KUI PALJU MAKSAB VUNDAMENT?

Ma ei tea, miks rahast rääkimine on igal pool nagu tabu. Kui meie ehitust alustasime ja eelarvet koostasime, siis oleks meile küll ära kulunud üks korralik blogipostitus selle kohta, mida üldse sinna eelarvesse panna tuleks ning kui palju need asjad maksavad. Okei, enamus inimesi võtab tõenäoliselt lihtsalt ehitaja, kes selle vaeva ära näeb, aga ehk see postitus inspireerib kedagi (summade võrdlusi vaadates) ise oma vundamenti ehitama. 

Jah, me võtsime ka ehitajatelt vundamendi pakkumisi, aga juba siis, kui meil oli eelarve tehtud, mistõttu tekitas meie enda eelarve ja ehitaja pakkumise võrdlus.... küsimusi ja hämmingut. 

Esimene mõte oli muidugi see, et me oleme nüüd oma arvutustega nii metsa pannud ning ei taju sellest ehitusest ikka midagi. Etteruttavalt ütlen ära, et me ületasime oma esialgset eelarvet ainult 779€-ga!!!!!

Ilmselt tulenevalt nooruse hullusest otsustasime just nimelt ehitaja pakkumist nähes ehituse ise ette võtta. Käesolevas postituses ma kõrvutangi ehitaja summad pakkumises ning... reaalsuse. 

Ma igaks juhuks ei maini firmat, kellelt sellise pakkumise saime, sest ei taha saada kaela mainekahju süüdistusi. Ütlen lihtsalt, et tegemist on meile väga lähedal asuva ehitusfirmaga, seega ei saa nii kõrget pakkumist ajada ka selle kaela, et objekt asub firmast kuidagi väga kaugel. 

Niisiis, kõrvutan rida-realt ehitusfirma pakkumise ning selle kui vähe või palju see töö tegelikult maksma läks ning kõigile tulevastele ehitajatele üritan kõigi ehitusmaterjalide vajalikkuse ka lahti kirjutada. 

PS! Hinnad ei sisalda käibemaksu.

Maja suurus on 132m²

1. Ehitusaegne WC, materjalide transport, ehitusjääkide utiliseerimine

Pakkumine: 495€

Tegelikkus:  922€

Miinus: 427€

Olgu, esimene punkt ei räägi meie kasuks, aga jätkake lugemist :D

Meie ise ehitusaegset WC-d ei vajanud, sest saime kustud oma kuivkäimlas - 0€

Materjalide transport: see summa oleks tegelikult saanud olla väiksem ja jäädagi 400€ kanti, aga meie enda kogenemausest ja valearvestustest tulenevalt pidime keset ehitust materjale juurde tellima ning maksime transpordi eest veidi rohkem.

Ehitusjäägid: neid põhimõtteliselt ei tekkinudki. Taldmikuplokke olime kuidagi nii täpselt suutnud tellida, et jäi alles üks 10cm tükk, fibod kasutasime ka väga säästlikult ära, üle jäid üksikud väiksed tükid, müürisegu kotid võtsime maal kasutusse (mega mõnusad ja tugevad kotid). Betooni- ja müürisegu kivistunud tükid, mis olid kottide sees (ilmselt oli niiskus kuskilt sisse saanud) matsime tagasitäite ajal maa sisse. Kile- ja penotükid panime kottidesse ja viisime jäätmejaama, eraldi kotti läksid vahupudelid ning need rändasid ka ohtlike jäätmete konteinerisse.

2. Kaeved/täited

Pakkumine: 4153€

Tegelikkus: 1794€

Kokkuhoid: 2359€

Esimene rida pakkumises oli tarastamine, mis pidavat siis olema nii suur töö, et selle eest küsitakse 300€. Ma ei ütle, et see nüüd väga meeldiv või mõnus töö oli, aga tagasi vaadates olen õnnelik, et selle issi ja Frediga ära tegime mitte 300€ ei maksnud. Jamamist oli omajagu, et diagonaalid ja seinad paika saada. Meie elu tegi natuke raskemaks ka asjaolu, et oli väga tuuline kevad ning pidevalt ei saanudki nööre paika ajada, sest tuul liigutas ära. Lõpuks läksime õhtupoolikul, kui tuul oli vaiksem, tegime paar tundi tööd ja lõpuks vundamenti üle mõõtes klappis kõik ideaalselt. 

Selle hinna sees oli veel vundamendi kaevamine, taldmikualune killustik ning tagasitäitele kulunud liiv. 

3. Vundament/taldmik

Pakkumine: 6791€

Tegelikkus: 3221,03€

Kokkuhoid: 3569,97€

Mingil põhjusel oli selle rea juures uuesti välja toodud mahamärkimine. See, et vedada tarade pealt nöörid maksab nähtavasti 350€.

Taldmik koos armeerimisega pakkumises 2187€. Eeldan, et nad kavatsesid ehitada saalungid ning taldmik 100% betoonist valada. Meie oleksime siinkohal ka ilmselt ise tehes saanud taldmiku valmis odavamalt, kui oleksime seda meetodit kasutanud. Oma elu lihtsustamiseks (sest ehitasime ikkagi esimest korda) ladusime meie taldmiku plokkidest, armeerisime ja valasime betooni täis.

Vundamendi ladusime fibo 5 plokist. Siinkohal tuleb märkida, et oleks saanud jällegi palju odavamalt, aga eelarvestusel olime fibosid valesti kalkuleerinud ja meil jäi terve ringi jagu plokke üle (umbes 100 plokki).

Müürisegu läks meil oodatust rohkem - seda võiks eos rohkem tellida. 

See summa sisaldas niisiis: taldmikuplokid, armatuurteras, armatuuri sidumistraat, betoon (kuivseguna), fiboplokid + üks rida U-plokki, fiboplokkide alused, bi-armatruur,  müürsegu, vundamendi soojustus (horisontaalne ja vertikaalne), võõbatav hüdroisolatsioon ja mullikile, mida pakkumises tegelikult polnud.  

4. Põrand

Pakkumine: 7451€

Tegelikkus: 3771,95€

Kokkuhoid: 3679,05€

Põranda valamise ja silumise teenuse me tellisime. Mitte sellelt firmalt, kelle pakkumisega hetkel tegelikkust kõrvutan, aga ikkagi saan välja tuua selle, kui palju odavamalt oma põranda valatud saime. 

Kõigepealt, pakkumises oli EPS 100 (põranda alla 3 kihti) hind 4012€. Meie maksime täpselt sama koguse eest NELI KORDA VÄHEM!? 

Põrand tähendab meie mõistes peale EPSI veel armatuuri, polüeteenkile, kandureid ja lõpuks betooni koos poistega, kes silusid ja kopterdasid.

5. Kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorud

Pakkumine: 3464€

Tegelikkus: 2357,28€

Kokkuhoid: 1106,72€

Kanalisatsiooni- ja küttetorude paigaldamise tellisime samuti spetsialistidelt (nii igaks juhuks), aga jäime ikkagi plussi?  

Torumehed tõi meile kanalisatsioonitorud, aga vee- ja põrandaküttetorud ostsime ise. 

Kulutused, mis me tegime, aga pakkumises polnud:

Drenaaži- ja sadevee süsteem - 836€

Igasuguse pudi-padi peale, mida ei osanud kuhugi liigitada 223€.

Kokkuvõttes: 

Pakkumine: 22 354€

Vundament sai valmis: 13 125,26€

Kokkuhoid: 9228,74€

Siit minu siiras soovitus kõigile majaehitajatele: ehitage vundament ise. Meie puhul oli see kõige suurem kokkuhoiu koht. Lisaks on meil ka teadmine, et kõik on tehtud (või vähemalt üritatud) suure armastuse ja hoolega. Tegelikult ei ole ju imeasi see, kui ehitaja teeb midagi valesti ning ela hiljem siis seal kõverate seinadega majas. 

Olen veendunud, et tegelikult oleks vundamendi veel odavamalt valmis saanud - esiteks tegime müüri kõrgema kui oleks võinud, panime kolmekordse hüdroisolatsiooni ning drenaaži vajalikkuses ma pole hetkel veel veendunud. Aga ilmselt - pigem rohkem kui vähem! 

VUNDAMENT osa 5: MEIE VUNDAMENT ON VALMIS

Sellest päevast, kui ma viimase postituse kirjutasin, on nüüd nii palju aega möödunud, et isegi aastaaeg on jõudnud vahetuda. Vahepeal panid elusündmused majaehituse aeglasemalt edenema ning mida lähemale sügis jõudis, seda vabamalt ka võtsime, sest teadsime, et vundamendi saame valmis igatahes. Nagu ma viimase postituse lõpus ka ütlesin - suurem rabamine jäi selja taha. Lasime end koguni nii lõdvaks, et ise üldse tööd ei teinud ja vaatasime vahelduseks, kuidas teised tegutsevad. 

Mul oli kogu aeg mure sellepärast, kuidas me ikka ise nende torutöödega hakkama saama. Fred seletas kogu aeg, et kõik on üli lihtne ja loogiline, aga mind kummitas kogu aeg mõte sellest, et mis küll saab, kui betoon on kõik ära valatud ja siis näiteks kanalisatsioonitorud ei toimi või põrandaküte ei küta. See mõte tundus nii jube, et otsustasin vastavate inimeste poole pöörduda. 

Kui ma sellel juulikuu viimasel neljapäeval vihmasajus vaatasin, kuidas neid kanalisatsioonitorusid paigaldatakse, tänasin küll kõrgemaid jõude, et mul oli oidu seda tööd ise mitte ette võtta. Mul on selline tunne, et meil endal oleks kulunud viis  korda rohkem aega, 100% rohkem närve ning kes teab, kas tulemus üldse õige oleks olnud. 

Töö sai mõne tunniga tehtud ning jätkata saime mõneks ajaks jälle ise. Loodi tuli ajada liiv ning kõige mõnusama ja lahedama tööga muidugi tegemist ei ole. Õnneks sama hull kui killustiku loodi ajamine ehituse alguses see polnud (ning Fred tegi suurema töö ära). Järgnes vundamendi ehituse tõenäoliselt kõige vahvam osa ehk sai soojustust panema hakata. Kui ma eelmises postituses juba mainisin, et meil nende materjalide tellimise ja ajastamisega kõige paremad lood polnud, siis põranda soojustus on üks ehe näide sellest. Kohal oli EPS juba mai keskel, aga paigaldama saime teda alles august. Samal ajal näiteks mört sai poole ladumise pealt otsa ning isegi vihmaveetorud oleks olnud mõistlikum tegevus enne peno ära tellida. Ega midagi, vahtisime terve suve neid 57 pakki peno ja õppisime nendega elama. 

Kuigi olime toruinimestega kokku leppinud, et nad tulevad ka veetorusid paigaldama, siis kui asjalood nii kaugel oli, et võiks nüüd ühendust võtta, vaatasime oma olemas olevaid torusid ja vedasime nad ise ära. Kuna veevärgi projekt oli isegi minu jaoks loetav ja arusaadav ning toru on täiesti uus - loodetavasti ei ole kuskil auku sees ning kui isegi on, siis seda olukorda ei päästa isegi torumehed. Hoidsime sellega kokku nii raha kui aega, sest saime kohe töödega edasi minna - peno lõpuni ära panna.

Olime viimase rea soojustuse panemise juures, kui lõpuks tegime ka otsuse ahjukoht jätta. Ahju meil projektis polnud, aga mida rohkem sellest maal elamisest unistada, seda rohkem kerkis silme ette kujutlus elava tule ees vihmasaju nautimisest. Koha leidmisega oli muidugi keeruline, sest minu head ideed Fredile ei sobinud. Okei, minu plaani kohaselt oleks me mitusada tonni kaaluva ahju paigaldama otse kanalisatsiooni- ja veetorude peale, aga võtame sellest jutust kaasa ikkagi selle, et minul olid head ideed, aga neid ei kiidetud heaks. 

Kile ja armatuuri paigaldamine jäigi tagasi mõeldes viimaseks tööks, mis me täitsa ise tegime, sest 24. augustil paigaldati põrandakütte torud ning selle, et põranda laseme valada, olime juba varem kokku leppinud. Ma tõesti siiralt ei usu, et me oleks olnud ise võimelised põranda ideaalselt loodi ajama, suutnud õige koguse betooni välja arvutada ning kõik trappide kalded õiged teha. Ise ehitada on tore, aga mõne töö puhul peab oma andeid ja oskusi objektiivselt hindama. 

Meie vundament sai valmis 9. septembril. Ma nii väga lootsin, et see juhtub augustis, aga nagu ma ütlesin - elu hakkas segama. Kui ma nüüd mõtlen tagasi meie ehituse algusele, siis nagu ikka noore ja rohelise ja kogenematuna olid unistused ja arusaamad reaalsusest suht kaugel - ma näiteks olin aprillis veendunud, et mai lõpuks on müür püsti, suvel saame veel karbigi peale ning jõuluks oleme kodus. Mitte vaid meist olenevatel põhjustel kujunes tegelikkus millekski hoopis muuks. Küll mul on nüüd aega kõigest järge mööda rääkida, sest kuni kevadeni me oma maja edasi ehitada ei saagi. 

Mu ema ütles mulle päev pärast põranda valamist, et ta ei uskunud, et me selle vundamendi ehitusega hakkama saama. Ise me selles küll hetkekski ei kahelnud. Kas ma nüüd kohe uuesti tahaks hakata ühe maja vundamendi ehitama - ei! Kas me kahetseme, et kogu oma suve kuskil augus veetsime? Ei! Ma ei tea paljud inimesed saavad öelda, et nad on ise oma kodu vundamendi ehitanud. Me igatahes nüüd saame!

peale tagasitäidet saime ära vedada ka vihmaveetorud

horisontaalne soojustus

KANALISATSIOON

Alates 23. juuni  2020 seisuga on meil kõik esmatähtsad kommunikatsioonid olemas. Vahelduseks oli päris hea vaadata kedagi teist ka tööd tegemas. Kogu aeg oli küll selline tunne, et peaks appi minema või ka midagi tegema, aga siis tuli meelde, et ma maksan kogu selle pulli eest hingehinda ja istusin kraavi kõrval edasi.

Ühesõnaga - meil on nüüd ka kanalisatsioonisüsteem paigaldatud. Nagu veetrassigi puhul kirjutasime ka kanalisatsiooni jaoks projekti hajaastustusprogrammi, kuid toetust sel aastal ei saanud. Soovitati küll järgmine aasta uuesti kirjutada, aga järgmisel aastal samal ajal ma tahaks juba majas sees elada - ilma kanalkata väga ei vea välja. 

Palju mul kirjutada pole. Hommikul kell 9 oli kopp kohal ning hakkas meie õue üles kaevama. Kopp oli muidugi 1,2m laiune, mis oli ilmselgelt overkill. Ka paigaldaja oli veidi üllatunud (tema ostis kopateenuse sisse). 

Septiku võtsime klaasplastist. Oleme küll kuulnud, et kindlasti peaks ikka olema plastist, sest klaasplast läheb kergemini katki, aga ometi inimestel on kümneid aastaid ka klaasplast toiminud. Paigaldaja sõnul on klaasplasti juures kõige olulisem paigaldus. Kui ta juba maa sees on, ei juhtu temaga midagi. 

Paigaldaja üritas valida vihmavaba päeva ning pidi algselt tulema kolmapäeval. Sel päeval oleks ilmaga väga vedanud. Üks väike vihmapahmakas küll tuli, aga see polnud isegi märkimisväärne. Kolmapäev  ei sobinud kahjuks kopafirmale seega tuldi neljapäeval. Hommik oli kaunis. Küll natuke jahedapoolne, aga muidu päikseline. Kell 12 hakkas tibutama. Meil on üldiselt vihmaga nii, et kui igal pool mujal sajab, siis meil on kuiv. Kui igal pool ümber on padukas, tuleb meil paar tiba. Oleme muidugi juba mitu nädalat kõrgematele jõududele palveid saatnud, et nad aedvilja ära kastaks ja metsa mõned seened tekitaks, aga seni pole palvetele vastatud. Kuni selle päevani, kui meile savise maa sisse kanalisatsiooni paigaldama tuldi. Kohe kahju hakkas neid seal augus vaadata, aga mitte nii kahju, et ise ka savi sisse liguneme minna. Arvasime, et küll läheb seegi sadu peagi üle, aga ta ladistas oma poolteist tundi. 

See on muidugi üks väga huvitav fenomen, et iga kord kui meil on kopp õue peal, hakkab sadama. Nii juhtus kui sügisel veetrassi kaevati, elektritrassi kaevamise ajal tuli mingit lörtsi taevast alla, tee täitmise ajal oli ka kopp õue peal ning nüüd ei saanud kanalisatsiooni ka kuivalt ära kaevata. Emaga arutasime, et küllap vanaema ja vanaisa vaatavad ülevalt alla meie tegemistele ja mõtlevad "mida kuradit?" - eluaeg on saanud kõik augud labidaga ära kaevata ning nad kutsuvad mingid kopad õue rikkuma. 

Tehtud ta aga sai ning kuna kopp juba õue peal oli lasime ühe kännu ja sirelipõõsa ka välja tõmmata. Lisaks sai tänu kiirele tegutsemisele ka drenaaž lõpetatud. 

Kokkuvõttes on ühe nädalaga õue peal rohkem muutunud kui kolme viimase kuuga. 

VUNDAMENT osa 4: soojustus, drenaaž, tagasitäide

Ühte pidi mõtlen, et isegi ise ehitades on mõistlik mingid kuupäevad endale eesmärkideks seada. Teiselt poolt mõtlen, et eelmine nädal oli ikka õudne tõmblemine küll ja ei tea, kas tahan seda uuesti läbi elada. 

Kui meil müür laotud sai, tellisime laaduri tagasitäidet tegema 20. juuliks. See jättis meile tervelt poolteist nädalat, et kõik tööd ära lõpetada. Siis tundus, et aega on küllaga, aga 19. juuli õhtul rabasime ikka kella 21ni välja, et kõik valmis saaks. Esimesed pool nädalat me väga muidugi ei põdenud ka, uimasime niisama. Kui isa arvas, et peaks enne laaduri tulekut ise müürisisese kraavi täis tassima, et laaduriga töö kiiremini läheks, oli küll tunne, et miks me nii kaua jokutanud oleme?

Niisiis oli meil enne laaduri tulekut vaja teha: 

• maakütte kõrid seina seest läbi tuua
• tulevaste kõrvalhoonete elektri kõri seina seest läbi tuua
• hüdroisolatsioon seinale võõbata
• vundament soojustada
• mullikile panna
• drenaaž paigaldada
• majasisene kraav täita

Alustasime hüdroisolatsiooni võõpamisest, sest see pidi vähemalt kolm päeva kuivama enne, kui selle peale sai omakorda soojustuse paigaldada. Samal ajal tellisimegi laaduri ja uurisime, kust selleks ajaks liiva saab. Olime ehituse alguses kolm koormat liiva 15km kaugusel asunud karjäärist tellinud ning kuigi meil oli paari koorma jagu seda veel alles, oli selge, et sellega kogu tagasitäidet ära ei tee. Võtsime nendega uuesti ühendust ja langesime kohe sügavasse-sügavasse masendusse, sest seal karjääris käib töö nii, et laadur tuleb kohale, kui on kogunenud piisavalt palju tellimusi ning viimase nelja kuu jooksul on laadur karjääris kohal olnud KAHEL PÄEVAL! Sisuliselt oli olukord lootusetu - kas me peame nüüd tõesti mitu kuud ootama, et saaks tagasitäite ära teha???

Täiesti juhuslikult rääkis ema sel ajal telefonis ühe kohaliku ettevõtjaga, kes ka igasugu veo- ja kaeveteenuseid pakub. Tal on oma kruusakarjäär ning oleme sealt minevikus kruusa tellinud. Igaks juhuks lasin küsida ega tal juhuslikult ka liiva ei ole. JA OLIGI!!! Lubas järgmisel neljapäeval koormad teele panna. See päev, kui koormad saabusid oli muidugi ootamatu. Oli parajasti kolmapäev ning mina olin alustanud liiva loopimist labidaga auku, kui mulle helistas isa, kes ütles, et laaduri pealt oli talle tüüp helistanud, et esimene liivakoorem läks meie poole teele. Kohe oli suur paanika, sest liiva polnud kuhugi panna (plaanisime ehitusmaterjale liigutama hakata alles õhtu poole). Niisiis läks suuremaks rabelemiseks ning viie minutiga olime esimesele koormale maja ümber saanud veidi ruumi teha. Ise mõtlesin, et maru kiiresti jõudis see koorem kohale, ei tea kus see karjäär asub. Järgmine koorem oli kohal juba 15 minuti pärast ja olin jumala šokis - miks ma ehituse alguses maksin räiget tunnihinda veoautole, kes tõi mulle 30 tonni liiva 3 tunniga, kui ma nüüd sain 180 tonni liiva 1,5 tunniga??? Ma ei kujuta ette, kui palju oleks maksma läinud selle koguse liiva toomine 15km kauguselt makstes veoautole tunnihinda. 

Saabunud liivakoormad tegid minu elu palju lihtsamaks, sest seni olin vedanud ühest hunnikust liiva käruga igasse maja nurka laiali, aga nüüd oli hunnik igas nurgas ja sain lihtsalt seda labidaga sisse loopida. Patsutaja ei mahtunud müüri ja alles jäetud savi vahele, mistõttu tihendasin liiva veega (natuke hüppasin peal ka). Jõudsin ära vedada umbes 5 tonni kui kõik teised toimetused muutusid nii pakiliseks, et selle projektiga lõpuni ei jõudnudki. Ideaalis oleksin kraavi kuni alles jäetud savini igalt poolt ära täitnud, aga järgmised neli päeva kulusid soojustuse, drenaaži ja torude peale. 

Neljapäeval kavatsesime minna Põlvasse maakütte torude kõrisid ostma (ärge küsige, miks me neid varasemalt ei tellinud - ma ise ka ei tea). Mõtlesime, et oleme kavalad ning selle asemel, et kõik Põlva poed läbi käia, otsustasime helistamise teel selgeks teha, kuhu üldse ja kõige soodsam minna on. Tore on, et taipasime seda teha, sest torusid ostma pidime sõitma lõpuks Tartusse, sest mitte üheski Põlva poes polnud olemas 110-st toru. Terve päev läks sisuliselt Tartus töö tegemise mõttes raisku. Vähemalt need õnnetud torud said sel päeval maa sisse ära kaevatud. 

Reede läks 100% drenaaži paigaldamise peale ning see ei saanud isegi mitte valmis. Õues oli vähemalt 30 kraadi sooja ning selle killustiku toppimine geotekstiili sisse oli nii nõmedalt raske. Kujutasime siis ikka endale ette, et meil on aega veel, meil on aega veel. 

Järgmisel päeval (laupäeval) pidi kindlasti saama pandud soojustus ja drenaaži pidime lõpetama pühapäeval. Soojustuse koha pealt järeleandmisi ei teinud. Kuigi pidime sel õhtul jõudma veel ka kokkusaamisele sõpradega, ei tulnud enne maja juurest ära kui see soojustus oli paigas. Me küll hilinesime natuke üle tunni, aga soojustus sai PEAAEGU pandud. Me tegime kõik endast sõltuva, aga kui plaadid on otsas, siis nad on otsas. 

Kõige suurem õppetund, mille kogu sellest ehitusest kaasa võtan on tõenäoliselt vajadus ehitusmaterjalide kogused mitu korda üle arvutada ja kontrollida. Sisuliselt oleksime võinud kõik vajaminevad materjalid tellida ühe korraga, makstes ühe transpordikulu. Aga mida tegime meie? Maksime kolm kraanaauto transporti pluss käisime lugematul arvul kordadel ise ehituspoest kraami juurde hankimas. Panen selle kõik kogenematuse arvele, aga ikkagi on tagantjärgi kurb mõelda, et oleks saanud odavamalt ja paremini asjad kohale. 

Teine aspekt on veel muidugi õigete koguste tellimine. Soojustuse tellisime kenasti ühe korraga ühest kohast ühe transpordiga, aga selle peale me ei tulnud, et meie esialgsed arvutused võivad natuke mööda olla. Nii juhtuski, et kui ma seda soojustust maja ümber valmis vedasin, olin valmis kihla vedama, et sellest ei jätku. Kuna aeg oli tõesti osakorral tuli probleem lahendada olemasolevate vahenditega. Panime ülemisse ossa eriti veekindlat sinist vahtplasti ning alla riba põranda alla mõeldud valget EPSi. Niimoodi saime peaaegu terve ringi majale peale, aga täpselt neli plaati tuli ikkagi puudu. Need käisime ostsime järgmisel päeval Espakist.
Pühapäeval panime viimase osa soojustusest ära, lõpetasime drenaaži ning päris õhtusse jäi mullikile panek. Sellega oli omajagu pusimist, sest kuigi teoorias tundub kõik lihtne, polnud praktika seda sugugi. Esimene küsimus oli üldse, mis pidi seda paigaldama peab - kas nublud sisse või välja? Häid pilte netis polnud, aga õnneks päästsid meid majaehituse Instagramid. Nägime @majaehitustartus varasemate piltide pealt, et neil oli ehitaja pannud nublud sissepoole. Otsustasime seda sama teha. Järgmine küsimus oli, kuidas seda mullikile kinnitada. Soojustuse sisse minevad tüüblid olid olemas, aga piisavalt pikka puuri polnud. Isa ütles, et tegelikult peaks olema küll, aga ta ei leidnud üles. Õnneks helistasime naabrile ning temalt saime puuri laenata.
Kõige keerulisem oli kilet tüüblite kinnitamise ajal piisavalt pingul hoida. See ülesanne oli minul, aga ma vist väga hästi hakkama ei saanud, sest ülemine äär hakkas mingil hetkel lappama. Ülespoole ei saanud tüübleid ka lasta, sest U plokk on meil veel  betoneerimata. Ma olen näinud, et seda tegelikult nii kõrgele üldse ei pandagi. Me nüüd natukene veel mõtleme, kas laseme ülemise ääre tüüblitega U ploki külge, kui see betoneeritud saab või lõikame sokli osalt selle üldse ära.
Lõpetasime 12 tundi enne laaduri saabumist ning seest jäigi kraav täitmata, mis ideaalne polnud nagu järgmisel hommikul selgus. Laadur ei näinud sinna kraavi ning mulle tundus, et ta pani sinna korraga liiga suure kihi. Mina isiklikult oleksin igalt poolt natuke õhemate kihtide kaupa täitnud ja patsutanud, aga laadurijuht arvas, et ei ole mõtet 10cm kaupa patsutada.
Fredi isa tuli meile ka sel päeval appi ning rentisime Cramost 200kg tihendaja ning kuna meil on endal 80kg ka olemas, siis vedasime selle ka auku. Väiksega oli hea teha ääri, sest suur kippus sinna ära uppuma. Aega läks meil 5 tundi, aga maksime kinni ka laaduri tuleku Tartust 1,5+1,5 tundi.
Ei ole võimalik kirjeldada seda kergendust, mis saabus, kui laadur oli minema sõitnud ja me oma vundamenti vaatasime. Esiteks oli pilt kohe palju-palju ilusam, sest hunnikuid oli vähem ning enam ei pidanud auku hüppama. Teiseks ei pidanud enam elu eest rabama. Töö vundamendiga pole kaugeltki lõppenud, aga ma julgeks küll väita, et kõige suurem rassimine meie enda jaoks on nüüd selja taga.