda häbiväärselt madala palga kõrvalt (kuna ei leidnud peale kooli lõpetamist kohe õpetajana tööd, juhatasin poolteist aastat kohalikku noorte- ja külakeskust).

Kui ma kogunevat raha oma pangakontol vaatasin ning eluplaane tegema hakkasin, tundus mulle, et tahan maja ehitama hakata kohe. Ma ei tea, mis kombel olen enda kõrvale nii imelise inimese nagu Fred leidnud, aga selle plaaniga ta nõus oli ning ta mitte lihtsalt ei hakanud koos minuga raha koguma vaid oli nõus maja nimel ohverdama ka privaatsuse ja mugavuse ning nõustus kokkuhoiu eesmärgil minu vanematekoju kolima. 

Samal kevadel (2019) hakkasime uurima oma võimalusi laenu saada. Tegime laenutaotlused kõigisse pankadesse ning loomulikult keegi laenu meile nõus andma polnud. Selle üle ma praegu isegi ei imesta. Olgugi, et olin maru kõva vend ja suutnud 6k kokku koguda, loeb pangale ikkagi sissetulek ning see oli meil mõlemal kirjade järgi väga niru - Fred töötas ka vahetult enne kooli lõpetamist poole kohaga. Mitte ühtegi laenuhaldurit ei huvitanud ka see jutt, et ma isiklikult pidin septembrist õpetajana tööle asuma (mu sissetulek tõusis sellega 500€) ning Fred sai tarkvaraarendajana tööle asuda täiskohaga. Eesti tingimustes need nüüd kõige kehvema sissetulekuga ametid just pole. Aga ega midagi! Vähemalt saime Swedbankilt hea soovituse raha mitte niisama arvel hoida vaid see juba majasse investeerida. 

Järgmise aasta virelesime ja piinlesime ikka vanemate juures, aga pidasime hambad ristis vastu, sest eesmärk oli ikkagi üllas, tegelesime maja projektidega - tellisime põhiprojekti, vee- ja kanalisatsiooni ning elektriprojekti. Seoses olematute elamiskulude, väga okei palga ning minu alustava õpetaja stipendiumiga oli meil loomulikult uue aasta alguseks raha koos nii palju, et saime vaevata vundamendi ära ehitada ja raha pidi ülegi jääma. 

Plaan oli seega järgmine: kevadel vundament valmis, laen peale ning jõuluks koju. 

Peale vundamenti oli hädasti laenu vaja, sest kuigi raha pidi alles jääma, maksab meie majakarp 22k (ning päris nii palju kalkulatsioonide kohaselt üle jääma ei pidanud). Aasta alguses tegin laenutaotlused Swedbanki, LHV-sse SEB-sse ja COOP-i. Teadsin selleks hetkeks juba, et probleemiks ei saa mitte sissetulekud vaid see pagana asukoht. 

Asukoht on 110% minu kiiks ja kinnisidee. Fredi poolest oleksime võinud leida endale ükskõik millise krundi Tartu ja Põlva vahel (sest üks töötab Tartus ja teine Põlvas), aga et olen alates kümnendast eluaastast mitte lihtsalt unistanud maja ehitamisest vaid ka unistanud JUST oma maale, oma vanavanemate kodusse elama kolimisest, siis ei võtnud ma ühtegi teist varianti isegi kaalumisele. Ma lihtsalt tundsin, et olen sellele kohale kogu oma elu jooksul juba nii palju andnud; nii palju tunde seal töötanud; püüdnud iga aastaga jälle midagi rohkem korda teha; veetnud pool oma elu seal muru niites ning mis mõttes ma nüüd lähen kuhugi mujale ja alustan otsast? 

Minu kodupank Swedbank ei võtnud meid isegi jutule, kui olime ära seletanud, et krunt asub Põlvamaa metsade vahel ning ehitusega algust pole veel tehtud. Jäi mulje, et Swedbank annab laenu vaid inimestele, kellel on juba mingi räige varandus ning kinnisvara. 

SEB tahtis kangesti hindamist, et välja arvutada palju etappide kaupa kinnistu väärtus tõuseb ning kas maja lõppväärtus ja laenusumma langevad kokku. Me ise nagu mõtlesime, et mis me enne seda vundamenti ikka hindamist tellime, vundament peaks ju juba midagi juurde andma. 

Kõige rohkem lootust andis LHV. Et olin juba eelnevalt aru saanud, kui raske on sellisesse kohta ehituseks laenu saada, uurisin esimese asjana, kas nad ikka saavad aru, et tahan ehitada Põlvamaale, Kanepi valda, kus kinnistutel väärtust sisuliselt polegi (sellest ei saa keegi aru, milline emotsionaalne väärtus sellel kinnistul minu enda jaoks on). Minu meelest võiks see muidugi pankade jaoks argument olla. Tean, et olen naiivne, aga võiks ju lugeda see, kas ma ostan suvalise krundi KV.ee-st või olen krundil veetnud kogu oma elu? Kui panga põhimureks on see, kuidas seda maha müüa, kui ma enam laenu maksta ei suuda, siis nad võiks ju aru saada, et kohta, millega on mul emotsionaalne väärtus, ei lase ma mitte ealeski maha müüa, leian selle laenumakse raha kuidas iganes. 

Minu üllatuseks oli LHV laenuhaldur väga positiivne ja ütles, et nad on finantseerinud laene üle kogu Eesti. Hakkas tekkima tunne, et ehk polegi olukord nii lootusetu. Hindamist nad esmajoones ei nõudnud - vaid pangaväljavõtteid ning ehituskalkulatsiooni. Mingil põhjusel ei jäänud meiega tegelema see sama laenuhaldur (ta ametinimetus oli nooremlaenuhaldur) ning meid suunati vanemlaenuhalduri poole. Kui esimene haldur oli meiega suhelnud kolm nädalat, olime vahetanud kümneid meile ning ta oli meie looga väga hästi kursis, siis vanemlaenuhaldur jõudis meiega tegeleda täpselt kolm päeva kui juba teatas meile, et risk on panga jaoks liiga suur ning peaksime tagasi pöörduma, kui majakarp on peal. Paratamatult jäi selline tunne, et ta ei jõudnud meie taotlusesse isegi veel süveneda. 

Jäi veel vaid COOP Pank. Nendega jõudsime nii kaugele, et hindaja käis ikkagi kohal, sest pank tahtis teada, mis on kinnistu väärtus peale maja valmimist. See hinnati isegi meile üllatuslikult 110k peale. Laenuhaldurile see summa väga meeldis, sest lõppude lõpuks tahtsime laenu saada vaid 70k. Meie kalkulatsioon koos uue infoga saadeti panga ehitusspetsialistile, et saada kinnitus, kas meil on tarvis tellida täielik etappide viisiline hindamine. Selle nädala jooksul mil ehitusspetsialistilt vastust ootasime, tuli koroona. Riik pandi lukku ning kõik kodulaenud ka. Kuni tänase päevani ütleb Coop, et nad ei anna kodulaene, kui pole tegemist just ERITI HEA tagatisega. Isegi hoolimata sellest, et meie sissetulek pole selle aja jooksul mitte vähenenud vaid suurenenud. 

Kokkuvõte: kõrgharidusega noored inimesed, ametid õpetaja ja tarkvaraarendaja, ülalpeetavaid pole, mitte ühtegi maksekohustust pole, sissetulek kahe peale 2 korda üle Eest keskmise, tahavad maale - VÄGA SUUR FINANTSRISK PANGALE, LAENU EI SAA!

Ehitasime koroona ajal vapralt oma vundamenti ning lootsime, et ehk peale selle valmimist on olukord muutunud või meid võetakse oma taotlusega kuhugi jutule, kuid ei. Hetkel on meie ainus lahendus ehitus pooleli jätta, raha edasi koguda (kevadeks on meil koos mitte ainult karbi vaid ka katuse raha), karp kevadel püsti panna ning kolmandat aastat järjest minna pankade uste taha kraapima. On väga tõenäoline, et kolm ongi kohtuseadus ning me tõesti lõpuks laenu saamegi, aga läbi millise vaeva see nüüd lõpuks tulnud on? 

Oleks ma teadnud, et me nagunii laenu ei saaks, oleks ma näiteks maja palju suurema planeerinud. Üritasime esialgu leida kõige sobivamat suuruse ja hinna suhet ning jäime seega oma 132 ruuduse maja juurde. Mitte, et me nüüd sinna ära ei mahuks, aga kui maja juba ehitada, siis võiks ta ju ikkagi pisut suurem olla. Ning kui ma oleks teadnud, et pean järgmised kaks aastat vanemate juures elama, oleks kohe heaga endale korteri üürinud ning rahulikult ikkagi oma vundamenti ehitama hakanud. Kogu aeg oli lihtsalt selline tunne, et noh, nüüd kohe-kohe saab majaga asjad liikuma ning kannatame veel pool aastakest ära. Praegu oleme selles seisus, et läheks ära kohe, kui sobiva üürika leiame. 

Ma olen end mitu korda leidnud mõtlemas, kas seda kõike oli ikka vaja? Üks tore küsimus, mille ka ühelt laenuhaldurilt saime, oli see, et miks te just maale minna tahate. Väidetavalt oleksime tol hetkel Tartusse maja ostuks saanud probleemideta 300k laenu. Saate ikka aru jah? 300k Tartusse minekuks saame laenu, aga 70k maale minekuks ei saa? Normaalne? Vahva? Okei?

Kui ma aga õhtupäikese käes seisan, enda ümber linnulaulu kuulan, vaatan kuidas madal päike kõrvalhoonete seintele kuldseid varje heidab,  mõtlen ikka, et ma ootan kasvõi veel kolm aastat, aga ei vahetaks seda tunnet mitte iialgi linnakära ning naabrite vastu, kes su aia vahelt sisse piiluvad. 

Noh, ja nüüd ma siis küsingi, et mis mõttes sloganid #nooredmaale ja #spetsialistidmaale? Läheks ju! Aga ei lasta! Isegi Kredex meid ei aita! Kredexi toetuseks tuleb kõigepealt pank ära veenda, et nad üldse oleks nõus seda laenu andma, aga see missioon on ju võimatu. On mitmeid uudiseid sellest, kuidas riik kavandab strateegiaid noorte maale kolimise toetamiseks. Noh, ja siis nad ise ka nendivad, et kõigest strateegia see ju ongi, sest raha kahjuks ikkagi ei leidu. 

Või siiski? Vahepeal saabus Kagu-Eestisse üks väga huvitav toetus: spetsialistide eluaseme toetusmeede. Lugesin ja lugesin seda eelnõud ning silmad läksid ühe rohkem punni ning südames hakkas tekkima mingi lootusekübe. Toetust antakse kuni 10k, mõeldud kõrgharidusega spetsialistidele, kes töötavad Kagu-Eestis (Põlva-, Võru- või Valgamaal), tahavad just nimelt ehitada eluaseme samasse piirkonda - SEE ON JU TÄPSELT MEILE. Ning noh, siis selgus, et me ikkagi ei kvalifitseeru, sest Fred töötab ju nagunii Tartus ning mina pean riigile ning kogu Kagu-Eestile nii mõttetut ja kasutut ametit nagu selleks on keemiaõpetaja (seda toetust jagatakse ainult erasektoris töötavatele inimestele).

Et ma olen seda teemat saanud oma peas seedida juba kuid, siis olen siiski ka positiivsete tulemiteni jõudnud. 

1) selleks hetkeks, kui me lõpuks selle laenu saama peaksime, on meil vaja seda nii vähe, et saame kogu oma kodulaenu 10 aastaga makstud mitte ei ela selle otsas 30 aastat
2) ...

Vabandust, ma arvasin, et ma olen suutnud neid positiivseid külgi rohkem välja mõelda, aga kahjuks ikkagi ei. Jah, kogu selle jama juures on vaid üks hea asi.

Loen hea meelega, kas kellelgi on olnud kogemusi, kuidas on hästi lihtne minna maale elama/saada laenu maale minemiseks? On keegi suutnud üldse ilma laenuta maale ära minna? On keegi veel süsteemis lootusetult pettunud?



2 kommentaari:

  1. Kui see teid lohutab, siis ei diskrimineerita vaid maale kolijaid/ehitajaid, aga jah asukoht on panga jaoks kõik. Otsisime mehega aastaid oma kodu, lõpuks ostsime paksude paekivi seintega maja, mis ehitati 1906. Maja pole kuskilt vajunud, korralik vundament, uus plekk katus, 500 meetri raadiuses on gümnaasium, toidupood, spordikeskus, muusikakool, ujula jne. Ainuke mure oli see, et maja asub Kundas. Lootsime KredExi rekonstrueerimistoetuse abiga maja korda teha, aga tuleb välja, et pank ei anna renoveerimiseks laenu. Sellise maja renoveerimine on liiga suur risk pangale. Kliendihalduriga vesteldes tuli välja, et oleksime võinud Rakveresse uue maja osta ja 30 aastat laenu maksta, aga 3 korda väiksemat summat renoveerimiseks ei anta. Kui järjekordselt masendus peale tuleb, siis mõtlen, et KredExi pakkumine on paberil ilus, aga reaalselt on see mõeldud jõukatele inimestele. Paberil justkui eelistatakse maakohti, aga reaalselt ei saada laenu omafinantseeringuks.

    VastaKustuta
  2. Kirjutan ka oma kogemusest, osati on see sarnane, kuid suuresti ka vastupidine, sest meil õnnestus noorte inimestena laenu saada küll. Ise olen 22, elukaaslane 26, mina õpetaja ja elukaaslane politseis ja mul tegelt veel kool pooleli, et on 2.aastat tähtajaline leping, kuni paberid kätte saan. Meie vaatasime maja Tartu lähedale ja leidsime 12km linnast maja, mis väga meeldis, ruumi oli, 1900 alguses ehitatud maja, kuid renoveeritud, hind veidi krõbedam kui arvestasime ehk 120t. Meie olime valmis sisse maksma 10%, ülejäänud tahtsime kredexilt, kuigi mu sõbranna kes ka laenudega tegeleb ütles kohe ära, et see pigem ebareaalne,et linnast väljas tahetakse 20-30% ikka omafinantseeringut ja pigem vaadaku me linna korterit. Me otsustasime olla aga positiivsed, mõtlesime et küll läheb nii nagu peab. Swed tahtis 20% sissemakseks, aga coopist saime täpselt nii, nagu tahtsime. LHVst saime ka positiivse vastuse, kuid veidi suurema intressiga ja otsustasime coopi kasuks. Ehk oleneb haldurist ka, aga meile tuldi väga vastu, arutleti ja tehti kompromisse jne, kredex tuli pardale ja kõik jutud. Nüüd elamegi esimest kuud päris oma majas ja noh, aega läks küll kogu asjaajamisega, aga samas ise, 22 aastasena ütleks küll, et kõik on võimalik ja saime maale, nagu väga tahtsime. �� Ma ei tea, millest see siis meie puhul olenes, aga kuidagi me neile meeldisime, et saime õnneks.

    VastaKustuta