KANALISATSIOON

Alates 23. juuni  2020 seisuga on meil kõik esmatähtsad kommunikatsioonid olemas. Vahelduseks oli päris hea vaadata kedagi teist ka tööd tegemas. Kogu aeg oli küll selline tunne, et peaks appi minema või ka midagi tegema, aga siis tuli meelde, et ma maksan kogu selle pulli eest hingehinda ja istusin kraavi kõrval edasi.

Ühesõnaga - meil on nüüd ka kanalisatsioonisüsteem paigaldatud. Nagu veetrassigi puhul kirjutasime ka kanalisatsiooni jaoks projekti hajaastustusprogrammi, kuid toetust sel aastal ei saanud. Soovitati küll järgmine aasta uuesti kirjutada, aga järgmisel aastal samal ajal ma tahaks juba majas sees elada - ilma kanalkata väga ei vea välja. 

Palju mul kirjutada pole. Hommikul kell 9 oli kopp kohal ning hakkas meie õue üles kaevama. Kopp oli muidugi 1,2m laiune, mis oli ilmselgelt overkill. Ka paigaldaja oli veidi üllatunud (tema ostis kopateenuse sisse). 

Septiku võtsime klaasplastist. Oleme küll kuulnud, et kindlasti peaks ikka olema plastist, sest klaasplast läheb kergemini katki, aga ometi inimestel on kümneid aastaid ka klaasplast toiminud. Paigaldaja sõnul on klaasplasti juures kõige olulisem paigaldus. Kui ta juba maa sees on, ei juhtu temaga midagi. 

Paigaldaja üritas valida vihmavaba päeva ning pidi algselt tulema kolmapäeval. Sel päeval oleks ilmaga väga vedanud. Üks väike vihmapahmakas küll tuli, aga see polnud isegi märkimisväärne. Kolmapäev  ei sobinud kahjuks kopafirmale seega tuldi neljapäeval. Hommik oli kaunis. Küll natuke jahedapoolne, aga muidu päikseline. Kell 12 hakkas tibutama. Meil on üldiselt vihmaga nii, et kui igal pool mujal sajab, siis meil on kuiv. Kui igal pool ümber on padukas, tuleb meil paar tiba. Oleme muidugi juba mitu nädalat kõrgematele jõududele palveid saatnud, et nad aedvilja ära kastaks ja metsa mõned seened tekitaks, aga seni pole palvetele vastatud. Kuni selle päevani, kui meile savise maa sisse kanalisatsiooni paigaldama tuldi. Kohe kahju hakkas neid seal augus vaadata, aga mitte nii kahju, et ise ka savi sisse liguneme minna. Arvasime, et küll läheb seegi sadu peagi üle, aga ta ladistas oma poolteist tundi. 

See on muidugi üks väga huvitav fenomen, et iga kord kui meil on kopp õue peal, hakkab sadama. Nii juhtus kui sügisel veetrassi kaevati, elektritrassi kaevamise ajal tuli mingit lörtsi taevast alla, tee täitmise ajal oli ka kopp õue peal ning nüüd ei saanud kanalisatsiooni ka kuivalt ära kaevata. Emaga arutasime, et küllap vanaema ja vanaisa vaatavad ülevalt alla meie tegemistele ja mõtlevad "mida kuradit?" - eluaeg on saanud kõik augud labidaga ära kaevata ning nad kutsuvad mingid kopad õue rikkuma. 

Tehtud ta aga sai ning kuna kopp juba õue peal oli lasime ühe kännu ja sirelipõõsa ka välja tõmmata. Lisaks sai tänu kiirele tegutsemisele ka drenaaž lõpetatud. 

Kokkuvõttes on ühe nädalaga õue peal rohkem muutunud kui kolme viimase kuuga. 

VUNDAMENT osa 4: soojustus, drenaaž, tagasitäide

Ühte pidi mõtlen, et isegi ise ehitades on mõistlik mingid kuupäevad endale eesmärkideks seada. Teiselt poolt mõtlen, et eelmine nädal oli ikka õudne tõmblemine küll ja ei tea, kas tahan seda uuesti läbi elada. 

Kui meil müür laotud sai, tellisime laaduri tagasitäidet tegema 20. juuliks. See jättis meile tervelt poolteist nädalat, et kõik tööd ära lõpetada. Siis tundus, et aega on küllaga, aga 19. juuli õhtul rabasime ikka kella 21ni välja, et kõik valmis saaks. Esimesed pool nädalat me väga muidugi ei põdenud ka, uimasime niisama. Kui isa arvas, et peaks enne laaduri tulekut ise müürisisese kraavi täis tassima, et laaduriga töö kiiremini läheks, oli küll tunne, et miks me nii kaua jokutanud oleme?

Niisiis oli meil enne laaduri tulekut vaja teha: 

• maakütte kõrid seina seest läbi tuua
• tulevaste kõrvalhoonete elektri kõri seina seest läbi tuua
• hüdroisolatsioon seinale võõbata
• vundament soojustada
• mullikile panna
• drenaaž paigaldada
• majasisene kraav täita

Alustasime hüdroisolatsiooni võõpamisest, sest see pidi vähemalt kolm päeva kuivama enne, kui selle peale sai omakorda soojustuse paigaldada. Samal ajal tellisimegi laaduri ja uurisime, kust selleks ajaks liiva saab. Olime ehituse alguses kolm koormat liiva 15km kaugusel asunud karjäärist tellinud ning kuigi meil oli paari koorma jagu seda veel alles, oli selge, et sellega kogu tagasitäidet ära ei tee. Võtsime nendega uuesti ühendust ja langesime kohe sügavasse-sügavasse masendusse, sest seal karjääris käib töö nii, et laadur tuleb kohale, kui on kogunenud piisavalt palju tellimusi ning viimase nelja kuu jooksul on laadur karjääris kohal olnud KAHEL PÄEVAL! Sisuliselt oli olukord lootusetu - kas me peame nüüd tõesti mitu kuud ootama, et saaks tagasitäite ära teha???

Täiesti juhuslikult rääkis ema sel ajal telefonis ühe kohaliku ettevõtjaga, kes ka igasugu veo- ja kaeveteenuseid pakub. Tal on oma kruusakarjäär ning oleme sealt minevikus kruusa tellinud. Igaks juhuks lasin küsida ega tal juhuslikult ka liiva ei ole. JA OLIGI!!! Lubas järgmisel neljapäeval koormad teele panna. See päev, kui koormad saabusid oli muidugi ootamatu. Oli parajasti kolmapäev ning mina olin alustanud liiva loopimist labidaga auku, kui mulle helistas isa, kes ütles, et laaduri pealt oli talle tüüp helistanud, et esimene liivakoorem läks meie poole teele. Kohe oli suur paanika, sest liiva polnud kuhugi panna (plaanisime ehitusmaterjale liigutama hakata alles õhtu poole). Niisiis läks suuremaks rabelemiseks ning viie minutiga olime esimesele koormale maja ümber saanud veidi ruumi teha. Ise mõtlesin, et maru kiiresti jõudis see koorem kohale, ei tea kus see karjäär asub. Järgmine koorem oli kohal juba 15 minuti pärast ja olin jumala šokis - miks ma ehituse alguses maksin räiget tunnihinda veoautole, kes tõi mulle 30 tonni liiva 3 tunniga, kui ma nüüd sain 180 tonni liiva 1,5 tunniga??? Ma ei kujuta ette, kui palju oleks maksma läinud selle koguse liiva toomine 15km kauguselt makstes veoautole tunnihinda. 

Saabunud liivakoormad tegid minu elu palju lihtsamaks, sest seni olin vedanud ühest hunnikust liiva käruga igasse maja nurka laiali, aga nüüd oli hunnik igas nurgas ja sain lihtsalt seda labidaga sisse loopida. Patsutaja ei mahtunud müüri ja alles jäetud savi vahele, mistõttu tihendasin liiva veega (natuke hüppasin peal ka). Jõudsin ära vedada umbes 5 tonni kui kõik teised toimetused muutusid nii pakiliseks, et selle projektiga lõpuni ei jõudnudki. Ideaalis oleksin kraavi kuni alles jäetud savini igalt poolt ära täitnud, aga järgmised neli päeva kulusid soojustuse, drenaaži ja torude peale. 

Neljapäeval kavatsesime minna Põlvasse maakütte torude kõrisid ostma (ärge küsige, miks me neid varasemalt ei tellinud - ma ise ka ei tea). Mõtlesime, et oleme kavalad ning selle asemel, et kõik Põlva poed läbi käia, otsustasime helistamise teel selgeks teha, kuhu üldse ja kõige soodsam minna on. Tore on, et taipasime seda teha, sest torusid ostma pidime sõitma lõpuks Tartusse, sest mitte üheski Põlva poes polnud olemas 110-st toru. Terve päev läks sisuliselt Tartus töö tegemise mõttes raisku. Vähemalt need õnnetud torud said sel päeval maa sisse ära kaevatud. 

Reede läks 100% drenaaži paigaldamise peale ning see ei saanud isegi mitte valmis. Õues oli vähemalt 30 kraadi sooja ning selle killustiku toppimine geotekstiili sisse oli nii nõmedalt raske. Kujutasime siis ikka endale ette, et meil on aega veel, meil on aega veel. 

Järgmisel päeval (laupäeval) pidi kindlasti saama pandud soojustus ja drenaaži pidime lõpetama pühapäeval. Soojustuse koha pealt järeleandmisi ei teinud. Kuigi pidime sel õhtul jõudma veel ka kokkusaamisele sõpradega, ei tulnud enne maja juurest ära kui see soojustus oli paigas. Me küll hilinesime natuke üle tunni, aga soojustus sai PEAAEGU pandud. Me tegime kõik endast sõltuva, aga kui plaadid on otsas, siis nad on otsas. 

Kõige suurem õppetund, mille kogu sellest ehitusest kaasa võtan on tõenäoliselt vajadus ehitusmaterjalide kogused mitu korda üle arvutada ja kontrollida. Sisuliselt oleksime võinud kõik vajaminevad materjalid tellida ühe korraga, makstes ühe transpordikulu. Aga mida tegime meie? Maksime kolm kraanaauto transporti pluss käisime lugematul arvul kordadel ise ehituspoest kraami juurde hankimas. Panen selle kõik kogenematuse arvele, aga ikkagi on tagantjärgi kurb mõelda, et oleks saanud odavamalt ja paremini asjad kohale. 

Teine aspekt on veel muidugi õigete koguste tellimine. Soojustuse tellisime kenasti ühe korraga ühest kohast ühe transpordiga, aga selle peale me ei tulnud, et meie esialgsed arvutused võivad natuke mööda olla. Nii juhtuski, et kui ma seda soojustust maja ümber valmis vedasin, olin valmis kihla vedama, et sellest ei jätku. Kuna aeg oli tõesti osakorral tuli probleem lahendada olemasolevate vahenditega. Panime ülemisse ossa eriti veekindlat sinist vahtplasti ning alla riba põranda alla mõeldud valget EPSi. Niimoodi saime peaaegu terve ringi majale peale, aga täpselt neli plaati tuli ikkagi puudu. Need käisime ostsime järgmisel päeval Espakist.
Pühapäeval panime viimase osa soojustusest ära, lõpetasime drenaaži ning päris õhtusse jäi mullikile panek. Sellega oli omajagu pusimist, sest kuigi teoorias tundub kõik lihtne, polnud praktika seda sugugi. Esimene küsimus oli üldse, mis pidi seda paigaldama peab - kas nublud sisse või välja? Häid pilte netis polnud, aga õnneks päästsid meid majaehituse Instagramid. Nägime @majaehitustartus varasemate piltide pealt, et neil oli ehitaja pannud nublud sissepoole. Otsustasime seda sama teha. Järgmine küsimus oli, kuidas seda mullikile kinnitada. Soojustuse sisse minevad tüüblid olid olemas, aga piisavalt pikka puuri polnud. Isa ütles, et tegelikult peaks olema küll, aga ta ei leidnud üles. Õnneks helistasime naabrile ning temalt saime puuri laenata.
Kõige keerulisem oli kilet tüüblite kinnitamise ajal piisavalt pingul hoida. See ülesanne oli minul, aga ma vist väga hästi hakkama ei saanud, sest ülemine äär hakkas mingil hetkel lappama. Ülespoole ei saanud tüübleid ka lasta, sest U plokk on meil veel  betoneerimata. Ma olen näinud, et seda tegelikult nii kõrgele üldse ei pandagi. Me nüüd natukene veel mõtleme, kas laseme ülemise ääre tüüblitega U ploki külge, kui see betoneeritud saab või lõikame sokli osalt selle üldse ära.
Lõpetasime 12 tundi enne laaduri saabumist ning seest jäigi kraav täitmata, mis ideaalne polnud nagu järgmisel hommikul selgus. Laadur ei näinud sinna kraavi ning mulle tundus, et ta pani sinna korraga liiga suure kihi. Mina isiklikult oleksin igalt poolt natuke õhemate kihtide kaupa täitnud ja patsutanud, aga laadurijuht arvas, et ei ole mõtet 10cm kaupa patsutada.
Fredi isa tuli meile ka sel päeval appi ning rentisime Cramost 200kg tihendaja ning kuna meil on endal 80kg ka olemas, siis vedasime selle ka auku. Väiksega oli hea teha ääri, sest suur kippus sinna ära uppuma. Aega läks meil 5 tundi, aga maksime kinni ka laaduri tuleku Tartust 1,5+1,5 tundi.
Ei ole võimalik kirjeldada seda kergendust, mis saabus, kui laadur oli minema sõitnud ja me oma vundamenti vaatasime. Esiteks oli pilt kohe palju-palju ilusam, sest hunnikuid oli vähem ning enam ei pidanud auku hüppama. Teiseks ei pidanud enam elu eest rabama. Töö vundamendiga pole kaugeltki lõppenud, aga ma julgeks küll väita, et kõige suurem rassimine meie enda jaoks on nüüd selja taga. 

VUNDAMENT osa 3 ehk 7 RIDA FIBO LAOTUD!

Peale taldmiku valamist, ootasime kaks nädalat betooni kuivamist ning juuni alguses saime hakata müüri laduma. Esimene ja kõige raskem osa oli nurkade paikasaamine nii, et kõik oleks loodis, pikkused oleks õiged ja kõrgused loomulikult ka. Kõrguse paikasaamiseks panime esimese plokirea alla ehk veidi rohkem mörti, kui oleks võinud, aga ma ütlen ausalt, et ma pigem maksan natuke rohkem mördi eest kui jaman veel paar nädalat selle fucking killustikuga. Jah, kui me oleks killustiku peale tihendamist veel kord üle käinud ja igale poole kivi juurede toonud, oleks mörti vähem kulunud, aga tol hetkel ei tahtnud ma seda killustikku enam näha ka. 

Esimese plokirea sisse läks meil ka kanalisatsioonitoru, kaks toru maakütte jaoks ning üks toru kõikvõimalike majaväliste elektrikaablite jaoks. Need on muidugi ainult kõrid, õiged torud (koos kaitsehülssidega) lükatakse sealt läbi.
Kui betoon torude ümber kuivanud, saime hakata müüri laduma ning see on tõenäoliselt olnud kogu ehituse kõige toredam osa, sest visuaalselt on võimalik peale iga plokki näha, kuidas maja kerkib. Kõige keerulisem oli kõige esimeste nurkade paikaajamine (õige kõrgus, õige seinapikkus ja loodis olek). Kui esimese rea nurkade paikasaamine võttis meil 3 tundi, siis järgmise rea nurgad said paika juba alla tunni. Müüri ladumine ise on väga mõnus. Eriti kiiresti läheb siis, kui üks laob ja teine muudkui teise ämbrisse segu teeb. Kui segu ka ise teab tegema, kulub veidi rohkem aega. Eks ta läheks veel kiiremini kui segu segumasinaga teha, aga me teeme trelli otsa kinnitatud vispliga. See segumasina vedamine maja juurde on lihtsalt nii tülikas. Isa seatud karmide reeglite järgi ei tohi ühtegi masinat ka õue niisma vedelama jätta, seega peaks seda iga päev edasi-tagasi vedama. Lihtsam on visplit kasutada.
Peale kolmandat rida sai meil müürisegu otsa. See on tegelikult meie enda kasin planeerimine. Esiteks, ei arvestanud me, et peaaegu 1 tonn müürisegu läheb killustiku ja taldmikuplokkide vahele, teiseks oleks võinud selle müürisegu juba mitu nädalat tagasi ära tellida, aga see muudkui venis. Suuresti sellepärast, et tahtsime ühte tellimusse veel asju lisada, et ei peaks kallist transporti mitu korda tellima. See kõik viis meid aga olukorda, kus 14.  juunil sai meie Weberi tonnine müürisegu kott peale kolmandat rida otsa. Kuna me ei tahtnud, et töö päris seisma jääks, ostsin Coop Ehituskeskusest mega hea hinnaga 200kg Naks müürisegu (kokku läks see maksma 26€). See sai aga kahe päevaga otsa nii, et neljandat rida ei saanud isegi ära lõpetada. Siis mõtlesin korraks uuesti, kas on ikka mõtet käia seda segu 25kg kottide kaupa ostmas, kui Naksi tonni hind on 130€ ja Weberil 65€ :) Kaup pidi saabuma 29. juunil. Otsustasime siis teha nädalase pausi ja sel ajal maal muude töödega tegeleda.
Nende tööde hulka kuulus ka torumehe otsimine, sest olgugi, et Fred kavatses kõik kanalisatsiooni-, vee-, ja põrandaküttetorud ka ise paigaldada, ei ole mina sellist riski nõus võtma. Mina tahan, et kõik, mis jääb betooni alla, saaks paigaldatud professionaalide poolt, kes annavad mulle ka töödele garantii. Kui ikka ongi midagi valesti tehtud, siis on vähemalt kedagi süüdistada ja saab kutsuda korda tegema. Kui ise paigaldada tuleb peale esimesi nutuhooge hakata ise seda betooni üles võtma.
Pakkumisi küsisime palju, vastuseid saime vähe. Ainus, kes viitsis meiega väga aktiivselt tegutseda, oli firma Eesti Küte. Suhtlesime ka ühe torumehega, keda soovitas tuttav, aga tema ajas nii palju häma suust välja, et erilist usaldust ei tekitanud. Näiteks küsimusele: "Kas te töödele garantii ka annate?", oli tema vastus: "Tuttava soovitus ongi garantii!"
Kui 29. juunil uue koti müürisegu kätte saime, hakkasime kohe uue hooga laduma. Nädala sees jõudsime õhtuti kuskil pool rida tehtud, nädalavahetusel terve rea. Viimaste ridade juures mõõtsime kõrgused-pikkused laseriga üle, saime millimeeter siia-sinna plokke veel liigutada.
Kõige pikemaks ja vaevalisemaks osutus viimase rea ehk U-ploki ladumine. Raskeks tegi olukorra mitu asja. Esiteks, läks vahele bi-armatuur, teiseks panime viimase rea alla täisvuugi ja kolmandaks U-plokk oli palju lühem kui FIBO 5. Seega oli U-plokki raskem õigele kõrgusele peksta ja loodi ajada ning edenemine oli vaevalisem.
See õnnis päev, mil müür laotud sai, oli 8. juuli. Vahepeal olid meid külastanud Eesti Kütte inimesed, kes pidid peale vundamendi liivaga täitmist tulema meile kanalisatsioonitorusid paigaldama. Lisaks oli vaja kokku leppida liiva toomine ning üheks päevaks ka laadur tellida, kes vundamendi liivaga ära täidaks.
Video tuli sel korral päris igav, sest ma vahepeal üldse unustasin filmimise ära, sest tundus, et kõik kaadrid on nagu käes. Palju timelapse sa ikka teha jõuad.