MAJA (SEINAD) PÜSTI!






Ma ausalt öeldes ise ka veel päris hästi ei usu, et nädal aega tagasi oli meil vaid vundament, mis pea pool aastat on tühjana seisnud ning nüüd korraga (ja väga kiiresti) on selle vundamendi peale majakarp tekkinud. 

Me esitasime niisiis NorgesHusile oma majatellimuse 2020. aasta detsembrikuu viimastel päevadel ja maksime 50% maja maksumusest ära (mis oli 8940€). Maja lubati valmis teha kahe kuuga (8 nädalaga), mis oleks pidanud tähendama seda, et veebruari viimaseks nädalaks on maja valmis ja märtsi esimesel saaks paigaldada. Ega ma kohe väga loota ei julgenud, et selle graafiku järgi asjad toimuvad ja pisut see graafik tõepoolest ka nihkus, aga isegi minu üllatuseks ainult ühe nädala võrra. Esialgse kokkuleppe järgi pidi maja paigaldama tuldama 10. märtsil, aga nad ei saanud autot ja paigaldajad olid hõivatud, seega nihkus paigaldus 12. märtsile. 

Meie vaatasime sel nädalal hinge kinni pidades ilmateadet, sest soovisime väga, et suured ja rasked masinad saaksid oma asjad aetud külma ja lumega. Nädala lõpus lubas aga juba plusskraade. See reede, 12. märts, oli suht kõige viimane päev, kui üldse masinatega õuele liiklema kannatas, sest järgmised päevad olid kõik kohad juba nii pehmed, et kinni nad sinna jäänud oleks ja lahti oleks pääsenud ehk alles mais, kui murukamar kõva. 

Alustame siis algusest. Paigaldajad pidid jõudma hommikul kell 9:00. Mina pidin samal ajal olema koolis ja tunde andma, õnneks vaid ühe ja sain kümneks ise ka kohal olla. Paraku selleks ajaks, kui mina õuele jõudsin, oli auto meie majaga kuhugi juba ära eksinud ja paigaldajad-poisid teda õnnetukest otsima läinud. Pidi minema 10-15 minutit, aga tagasi jõudsid alles 45 minutit hiljem. Õnnelikuks saabumiseks seda ka nimetada ei saanud, sest rekkajuht oli kindel, et kui tema ükskord sinna meie maja kõrvale kohale jõuab, siis sinna tema jääma peabki, sest välja saamine on välistatud, manööverdamisruumi lihtsalt pole. Umbes tunni kõndisime kuuekesi edasi-tagasi, arutasime erinevaid variante ja pakkusime lahendusi välja. Mina olin algusest peale selle poolt, et las ta sõidab meie majaga sisse ära ja siis vaatame edasi - peaasi, et maja kohale saab :D :D :D

Korraga terendas kaugusest lahendus - kohalik traktor, millel sahk ees: tuli teid lahti lükkama. Kiiresti palusime tal õue peal lund kokku lükata, et reka saaks hiljem sinna tagurdada ja siis tegime kokkuleppe, et sahk tuleb hiljem veel tagasi seda rekat välja vedama. 

Ega midagi, peale kahte tundi oli maja siis platsis. Selle peale ma tegin juba esimesed õnnelikud üles-alla hüpped (külm oli ka, aga see oli teisejärguline). Kraana jõudmine oli oluliselt kergem, tema suutis paremini manööverdada. 

Kogu reedene päev niisiis läkski maja maha laadimisele ja seinte õigesse kohta paigutamisele. Nagu ikka siis, kui meie õuele saabuvad suured masinad, hakkas taevast mingit möksi alla sadama. Pealelõunal hakkas taevast laia valget lund langema. Mõne aja pärast läks sulale ka, aga selleks ajaks olid kõik juba läbimärjad. Meie omanikena saime kogu protsessi vanas majas kamina ees aknast vaadelda, aga vaesed poisid vettisid seal õues. Kraanamees oli ehk isegi kõige adekvaatsemas riietuses - peaalaest jalatallani kinni kaetud - isegi suusaprillid olid ees. Fredi küsimuse peale, kas see on tavaline päev kraanajuhi elus, vastas ta: "On ka paremaid päevi!".

Kraanamehega seoses on vaja ära rääkida ka üks tore "eestimaa on väga väike" lugu. Reede õhtul polnud mina veel jõudnud ühtegi videot ega pilti Instagramigi panna, kui juba minu täditütar emale helistas, et ta nägi videot meie maja paigaldamisest. 

Selgus, et kraanajuht oli täiesti juhuslikult minu täditütre elukaaslase hea sõber, kusjuures kraanamees seda ise ei teadnud :D Kuna täditütar elab meist kiviviske kaugusel, umbes 1km, siis video oli saadetud nii, et "no vaata mis sulle siia diagonaalis üle põllu kerkib" :D

Kõik sai auto pealt maha laetud umbes kella neljaks. Arusaadavatel põhjustel tahtsid poisid minna ära kuhugi kuivemasse kohta. Töö jätkus laupäeval. 

Läks fermide paigaldamiseks. Väga palju mul rohkem öelda polegi. Sellele kulus kogu tööpäev ja valmis ikka ei saanud. Kui esialgu arvasid poisid, et saab pühapäeva õhtuks paigaldatud, siis oli selge, et see oli meie oludes ja kõigi nende tagasilöökidega liialt optimistlik. Laupäeva kohta muud tarka mul väga öelda ei olegi, poisid muudkui panid üksteise järel ferme püsti ja ma muudkui ootasin, et äkki nad panevad meile mingil hetkel sarikate juurde pärja, aga seda nad ei teinudki. Olime selleks täiesti valmis, šampus pokaalidega ootas. Hiljem veel mõtlesime, et anname neile ikka šampuse kaasa, aga ei leidnud selleks õiget momenti ning kui õige moment lõpuks tuli (kui nad lõpetasid ja ära hakkasid minema), polnud enam šampust kaasas. 

Laupäeval lõime ise ka käed külge - nimelt oli vundament paksu jääkihi all ja seal kõndimine oli päris... libe. Hakkasime siis jääd lõhkuma ja seda käruga välja vedama. Ei kulunud isegi väga palju aega, kui põrand oli puhas - esimene koristamine majas tehtud!

Pühapäev möödus samuti katusel ja muude töödeni jõuti alles esmaspäeval, mil mina kogu päeva tööl olin ja alles õhtul maja juurde jõudsin. Igatahes sai esmaspäeval peale katusekile, ette aknad ning ära parandatud NorgesHusi poolne tehases tehtud viga. 

Nimelt oli meil projektis, et magamistoas on kaks akent, aga viimasel hetkel otsustasime, et ühe akna muudame rõduukseks. Lisaks võtsime tualetist ära akna. Selle plaani järgi sai tellitud ka aknad. Oh seda üllatust reedel, kui mõistsime, et aknad on kõik õigesti tellitud, aga augud seinas sugugi mitte. Nimelt see aken, mis oleks pidanud olema rõduuks, oli ikkagi aken. Selle sai õnneks päris kiiresti korda ja vedas, et tehas oli meile varuga voodrilaudu kaasa andnud. 

Maja sai lõpuks paika esmaspäeva õhtul. Poisid helistasid natukene peale 18:00, et võiksime asjad üle vaadata (täpset sõnastust ma ei tea, sest kõne tuli mu telefonile, aga mina olin parajasti veebitrenni andmas). Fred võttis kõne vastu ja läks maale. Mina põrutasin kohe järgi, kui trenn lõppes. Nii pime oli, et suurt midagi ei näinud ning pimeduse kaela võib ajada ka selle, et ma majas ringi kõndides pidasin ekslikult ühte akent ukseks ning täie rauaga peaga vastu seda põrutasin. Ausalt, selline asi võib vist ainult minuga juhtuda, sest MA JU TEADSIN, KUS ON UKS. MA OLEN SEDA KOGU AEG TEADNUD JA MA OLIN LAHTISEST UKSEAVAST SISENENUD. 

Ainus õnn oli, et pimeduse varjus teised mind ei näinud ning ei pidanud pikemalt hakkama seletama, et sellised juhtumid on minu puhul täiesti tavalised ning on suur ime, et ma selles majas juba siruli pole kukkunud (sest seda ma teen ka rohkem kui keskmine normaalne inimene).

Mis ma oskan lõpetuseks öelda. Tunded on ülevad, et lõpuks kogu meie ehitus näeb välja nagu maja. Edastame tänusõnad NorgesHusile, kes suutsid PEAAEGU õige maja toota ning paigaldajatele Alvmart Project OÜ-st. Uus nädal tõotab tuua meie õuele katuse paigaldajad ning siis proovime jälle pankade uksi kraapida. Kunagi monteerin video ka kokku. 




















närilise tõke... see oli küll suur altminek... kui tellisime närilise tõket, siis ise mõtlesime, et tihe võrk pannakse kõikide välisseinte sisse, aga tegelikkus oli see... maksis 400€


aknast uks!




Kommentaarid