27. detsember 2019

CHRISTMAS CHALLENGE UPDATE vol 5

  • Mine metsa!
Mulle üldiselt meeldib mets. Või noh, meeldibki. Nii suvel, kevadel, sügisel kui talvel. Aga kui jõuludeks tuppa männioksi otsides pole õues talv vaid kõige rõvedam ja lirtsuvam sügis, siis hakkab lihtsalt halb. Meie pühapäevane metsas käik oli kõike muud kui idülliline. Vähe sellest, et sadas ning esimese kümne minutiga olin läbimärg ning vesi tilkus saapasääre vahelt sisse, polnud isegi oksad ilusad. Iga pool olid koledad kollased okkad sees ning see muutis kogu protsessi veel pikemaks ja piinarikkamaks. Kaks korda sain eriti visadelt mändidelt okstega litaka näkku - ju ei tahtnud minuga koju tulla. Kogu selle niiskuse sees hakkas lõpuks ka külm. Ma ei tea, miks mind sel aastal selle lume puudumisega karistatakse - ma pole ühelgi aastal jõuludeks nii hästi valmistunud olnud kui tänavu.
Kuuse otsimisega oleks vast lihtsam olnud - et valid ühe välja ja tood koju. Aga meil on ju see männipärja punumise traditsioon. Sel aastal kulges see küll nii, et kõigepealt karjus punuja (isa), siis karjus ehtija (mina) ning sel ajal moodustas ülejäänud perekond kunstkuuse klubi.





  • Külasta mõnd jõulupidu või -kontserti
Jõulupidusid oli sel aastal kuidagi vähem kui varasemalt (või olid need lihtsalt rohkem hajutatud). On olnud aastaid, kui ma olen viis  päeva järjest muudkui igal pool käinud ja lõpuks on sellest päris villand saanud. Sel aastal oli kolleegidega pidu esmaspäeval, kogu kooli pidu neljapäeval ja sõbrad kutsusin endale külla traditsiooniliseks peoks pühapäeval. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis äärmiselt kahtlased päevad kõik peo pidamiseks. Esmaspäevane pidu näiteks oleks võinud tunde kauemgi kesta, kui teisipäeval kella 8ks tööle poleks pidanud minema. Pühapäevane pidu sai sinna paigutatud, sest kõigil oli muudel päevadel palju plaane ning ega seegi hea variant polnud, sest mina ja teisedki sõbrad pidid esmaspäeval jälle (küll paariks tunniks) tööle minema. Raske on ikka nii, kui töö elu segama hakkab :D
Aga iseenesest olid kõik peod väga vahvad ja jõuluhõngulised ning korralik jõulutunne sisse saada ja hästi aega veeta nende eesmärk ju ongi!


  • Mängi perega lauamänge
Oktoobris, kui meil 30 tunniks elekter kadus, mängisime perega esimesel pimedal õhtul küünlavalgel lauamänge. See oli nii äraütlemata tore, et seda lihtsalt pidi kordama. Ning nagu küsitud, läks detsembritormiga meil jälle elekter ära. Paraku juhtus see nii hilja, et sai juba magama minna ning keset ööd tuli valgus tagasi ja küünlavalgel jäid lauamängud mängimata. Hiljem ka vajusid jõulud juba sellise raskuse ja kiirusega peale, et seda aega lauamänge mängida ei olnud, aga ema käest saime jõuludeks ühe lauamängu, äkki saab seda aastavahetusel mängida või midagi sellist. 
  • Vaata jõulufilme
Jõulufilmide vaatamine oli ka jälle väga mõnus viis perega aega veeta. Jõulufilme hakkasime vaatama juba detsembri esimesel laupäeval, võtsime kõigepealt ette "It's a Wonderful Life", mis on täiesti imeline film, mida iga inimene maailmas vaatama peaks, et oma prioriteedid elus paika seada. Täiesti uue filmina võtsime ka ette ühe üpris vana filmi - "Miracle of 34th Street". Tõsi küll, vaatasime selle filmi uusversiooni aastast 1994. Meie peretraditsioon on jõuluõhtul vaadata oma pere absoluutset lemmikfilmi ning seda mitte ainult jõulufilmide kategoorias - "Love Actually".
Mina tahtsin kindlasti ära vaadata ka filmid "The Santa Claus" ja "How the Grinch Stole Christmas", aga ülejäänud pere nendest filmidest sama vaimustuses polnud, mistõttu vaatasin neid üksi ning alles peale jõule. 
"Home Alone'i" ja "Die Hard'i" sain sel aastal televisiooni vahendusel nähtud. 


24. detsember 2019

CHRISTMAS CHALLENGE: nakata sõpru jõuluhullusega

Ma tegin lõpuks sõprade saadetud piltidest kolm kollaaži, sest läksin Photoshopi õppimisega natukene hoogu. Kui siis sõpradelt küsisin, milline neile kõige rohkem meeldib, siis kõigil olid erinevad lemmikud ning otsustasin siis kõiki ekpsoneerida. 

IMEILUSAID JÕULE!





18. detsember 2019

CHRISTMAS CHALLENGE UPDATE: tegime ise laboris jäätist

Ma ei suuda kirjeldadagi seda, kui õnnelik ma olen, et saan õpetajana töötada ning koolis jõule tähistada. Üritasin sel aastal kohe korralikult asja ette võtta. Detsembri alguses kaunistasin klassi ära ning ühe klassiga panime püsti ka chemistree - lastele paistis see eriliselt meeldivat. Keemiaklassi juures äärmiselt positiivne see, et on lõputult anumaid, kuhu kaunistusi toppida. 
Jõulutundide peale hakkasin ma  mõtlema juba septembris. Mõtlemisega sain valmis novembri lõpus ja siis jäi vaid viimast nädalat oodata ja kõik ellu viia. Oma kogenematuses ei osanud ma aga arvestada sellega, kui ajamahukas on eranditult igale klassile viimasel nädalal laboritundi läbi viia. Järgmisel aastal olen targem ja hajutan need nädala peale ära, aga nüüd tuli üheksa erineva klassi tunnid läbi viia kahe nädala jooksul. Jumal tänatud, et meid on koos labori juhatajaga kaks, sest üksi poleks olnud lihtsalt tehtav 10 minutiga eelmise klassi töö ära koristada ja uus valmis panna. Kolleeg juba kurtis, et ma olen liiga entusiastlik ja kurnan ta ära. Esmaspäeval oli olukord seda hullem, et nelja erineva klassiga tegime kolme erinevat tööd ja samal ajal valmistusin õhtuseks töötajate jõulupeoks. 
Kaheksandale klassile olin ette valmistanud kolm katset: kõigepealt vaatasime videost, kuidas Grinchi süda kasvab kolm korda ning siis puhusime sooda ja äädika vahelise reaktsiooni abil ka Grinchi "südame" ehk õhupalli kolm korda suuremaks. Kes seda katset järgi üritab teha, siis mõistlik on panna äädikas kolvi sisse ära ning sooda puistada õhupalli sisse. Siis panna õhupall kolvi suu peale ja lasta soodal palli seest äädika sisse vajuda. 
Et kaheksas klass tegutses alles hiljuti tiheduse arvutustega, siis lasin neil panna vee sisse erinevaid jõuludega seotud asju: kard, piparkoogivorm, jõulukuul, komm. Enne pidid nad püstitama hüpoteesi, millised asjad "ujuvad" ja millised "upuvad".
Viimases katses tuli neil samuti enne katse sooritamist püstitada hüpotees selle kohta, milline vedelik lahustab kommi kõige paremini. Valikuteks oli soe vesi, külm vesi, äädikas ja õli. 
Üheksas klass on keemiat õppinud kauem, mistõttu saab nendega keerulisemaid katseid teha. Ühe väljavalitud klassiga püüdsin säraküünalt valmistada, aga 45 minutit on selleks liiga lühike aeg. Mõned jõudsid valmis, aga neil tuli ka kiirustamisest apse sisse. See töö nõuab palju rahulikku kaalumist ning kuivatamist. Ning isegi korralikult tehes ei pruugi säraküünal põleda. 
Teised üheksandad lõbustasid end leekreaktsioonidega. Kirjutasin neile selle töö juurde ka igapäevaeluga seotud stsenaariumi sellest, kuidas valmistatakse ilutulestikku ning kuidas saadakse sinna need erinevad värvi. Leekreaktsioone saab teha mitmel viisil, aga kõige paremini tuleb see välja, kui portselankaussi panna veidi vatti, seda etanooliga immutada ning siis etanool süüdata ja siis leegi sisse vastavat metallisoola puistada. Kõige paremini tuli välja vase ja liitiumisooladega. Need leegid muutusid siis vastavalt roheliseks ja punaseks. Kaalium muutis ka leeki veidi lillakaks, aga naatriumi, baariumi ja kaltsiumi soolad polnud ilmselt päris puhtad ja nende puhul leegi värv ei muutunud. 
Teise tööna üritasime jäätist valmistada. Sellega läks esimese klassi puhul natuke halvasti, sest jää sai otsa. Jäätist saab teha vedela lämmastiku, kuiva jää või siis tavalise jääga. Meie püüdsime seda tavalisega teha, sest meil on jäämasin olemas ja polnud vaja midagi juurde hankida. Vahukoore ja kohvikoore tõid õpilased ise kaasa. Põhimõte on lihtne - tuleb kohvikoor ja vahukoor suhkruga panna taas suletavasse kotti, kott panna kaanega karbi sisse, sinna peale kõvasti jääd ja soola ning hakata raputama. Meie jäämasin polnud esimesel päeval piisavalt võimekas ning poolel klassil jäigi jäätis tegemata. Nad tulid järgmisel päeval tagasi ja selleks ajaks olime sügavkülma jääd täis toppinud. Enamusel tuli jäätis täiesti välja. Mõnel muidugi jäi ka täiesti vedelaks segu, aga kahtlustan, et nad lisasid kas liiga vähe soola või oli neil liiga väike karp, kus jää ei saanud koorega piisavalt palju ringi liikuda. Väga maitsvad jäätised tulid muuseas!
Mitte ainsamat pilti mul nendest iseenesest väga toredatest tundidest ei ole, sest mul lihtsalt ei tekkinud ühtegi hetke, et neid pilte teha. Kaheksanda klassi katseid kordan kindlasti järgmisel aastal ka, ehk tean siis juba rohkem, mida oodata ja võib-olla saan mõne pildigi tehtud. 

Seega,
  • Võta jõuluhullus tööle kaasa - DONE
  • Planeeri jõuluteemaline tund - DONE









11. detsember 2019

CHRISTMAS CHALLENGE UPDATE

Vahepeal hakkas mulle tunduma, et see challenge oli loll mõte, sest kuidagi üldse pole detsembris aega olnud. Siis vaatasin nimekirja ja mõned asjad olid täiesti puhtjuhuslikult tehtud saanud. 
  • Tee oma kassist jõuluteemaline pilt
Kassist jõuluteemalist pilti saada polnud kuigi keeruline, sest meie Nöpsik on suur jõuluhuviline. Tema lemmiktegevus on muuseas kingituste pakkimine. Kui juba karbid, paberid ja paelad välja võetakse, on tema ka kohal ning sätib ennast kenasti kõige selle keskele. Tänavu arvas ta, et kõik kingitused on ka tema omad - peitis end nende vahele ning igaüks, kes püüdis sealt midagi krabada, sai peksa. 




  • Paki emaga jõulukingitusi
Meile meeldib meeletult kingitusi pakkida. Nende tegemine ja saamine polegi niivõrd oluline, aga lihtsalt nii tore on keset elutoa põrandat istuda ning nuputada, kuidas üks või teine kingitus siis ära pakkida. Eriti meeldivad meile sellised asjad, mida saab panna kerge vaevaga paberisse  (loe: kuubid ja risttahukad). Imeliku kujuga asjadega on keerulisem. Need on vaja panna koti sisse, mis pole üldse nii tore. Veel on võimalus muidugi kasutada tsellofaani, aga sellega on jällegi see, et siis on ju kohe näha, mis paki sees on. On olnud aastaid, kus oleme sellised mitte-kandilised asjad lihtsalt paigutanud karbi sisse, et ilus pakkida ja vaadata oleks. Eks neid kiikse ole kõigil inimestel - see on meie oma. Viimastel aastatel on suur abiline pakkimise juures ka Nöpsik, nagu juba eespool mainitud. 


  • Ära hoia dekoratsioonidega tagasi
  • Koosta uus jõululaulude playlist
Hoolimata sellest, et Youtube on täis kõikvõimalikke jõuludega seotud playliste, need minule siiski ei sobi, sest mõned laulud mulle sealt lihtsalt ei meeldi. Selleks, et jõulude ajal rahus saaks kuulata täpselt neid laule, mis mulle meeldivad, tegin aastaid tagasi oma playlisti, aga et olen seda nüüd umbes juba seitse aastat kuulanud, on veits villand. Sukeldusin niisiis uuesti jõululaulude maailma ning panin kokku uue listi (mõned vanad lemmikud jäid muidugi alles ka). Sellega elab vast järgmised seitse aastat üle. 
  • Olivia Olson - All I Want For Christmas Is You ("Love Actually", 2007)
  • Billy Mack - Christmas Is All Around ("Love Actually", 2007)
  • Band Aid - Do They Know It's Christmas Time (1984)
  • MGMT - Kids (pole jõululaul, aga kuulasin seda nonstop 2011. a jõulude ajal ning sellepärast seostub mulle nüüd jõuludega)
  • Police -  Every Breath You Take (sama teema, sama aasta)
  • Vanilla Ninja - Tough Enough (sama teema, aga viis aastat varem)
  • Queen - Thank God It's Christmas
  • John Lennon - Happy Xmas (War Is Over)
  • Jimmy Boyd - Jingle Bells
  • Wham! - Last Christmas
  • Otis Redding - White Christmas
  • Andy Williams - It's the Most Wonderful Time of the Year
  • Coldplay - Christmas Lights 
  • Diana Ross - Let It Snow!
  • Darlene Love - All Alone on Chrismtas
  • Lexi Walker - When a Child is Born
  • Shakin Stevens - Snow Is Falling
  • The Pogues - Fairytale of New York
  • Britney Spears - My Only Wish
  • Britney Spears - Santa, Can You Hear Me
  • Shakin Stevens - Merry Christmas Everyone



CHRISTMAS CHALLENGE: jõulukaardid

Mind tabas sel aastal jõulukaartide meisterdamisega pehmelt öeldes sõltuvus. Panin nende alla sisuliselt kõik novembrikuu nädalavahetused, ühel laupäeval meisterdasin lausa 12h järjest. Lõpuks olin olukorras, kus kaarte oli üle 40, aga kinkida oleks vaid 15. Mõtlesin, et noh jäävad siis järgmiseks aastaks, aga ennast tundes - ma tahan ju järgmisel aastal ka veel meisterdada!!!
Päästjana saabus kooli jõululaat, mis esmajoones on muidugi õpilastele mõeldud, aga et kujutasin ette, et minu kaartide ostjad võiksid nagunii olla pigem õpetajad ja ringi vaadates tundus, et suurem osa lapsi müüs nagunii igasugust magusat kraami, siis oma kaartidega mõnelt õpilaselt teenistust õnneks ära ei võtnud. 
Hinna üle mõtisklesin pikalt, aga lõpuks müüsin 0,50€ ja 1€-ga. Lootsin mõnestki lahti saada. Kõik, kes mu juurest läbi käisid aga kiitsid, kui ilusad kaardid on ning juhtus nii, et sain laadal peaaegu kõigist oma kaartidest lahti. Käputäis jäi veel kingituste sisse panemiseks, aga üldiselt oli vaja juurde tegema hakata. Kui järgmine aasta ka hoogu satun, siis alla 1€ ei hakka enam müüma.
Kaartidest teenisin kokku 28€, millest 30€ annetasin ära. Annetustalgute ajal saatsin 10€ teele Eesti Loomakaitse Liidule (sellele lisas Swedbank omalt poolt veel 10€) ning 20€ MTÜ Gabrieli Loomade Elule.
Minu eesmärk polnudki otseselt nüüd suurt kasu teenida. Oma arust meisterdan lõbusaid, natuke kiiksuga kaarte, mida kuskil mujal varem näinud pole.  Mõned ideed sain Pinterestist, aga allpool nähtavad põdra-kaardid on küll puhtalt mu enda looming. Mina oleksin küll rõõmus, kui paki seest mõne sellise kaardi saaksin - tahtsin ikka rohkem rõõmu teha. Ning kui sellega sain natuke veel loomi ka aidata, on kasu kahekordne. 
Pilte loomulikult meisterdamisest palju pole, sest olin nii hoos, et see väike pisiasi läks üldse meelest. Kõige hullem on see, et ma ei jõudnud isegi oma meisterdatud kaarte kõiki üles pildistada. Nüüd ongi probleem, et ei mäletagi, mis kõik kokku  meisterdasin. 





















nimesildid kingitustele meisterdasin ka sel aastal ise

lemmikud on sellised põdrad sädeleval taustal

väike osa kaartidest

5. detsember 2019

CHRISTMAS CHALLENGE: küpseta midagi jõuluteemalist (ja uut!) - GONE WRONG!

Ma ülehindasin seda challenge'it kokku pannes oma ajaressurssi. Novembris oli seda nii palju, aga detsembris on nii tööl kui kodus palju rohkem sagimist. Olen kuskilt otsast ikka püüdnud tasapisi tegutseda, aga nagu elus ikka - kõik ei lähe nii kuis planeeritud. Võtame näiteks selle küpsetamise punkti. Ma tõesti proovisin, südamest proovisin. Kaks korda. 

Esmalt räägin, kuidas valmisid minu käe all pähklivõi küpsiseid. Meil toimub koolis selline vahva ettevõtmine, et kord kuus kolmapäeval õpetajad küpsetavad midagi ja teised saavad siis sümboolse hinna eest maiustada. Panin ennast kaks kuud tagasi juba jõulu esimeseks nädalaks kirja ning lihvisin kaks kuud oma visiooni - et mida ma siis küpsetan. Pähklivõi küpsiste retsepti otsisin välja juba eelmisteks jõuludeks, aga siis polnud aega neid teha. Visioon täienes, kui nägin Pinterestis mega nunnusid põhjapõdra kujulisi küpsiseid, millele oli reljeefse taignarulliga veel muster ka peale surutud. Hankisin siis endale ka põhjapõdra kujulise vormi ja põhjapõtradega taignarulli. Nädal aega varem otsustasin siis oma visiooni läbi proovida, et mitte esimesel korral ebaõnnestuda (sest üldiselt nii juhtub). Nädal aega tagasi tegin siis tagasihoidliku koguse neid küpsiseid ja sain perelt positiivset tagasisidet. 

Saabus teisipäev. Peale tööd asusin kohe küpsetama. Ma küll ei lugenud kokku, mitu korda ma selle protsessi juures kasutasin fraasi "kelle loll idee see oli neid küpsiseid küpsetada", aga seda oli palju. Esiteks ei tulnud taigen õige paksusega  - täiesti vedel oli. Kütsin sinna siis umbes 100g jahu juurde, aga loomulikult oli sellel lõpuks mõju küpsise maitsele ja tekstuurile. Kui ma eelmisel nädalal neid teha proovisin, siis küpsetasin põtru täpselt ühe plaaditäie ja see sarvede ümbert taigna ära koukimine ei tundunud sugugi nõme. Selle peale ma ei mõelnud, et reaalsuses on vaja valmis vormida 90 põhjapõtra. Seega peale esimest plaaditäit ma põtradest loobusin. Lükkasin nad ahju ja tegin edasi südameid. Veel enne seda selgus muidugi, et küpsetuspaberi peal valmis lõigatud põdrad kõik päris hästi plaadile ei mahugi, mistõttu osade jalad siis taeva poole paindusid. 

Sel ajal kui mina nüüd järgmise plaadi jaoks neid südameid välja lõikasin, suutsid ahjus söestuda põtrade sarved. Kärsahaisu peale tõmbasin nad kiiresti ahjust välja ning kui hetkeks tundus, et võib-olla annab neid veel serveerida ja süüa, siis plaadi pealt ära tõstes kukkusid otsast need taeva poole vaadanud jalad. Siis tegin otsuse, et amputeeritud jalgade ja päikesepõletuse saanud sarvedega põhjapõtru ma järgmisel päeval kooli siiski ei vii. 

Südametega läks elu natukene kergemaks, aga loomulikult tuli mõni plaaditäis tumedam kui teine. Peale maitsmist oli selge, et see maitse pole kohe kindlasti mitte seesama, mis eelmisel nädalal ning hakkasin juba paaniliselt mõtlema, kuidas kiiresti mingi kook alternatiivina kokku keerata. Koogimaterjali mul küll polnud, aga vaagnatäie singirulle keerasin küll kokku. 

Koolis panin küpsiste hinnaks ühe naeratuse ja jagasin ka kolleegidega oma kurba lugu, aga  nemad kiitsid mu küpsiseid taevani, küsisid retsepti ja muudkui aina naeratasid. 

See pole aga veel kõik. Pühapäeval üritasin teha Red Velvetit. Et ma jälle esimesel korral kartsin ebaõnnestuda (etteruttavalt võin öelda, et see ka juhtus!), siis kolme kihti biskviiti ma kohe hakkama panna ei tahtnud ja kohandasin retsepti kausikoogiks. Küpsetasin ühe biskviidi, lõikasin selle kuubikuteks ja ladusin koos toorjuustu, ganache'i ja vaarikatega kihtidena kaussi. Esiteks ei tulnud see üldse õige maitsega. Olen harjunud sööma oma sõbranna Hedvigu imelist versiooni sellest koogist, aga minu versioon oli tema omast sama kauge kui meie praegune vahemaa (ta kolis pooleks aastaks Soome). 

Kui muidu saaks veel lohutada end sellega, et asi näeb ilus välja, siis mina sellega küll ennast lohutada ei saa, sest minu biskviidis polnud mitte ühtegi punast tooni. See oli lihtsalt ühtlaselt pruun. Olgugi, et manustasin toiduvärvi täpselt nii nagu pakendil kirjas oli. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ma ei taha pikka aega enam midagi küpsetada. Mul tulevad soolased toidud palju paremini välja, seega peaks vist ikka oma liistude juures püsima. Mul on kaks nädalat juba õudne fish&chipsi isu olnud, aga selle toiduga on ka mu ootused väga kõrgeks aetud, sest sõin seda viimati Londoni ühes pubis ning see on võib-olla üks mu parimaid toiduelamusi üldse. Üritan nüüd seda toitu oma köögis taasluua. Ei imestaks, kui sealt järgmine blogipostitus sünniks. 



30. november 2019

KUIDAS MA SAIN ARU, ET EI TAHA LINNAS ELADA

Ma käisin eile Tartus. Eile oli Must Reede. Ma olen traumeeritud.

Ma ei läinud Tartusse suuri allahindlusi otsima ega raha kulutama. Me läksime emaga notarisse ning teadmine, et samal päeval Taskus mingi suur ostumöll käib, jõudis meieni alles paar päeva tagasi. Meil siin kohalikus külapoes sellisest trallist osa ei võeta ning Põlva on ka selles suhtes ikkagi maakoht. Esialgu mõtlesime, et küll on hea juhus, saame enne ja pärast notarit siis šopata ka - nagunii liiga tihti linna just ei satu. 
Algas kõik sellega, et pidime bussiga Põlvast Tatusse sõitma. Et Fred oli nagunii autoga Tartus tööl, polnud mõtet kahe autoga hiljem tagasi tulla. Buss pidi sõitma tund aega ning selle tund aega seisime me püsti. Lisaks meile muidugi veel umbes 20 inimest. Kas nii tohib sõita - ma ei tea. Ilmselt mitte. Igatahes oli see tüütu ja väsitav. 
Enne notarit oli meil umbes 40 minutit aega ning hüppasime Koduekstrast läbi, et nipet-näpet midagi jõuludeks osta. Tõttasime siis kella 16.00-ks Taskusse notarisse. Meil oli seoses veetrassiga vaja sõlmida veel viimane servituut ja seda Maanteeametiga. Meil nii vedas, et seda Tallinnasse sõlmima ei pidanud minema, aga seda Tartu aega tuli ikka pikalt oodata. Pikk oli ootamine ka notaribüroo vestibüülis. Kell 16.00 keegi meid sisse ei palunud ning 16.15 läksime siis uurima, et kaua veel läheb. Selle peale tegi blond sekretär suured silmad ja kukkus vabandama, sest oli meie asemel just ühe teise inimese sisse juhatanud. Ütles küll, et see läheb hästi kiiresti, aga ikkagi ootasime veel 15 minutit ning lõpuks löögile saime alles 16.30. Pool tundi raisatud aega. 
Pärast seda kiskus kõik rappa. Ma ei tea, kas rahvast oli keskustesse juurde tulnud, aga mul polnud üldse enam privaattsooni. Igal pool olid inimesed. Lisaks ei olnud võimalik üksteisega rääkida ning oma mõtteid ka ei kuulnud, sest kõlaritest lasti kellegi mõttetut möla.

Mulle meeldib iseenesest suur Maksimarket, sest sealt saab selliseid asju, mida igapäevaselt Põlvast ei saa. Samas ei meeldi mulle see Maksimarket üldse, sest ma ei tea, kus on asjad. Meil hakkas vaikselt juba kiire ja tahtsime koju ära minna ja siis lihtsalt tuleb otsida ja otsida, aga asju, mida vaja on, üles ei leia.
Fredi auto oli Sadamateatri juures ja oma raskete poekottidega sinna kõndides mõtlesime, et on Põlva mõistes oleks see sama, kui jätan auto Edu juurde ja ise lähen Selverisse poodi. On ikka õudne küll, kui ei saa otse poe ette parkida. Õnnelikult auto juurde jõudes ei tahtnud mõelda muust, kui sellest, et saaks koju. Ema ei saa aga kordagi Tartus ära käia nii, et ta Sirka burksi ei ostaks, mistõttu pidime väikese kõrvalepõike veel tegema. Oleme tavaliselt Ringtee Sirkast möödaminnes läbi käinud ja asi korras. Sel korral tuli aga Fredil idee, et me pole ju uues Aardla Siriuses käinud. Seal pidavat saama sees oodata. Kohale jõudes selgus, et sees oodata siiski ei saa. Fredile ei mahtunud pähe, milleks üldse nii suur putka ehitada, kui sees oodata ei saa.
Tellisime siis kaks kahekihilist burgerit ja friikad. Esialgu unustasime mainida, et kõike seda kaasa tahaks ja teenindaja siis ütles, et karp maksab 0,25€. Okei, pole midagi, aga issile kodus päris külma burksi pakkuda poleks tahtnud. Ootame siis seal ja näeme läbi klaasi, et justkui meie tellimus hakkaks valmis saama ja topivad need lahtised burgerid siis mingisse pealt lahtisesse pappkarpi. Ema ütles, et tahaks ikka termokarpi. Siis öeldi, et tuleb veel juurde maksta selle eest. No ega midagi, maksime selle 30 senti ka veel juurde. Ja siis näeme jälle läbi klaasi - mida nad teevad??? Panevad friikartulid termokarpi, aga burksid topivad ikka sinna lahtise pappkarbi sisse. Kui nad akna avasid, et meil tellimus siis kätte anda, ütlesime, et soovisime ju burgereid karbi sisse. Selle peale öeldi, et burgereid karbi sisse ei panda, neid karpe ei olevat. Siis mina lihtsalt ei jaksanud enam. Lõime käega ja läksime minema. Et nagu, miks ei oleks saanud panna burgereid lihtsalt sinna karpi, kuhu pandi friikad??? Kas keegi palun seletaks mulle lahti selle loogika, miks ei saa burgerit panna sellesse neljakandilisse karpi, kuhu pandi friikad? Ringtee Siriuses oleme iga kord saanud burgeri karbi sees ja pole nagu probleemi olnud. Ilmselt oli tähtede seis lihtsalt vale ning sel päeval kodus välja minna üldse ei olekski tohtinud.
Aga trauma sellest käigust sain ikkagi. Kõik oli lihtsalt nii närviline ja igal pool oli nii palju inimesi ja kõik tegid nii palju lärmi. Kui ma veel varem ikka vahepeal leidsin end mõttelt, et ehk oleks palju parem elada linnas, siis nüüd tean, et need viis aastat, mis ma ülikoolis käisin ja Tartus elasin, jäävad minu esimesteks ja ainsateks linnas elatud aastateks. Ülejäänud elu tahan elada paksu metsa sees, kus lähimad naabrid on kilomeetri kaugusel ning kus keegi minu privaattsooni ei tungi.

Tartu vastu pole midagi, lihtsalt inimeste vastu. Lisaks olen ma täna haige. Ma töötan iga päev 500 lapse keskel ning ei jää haigeks, aga käin korra Tartus ja järgmine päev on nina sama punane nagu põhjapõder Rudolfil.


20. november 2019

CHRISTMAS CHALLENGE 2019

Olen paaril aastal jõuluperioodiks iseendale kokku pannud jõulu-challenge'i. Neid ringleb netis erinevaid, aga kõik ülesanded mulle ei meeldinud, seega panin enda kava kokku  - 2014 tegin igal detsembrikuu päeval ühe jõuluteemalise pildi ning 2016 lisaks pildistamisele kirjutasin ka. Et mäletan, kuidas nende ülesannetega mulle ikka tõeliselt suur jõulumeeleolu sisse tuli, siis tahan seda jälle proovida. Tunnen, et mul on sel aastal ka piisavalt aega sellega tegeleda. 

Erinevalt möödunud kordadest ei ole mul iga päeva peal kindlat ülesannet vaid lihtsalt nimekiri, mis tuleb detsembrikuu jooksul täita. Mõned asjad on eelmiste aastate nimekirjadest (näiteks kingituste pakkimine emaga, sest see on üks mu lemmiktegevusi jõulude ajal). Loomulikult on kõik oodatud samuti minu challenge'ist osa võtma. 

    • "Home Alone" 1-3
    • "It's a Wonderful Life"
    • "Love Actually"
    • "The Santa Claus"
    • "How the Grinch Stole Chrismtas"
    • "Miracle of 34th Street"



10. november 2019

KUIDAS KÜPSETADA (KASSIGA) ISADEPÄEVAKS KRÄSUPEAKOOKI

Põhjad: 
- 4 muna
- 4dl suhkrut
- 6dl nisujahu
- 2tl söögisoodat
- 400g hapukoort
- 3sl kakaopulbrit

Täidis: 
- 600g hapukoort

Glasuur: 
- 100g võid
- 2sl piima
- 3sl suhkrut
- 2sl kakaopulbrit

Valmistamine:


Võta kapist suur kauss ning suhkur, jahu ja sooda. Tõsta kass kapist välja. Aseta kauss lauale ning suundu külmkapi poole ja haara sealt munad ja hapukoor. Jälgi, et sa kassi peale ei astuks. Lükka kass laua pealt eest ning aseta munad ja hapukoor lauale. Nüüd saad asuda taina valmistamise kallale. Esiteks tõsta kausist välja kass ja löö lahti neli muna. Lisa suhkur ja jahu ning jälgi, et kass munakoori ära ei sööks. Viska munakoored prügikasti, et kass nende söömise lõpetaks. Pühi kass jahust puhtaks. Pese käed. Sega tainast ja lisa hapukoor. Lisa hapukoort ka kassi toidunõudesse. Kasuta paari kassivaba hetke selleks, et kapist välja otsida 2 küpsetusvormi ja külmkapist või. Määri koogivormid võiga. Lükka kass laualt maha. 
Jaga varemvalmistatud tainas kaheks. Lisa ühte kaussi kolm supilusikat kakaopulbrit ja jälgi, et kass mahaläinud osa ära ei limpsiks. Vala hele ja tume tainas erinevatesse koogivormidesse. Ava ahjuuks ja ära lase kassil ahju ronida. Küpseta mõlemat koogipõhja 180 kraadi juures umbes 25 minutit. 
Ava 25 minuti pärast koos kassiga ahjuuks ja ähvarda ta järgmisena ahju pista, kui ta lollusi ei lõpeta. Torka koogi sisse hambatikk ja kontrolli, kas see jääb puhtaks. Lase nüüd koogipõhjadel jahtuda ja tegele kassiga, et oma nina neisse sisse ei pistaks. 
Kui koogid on jahtunud, lõika hele põhi kuubikuteks ja tume kaheks kihiks. Sega heledad koogikuubikud hapukoorega ning jälgi, et kass limpsiks hapukoort oma toidunõudest, mitte sinu koogilt. Aseta alumine tume koogipõhi vormi, määri sellele hapukoort ja kata poole hapukoore-saiakuubiku seguga. Lisa teine tume koogipõhi ning peale ülejäänud kuubikusegu. Tõsta kook kuhugi kõrgele, kassile kättesaamatusse kohta. 
Tee glasuur. Selleks võta külmkapist või ja piim ja pane need lauale. Seejärel ava uuesti külmkapp ning võta sealt kassikonserv ja toida kassi, kelle nägu viitab sellele, et teda on terve päeva näljas hoitud. Sega potis või, kakaopulber ja suhkur, lisa juurde piim. Sega ühtlaseks ja lase veidi jahtuda. Tõsta kook kõrgelt alla. Lükka kass eest (ta ei tahtnud ju tegelikult süüa). Nirista šokolaad tordile. Võta tort kätte ja alusta teekonda külmkapini. Teel jälgi, et ei astuks peale kassile ega mõnele tema kohale tassitud mänguasjale. Aseta kook külmkappi ja jätta sinna vähemalt 12-ks tunniks. 
Isadepäeva hommikul ava külmkapp ja tõsta kook välja. Karju kassile, et ta laualt minema läheks. Eemalda vormilt rõngasvormi servad ja lõika kook parajateks tükkideks. Kassile ära koogi pruuni osa paku, ainult valget.





6. november 2019

HALLOWEEN MURDER MYSTERY DINNER

Traditsioonilise halloweenipeo asemel otsustasin sel aastal asjale veidi muudmoodi läheneda. Ma olen halloweeni ideid sirvides mitmel aastal silmitsi sattunud erinevate murder mystery stsenaariumitega ning mõtlesin, et neid oleks lahe halloweenil rakendada. Samas nõuavad need küllaltki suurt ettevalmistust ning võtavad palju aega, seega jäid nad esimesel kolmel aastal siiski kõrvale.

Et tundsin sel aastal, et mul on neist halloweeni toitude vorpimisest villand ning ega väljavaade pidu korteris pidada ka eriti meeldiv polnud. Seega sai kutsutud valitud seltskond sõpru (mitte, et oleksin teised lihtsalt tuimalt kutsumata jätnud, aga nemad viibisid erinevatel põhjustel välisriikides ning poleks nagunii tulla saanud) ning välja kuulutatud murder mystery õhtusöök.

Mõrvastsenaariumi leidsin kiire googeldamise teel internetist. Neid tasuta stsenaariumeid oli muidugi seal mitmeid, aga see tundus üsna loogiline ja tehtav. Ma ei suuda enam leida täpset linki, kust selle alla laadisin, kuid müsteeriumi nimi oli "The Business Of Murder" ja autoriks John Kim. Selle otsisin välja juba augustis, sest oli selge, et kutsed tuleb varakult välja saada - see oleks üsna nigel variant olnud, kui keegi tulla poleks saanud. Kõvasti aega võttis ka tekstide tõlkimine. Kuigi oleme kõik inglise keelt oskajad inimesed, tundsin, et mugavam oleks siiski eestikeelsete tekstidega toimetada. 

Iga külaline sai endale ühe karakteri ning teksti oma tausta kirjeldusest ja mõrvaõhtu tegevustest. Kõik nad olid mõrvatuga mingil viisil seotud. Kõik jutud lõppesid sellega, et nad on teel mõrvatu korterisse ning seal nad ka surnukeha leidsid. 

Kuna tegemist oli õhtusöögiga, siis pidi külalistele ikka midagi süüa ka pakkuma - paika tuli panna ka kolmekäiguline menüü. Olen küll "My Kitchen Rules'i" vaadanud, aga see hoopis tekitas probleemi, et ideid oli liiga palju. Mulle meeldis esialgu idee mingist pirukalaadsest tootest. Ühel nädalavahetusel midagi sellist läbi proovides, selgus, et see oli ikka halb plaan. Mu ema oli see, kes lõpuks loosi läinud idee välja käis. Pearoa puhul teadsin, et tahan lõhet küpsetada, aga jällegi oli küsimus - koos millega. Vahepeal oli idee teha rohelist kartuliputru (hernega), aga see halloween hakkas mingil hetkel õudusega lähenema ning aega läbi proovida midagi eriti polnud.

Hull kammajaa oli taldrikutega. Ma tahtsin ilusaid taldrikuid. Sellised lamedaid ja kõrgete servadega nagu restoranides. Läksin neid Võrru otsima, aga ei leidnud. Magaziinis oli neid 6, kahes erinevas värvis ning isegi mitte kuigi ilusas värvis. Mujal polnud midagi. Lõpuks sai mingisugune kompromiss saavutatud ning ostsin vähemalt õiget värvi taldrikud - kuju polnud üldse see, mida soovisin.

Reede õhtul algas hullumeelne koristamine. Lisaks oli kokku vaja panna spetsiaalselt peoks ostetud laud. Loomulikult selgus peale kokkupanekut, et see oli poole kitsam kui arvanud olin. Ümber laua mahtus ilusti 8 inimest ära, aga koos taldrikute ja klaasidega näiteks leiba ja vett lauale mahutada polnud enam võimalik. Söögi tegemisega tegin algust laupäeva hommikul kell pool kaheksa ning lõpetasin umbes 12 tundi hiljem, sest kolme käigulise õhtusöögi puhul tuleb külaliste saabudes edasi sahmerdada.

Olin paika pannud suurejoonelise plaani, mis ajal mingit käiku serveerida, aga sellest ei tulnud loomulikult midagi välja. Tõdesin seal köögis, et see jääb ka esimeseks ja viimaseks korraks, kui midagi sellist korraldan - murder mystery't võib teinekordki teha, aga kõik võtavad ise oma söögi kaasa.

Eelroaks pakkusin šoti muna toorjuustu kreemiga, pearoaks lõhe riisiga ja magustoiduks kohupiima-õunakook. Lasin hiljem sõpradel hindeid ka panna ning kokkuvõttes võis rahule jääda, sest sain üheksaid ja kümneid. Kui söök serveeritud oli, sain ise ka rahulikult lauas istuda ja kuulata, kuidas sõbrad müsteeriumiga rabelevad. Meil läks kokku kolm tundi. Kell 9 kirjutasid kõik enda versioonid paberile ja paljastasin tõe. Tuleb öelda, et mõrvar mängis väga hästi, sest vaid kaks inimest pakkusid mõrvariks õiget inimest. 

Kui välja arvata see meeletu söögi tegemine, siis oli mega vahva õhtu - vahelduseks on täitsa tore jälle midagi täiesti uut korraldada. 












3. november 2019

TAGASIVAADE MINU HALLOWEENIPIDUDELE

Halloweeni hakkasin ma tähistama aastal 2016. Mõtte sain juba 2015. aasta sügisel, aga see ideevälgatus saabus minuni literally 5 päeva enne halloweeni ning ma ei hakanud isegi üritama. Seega võtsin endale terve aasta ettevalmistusaega ning jumal tänatud - sest ettevalmistusi oli tarvis teha ikka omajagu.
Alates sellest ajast olen oktoobri lõpus-novembri alguses sõbrad külla kutsunud ning kulutanud väga palju aega dekoratsioonide valmistamisele ja dekoreerimisele, lisaks igasuguste temaatiliste toitude valmistamisele. Esimesel aastal oli see kõik vaat' et kõige raskem, siis oli vaja nullist alustada. Siis läks kõigi dekoratsioonide meisterdamiseks kooli kõrval kaks kuud - igal nädalavahetusel vaikselt nokitsesin. Muidugi oleks võinud ma ka kraami Hiinast lihtsalt kohale tellida, aga et olin tol ajal kaunis vaene tudeng, siis läksin raskema vastupanu teed. 
Järgmised aastad on läinud üha lihtsamaks. Nüüd olen raatsinud mõned dekoratsioonid isegi Eestist osta - Tiger ja Koduekstra on Halloweeni osas igal aastal midagi põnevat lettidele välja pannud. 
Kolm esimest aastat oli tegu olnud klassikalise peoga - kõik tulevad kohale, on end kellekski kostümeerinud, valime parima kostüümi, õõnestame kõrvitsaid, mängime Halloween Family Feud'i. Minu lemmik mänguks on kolme aasta jooksul kujunenud etüüdide mäng, mida natukene Halloweeniks kohendasin. Nimelt jagunevad kõik sõbrad kahte tiimi ning peavad 30 minuti jooksul ette valmistama lühikese näidendi või etüüdi, kusjuures mängima peavad nad seda karakterit, kelleks nad end kostümeerinud on ning nende etüüdis peab sisalduma viis sõna, mille annavad ette vastas meeskonna liikmed. Nende sõnadega on muidugi igal aastal püütud teiste olukord võimalikult raskeks teha - teiste seas pidi etteastes kasutama näiteks sõnu:

  • glasnost
  • adenosiintrifosfaat
  • verehüübimatus
  • dissonants
  • kanakakagraanul
  • nukleofiilne asendusreaktsioon
  • Kehra

Pole mõtet öeldagi, et need etüüdid olid vürtsitatud mitmete naerupahvakatega nii pealtvaatajate kui osalejate suust. 
Ning noh, sõime ka - snäkke, mis olid  snäkid nagu snäkid ikka, ainult, et nende valmistamine võttis umbes kolm korda rohkem aega tavapäraselt. Näiteks tavaliste viineripirukate asemel sai vorbitud viineri-muumiaid, mis tähendas pärmitaigna ümber viineri keerutamist. Veel meisterdasin mustadest oliividest täidetud munade peale ämblikke - söömise ajaks korjasin isiklikult selle ämbliku sealt pealt, sest jälestan oliive - aga kõik pidi ometi efektne välja nägema. 
Igal aastal on olnud hull kammajaa kõrvitsatega. Et teadsin esimesel aastal mitu kuud ette, et hakkan sügisel halloweeni pidama, panin kevadel kõrvitsaseemne mulda. Sügisene tulemus - olin suutnud suvega kasvatada täpselt ühe kõrvitsa - see oli see-eest nii suur, et süles seda ära vedada ma ei jõudnudki. Järgmisel aastal proovisin uuesti ning kordus sama muster - seekord oli küljes muidugi kaks kõrvitsat. Peale seda loobusin. Õnneks on mulle igal aastal tulnud appi sugulased, kes on kõrvitsakasvatuse koha pealt vist veidi andekamad kui käesolevat teksti kirjutav isend. Parim oli see, et sealt sain ka selliseid eriti nunnusid pisikesi kõrvitsaid, mida andis dekoreerimise juures ära kasutada. Suuremad läksid loomulikult õõnestamisele ja laternate valmistamiseks. 

Nüüd siis aga visuaalsed tagasivaated, alustame alguses: 

2016







Minu isiklik lemmik on aastal 2017 toimunud pidu, sest korraldasin selle oma maamajas, mis lisas peole kõheduse momendi - olime ometi täielikus pimeduses keset suurt metsa. Õhtule lisas vürtsi asjaolu, et mu ema ja täditütar käisid meid kummitamas - tegid õues imelikke hääli ja mäkerdasid guaššvärvidega akende peale "verised" käejäljed - meil polnud õrna aimugi, mis toimub ning niii lahe oli! Natukene kõhe ka muidugi. Müsteerium sai lahendatud alles järgmisel hommikul.
Neid ruume oli mõnus dekoreerida ka, sest maamaja enda olemus andis sellele juba "halloweeniliku" hõngu. Lisaks küpsetas mu sõbrana meile imeliselt "verise" Red Velvet koogi.
Peo tarbeks kirjutasin kõiki külalisi hõlmava jutukese ning mängisime seda mängu, et mõned inimesed on kuskil mujal ruumis ja siis tulevad üksteise järel sisse ja peavad lugu siis muudkui edasi rääkima. See oli õhtu hitt! Kõigil olid naerust pisarad silmis, sest külalistel ei jäänud küll meelde asjaolud, millega kõik loos tegutsesid, aga fakt, mis viis ringi vankumatult kaasas püsis, oli asjaolu, et loos tehti pilti kaameraga Canon 3000n - see oli KÕIGE olulisem!





The Shining twins
Axl Rose sattus mu pidudele kaks aastat järjest - esimesel aastal, sest tuli selline mõte ja teisel aastal sellepärast, et kuulis, et Slash on ka tulemas - nad ometi kuuluvad ju kokku




PARIM KOOK!

Esimesed kolm aastat läks nii, et pidutsesime kolmes erinevas paigas. Hea meelega peaks igal aastal halloweeni maal, aga aasta hiljem olid seal juba põrandad üles kaevatud ning peo pidamine oleks olnud tülikas - mitte võimatu, aga tülikas. Niisiis tuli leida alternatiive. 



eelmisel aastal kostümeeris sõbranna end minuks :D
Sel aastal tähistasin ka sõpradega halloweeni, kuid tavapärasest veidi muul viisil. Sellele pühendan oma järgmise postituse.