30. november 2019

KUIDAS MA SAIN ARU, ET EI TAHA LINNAS ELADA

Ma käisin eile Tartus. Eile oli Must Reede. Ma olen traumeeritud.

Ma ei läinud Tartusse suuri allahindlusi otsima ega raha kulutama. Me läksime emaga notarisse ning teadmine, et samal päeval Taskus mingi suur ostumöll käib, jõudis meieni alles paar päeva tagasi. Meil siin kohalikus külapoes sellisest trallist osa ei võeta ning Põlva on ka selles suhtes ikkagi maakoht. Esialgu mõtlesime, et küll on hea juhus, saame enne ja pärast notarit siis šopata ka - nagunii liiga tihti linna just ei satu. 
Algas kõik sellega, et pidime bussiga Põlvast Tatusse sõitma. Et Fred oli nagunii autoga Tartus tööl, polnud mõtet kahe autoga hiljem tagasi tulla. Buss pidi sõitma tund aega ning selle tund aega seisime me püsti. Lisaks meile muidugi veel umbes 20 inimest. Kas nii tohib sõita - ma ei tea. Ilmselt mitte. Igatahes oli see tüütu ja väsitav. 
Enne notarit oli meil umbes 40 minutit aega ning hüppasime Koduekstrast läbi, et nipet-näpet midagi jõuludeks osta. Tõttasime siis kella 16.00-ks Taskusse notarisse. Meil oli seoses veetrassiga vaja sõlmida veel viimane servituut ja seda Maanteeametiga. Meil nii vedas, et seda Tallinnasse sõlmima ei pidanud minema, aga seda Tartu aega tuli ikka pikalt oodata. Pikk oli ootamine ka notaribüroo vestibüülis. Kell 16.00 keegi meid sisse ei palunud ning 16.15 läksime siis uurima, et kaua veel läheb. Selle peale tegi blond sekretär suured silmad ja kukkus vabandama, sest oli meie asemel just ühe teise inimese sisse juhatanud. Ütles küll, et see läheb hästi kiiresti, aga ikkagi ootasime veel 15 minutit ning lõpuks löögile saime alles 16.30. Pool tundi raisatud aega. 
Pärast seda kiskus kõik rappa. Ma ei tea, kas rahvast oli keskustesse juurde tulnud, aga mul polnud üldse enam privaattsooni. Igal pool olid inimesed. Lisaks ei olnud võimalik üksteisega rääkida ning oma mõtteid ka ei kuulnud, sest kõlaritest lasti kellegi mõttetut möla.

Mulle meeldib iseenesest suur Maksimarket, sest sealt saab selliseid asju, mida igapäevaselt Põlvast ei saa. Samas ei meeldi mulle see Maksimarket üldse, sest ma ei tea, kus on asjad. Meil hakkas vaikselt juba kiire ja tahtsime koju ära minna ja siis lihtsalt tuleb otsida ja otsida, aga asju, mida vaja on, üles ei leia.
Fredi auto oli Sadamateatri juures ja oma raskete poekottidega sinna kõndides mõtlesime, et on Põlva mõistes oleks see sama, kui jätan auto Edu juurde ja ise lähen Selverisse poodi. On ikka õudne küll, kui ei saa otse poe ette parkida. Õnnelikult auto juurde jõudes ei tahtnud mõelda muust, kui sellest, et saaks koju. Ema ei saa aga kordagi Tartus ära käia nii, et ta Sirka burksi ei ostaks, mistõttu pidime väikese kõrvalepõike veel tegema. Oleme tavaliselt Ringtee Sirkast möödaminnes läbi käinud ja asi korras. Sel korral tuli aga Fredil idee, et me pole ju uues Aardla Siriuses käinud. Seal pidavat saama sees oodata. Kohale jõudes selgus, et sees oodata siiski ei saa. Fredile ei mahtunud pähe, milleks üldse nii suur putka ehitada, kui sees oodata ei saa.
Tellisime siis kaks kahekihilist burgerit ja friikad. Esialgu unustasime mainida, et kõike seda kaasa tahaks ja teenindaja siis ütles, et karp maksab 0,25€. Okei, pole midagi, aga issile kodus päris külma burksi pakkuda poleks tahtnud. Ootame siis seal ja näeme läbi klaasi, et justkui meie tellimus hakkaks valmis saama ja topivad need lahtised burgerid siis mingisse pealt lahtisesse pappkarpi. Ema ütles, et tahaks ikka termokarpi. Siis öeldi, et tuleb veel juurde maksta selle eest. No ega midagi, maksime selle 30 senti ka veel juurde. Ja siis näeme jälle läbi klaasi - mida nad teevad??? Panevad friikartulid termokarpi, aga burksid topivad ikka sinna lahtise pappkarbi sisse. Kui nad akna avasid, et meil tellimus siis kätte anda, ütlesime, et soovisime ju burgereid karbi sisse. Selle peale öeldi, et burgereid karbi sisse ei panda, neid karpe ei olevat. Siis mina lihtsalt ei jaksanud enam. Lõime käega ja läksime minema. Et nagu, miks ei oleks saanud panna burgereid lihtsalt sinna karpi, kuhu pandi friikad??? Kas keegi palun seletaks mulle lahti selle loogika, miks ei saa burgerit panna sellesse neljakandilisse karpi, kuhu pandi friikad? Ringtee Siriuses oleme iga kord saanud burgeri karbi sees ja pole nagu probleemi olnud. Ilmselt oli tähtede seis lihtsalt vale ning sel päeval kodus välja minna üldse ei olekski tohtinud.
Aga trauma sellest käigust sain ikkagi. Kõik oli lihtsalt nii närviline ja igal pool oli nii palju inimesi ja kõik tegid nii palju lärmi. Kui ma veel varem ikka vahepeal leidsin end mõttelt, et ehk oleks palju parem elada linnas, siis nüüd tean, et need viis aastat, mis ma ülikoolis käisin ja Tartus elasin, jäävad minu esimesteks ja ainsateks linnas elatud aastateks. Ülejäänud elu tahan elada paksu metsa sees, kus lähimad naabrid on kilomeetri kaugusel ning kus keegi minu privaattsooni ei tungi.

Tartu vastu pole midagi, lihtsalt inimeste vastu. Lisaks olen ma täna haige. Ma töötan iga päev 500 lapse keskel ning ei jää haigeks, aga käin korra Tartus ja järgmine päev on nina sama punane nagu põhjapõder Rudolfil.


10. november 2019

KUIDAS KÜPSETADA (KASSIGA) ISADEPÄEVAKS KRÄSUPEAKOOKI

Põhjad: 
- 4 muna
- 4dl suhkrut
- 6dl nisujahu
- 2tl söögisoodat
- 400g hapukoort
- 3sl kakaopulbrit

Täidis: 
- 600g hapukoort

Glasuur: 
- 100g võid
- 2sl piima
- 3sl suhkrut
- 2sl kakaopulbrit

Valmistamine:


Võta kapist suur kauss ning suhkur, jahu ja sooda. Tõsta kass kapist välja. Aseta kauss lauale ning suundu külmkapi poole ja haara sealt munad ja hapukoor. Jälgi, et sa kassi peale ei astuks. Lükka kass laua pealt eest ning aseta munad ja hapukoor lauale. Nüüd saad asuda taina valmistamise kallale. Esiteks tõsta kausist välja kass ja löö lahti neli muna. Lisa suhkur ja jahu ning jälgi, et kass munakoori ära ei sööks. Viska munakoored prügikasti, et kass nende söömise lõpetaks. Pühi kass jahust puhtaks. Pese käed. Sega tainast ja lisa hapukoor. Lisa hapukoort ka kassi toidunõudesse. Kasuta paari kassivaba hetke selleks, et kapist välja otsida 2 küpsetusvormi ja külmkapist või. Määri koogivormid võiga. Lükka kass laualt maha. 
Jaga varemvalmistatud tainas kaheks. Lisa ühte kaussi kolm supilusikat kakaopulbrit ja jälgi, et kass mahaläinud osa ära ei limpsiks. Vala hele ja tume tainas erinevatesse koogivormidesse. Ava ahjuuks ja ära lase kassil ahju ronida. Küpseta mõlemat koogipõhja 180 kraadi juures umbes 25 minutit. 
Ava 25 minuti pärast koos kassiga ahjuuks ja ähvarda ta järgmisena ahju pista, kui ta lollusi ei lõpeta. Torka koogi sisse hambatikk ja kontrolli, kas see jääb puhtaks. Lase nüüd koogipõhjadel jahtuda ja tegele kassiga, et oma nina neisse sisse ei pistaks. 
Kui koogid on jahtunud, lõika hele põhi kuubikuteks ja tume kaheks kihiks. Sega heledad koogikuubikud hapukoorega ning jälgi, et kass limpsiks hapukoort oma toidunõudest, mitte sinu koogilt. Aseta alumine tume koogipõhi vormi, määri sellele hapukoort ja kata poole hapukoore-saiakuubiku seguga. Lisa teine tume koogipõhi ning peale ülejäänud kuubikusegu. Tõsta kook kuhugi kõrgele, kassile kättesaamatusse kohta. 
Tee glasuur. Selleks võta külmkapist või ja piim ja pane need lauale. Seejärel ava uuesti külmkapp ning võta sealt kassikonserv ja toida kassi, kelle nägu viitab sellele, et teda on terve päeva näljas hoitud. Sega potis või, kakaopulber ja suhkur, lisa juurde piim. Sega ühtlaseks ja lase veidi jahtuda. Tõsta kook kõrgelt alla. Lükka kass eest (ta ei tahtnud ju tegelikult süüa). Nirista šokolaad tordile. Võta tort kätte ja alusta teekonda külmkapini. Teel jälgi, et ei astuks peale kassile ega mõnele tema kohale tassitud mänguasjale. Aseta kook külmkappi ja jätta sinna vähemalt 12-ks tunniks. 
Isadepäeva hommikul ava külmkapp ja tõsta kook välja. Karju kassile, et ta laualt minema läheks. Eemalda vormilt rõngasvormi servad ja lõika kook parajateks tükkideks. Kassile ära koogi pruuni osa paku, ainult valget.





6. november 2019

HALLOWEEN MURDER MYSTERY DINNER

Traditsioonilise halloweenipeo asemel otsustasin sel aastal asjale veidi muudmoodi läheneda. Ma olen halloweeni ideid sirvides mitmel aastal silmitsi sattunud erinevate murder mystery stsenaariumitega ning mõtlesin, et neid oleks lahe halloweenil rakendada. Samas nõuavad need küllaltki suurt ettevalmistust ning võtavad palju aega, seega jäid nad esimesel kolmel aastal siiski kõrvale.

Et tundsin sel aastal, et mul on neist halloweeni toitude vorpimisest villand ning ega väljavaade pidu korteris pidada ka eriti meeldiv polnud. Seega sai kutsutud valitud seltskond sõpru (mitte, et oleksin teised lihtsalt tuimalt kutsumata jätnud, aga nemad viibisid erinevatel põhjustel välisriikides ning poleks nagunii tulla saanud) ning välja kuulutatud murder mystery õhtusöök.

Mõrvastsenaariumi leidsin kiire googeldamise teel internetist. Neid tasuta stsenaariumeid oli muidugi seal mitmeid, aga see tundus üsna loogiline ja tehtav. Ma ei suuda enam leida täpset linki, kust selle alla laadisin, kuid müsteeriumi nimi oli "The Business Of Murder" ja autoriks John Kim. Selle otsisin välja juba augustis, sest oli selge, et kutsed tuleb varakult välja saada - see oleks üsna nigel variant olnud, kui keegi tulla poleks saanud. Kõvasti aega võttis ka tekstide tõlkimine. Kuigi oleme kõik inglise keelt oskajad inimesed, tundsin, et mugavam oleks siiski eestikeelsete tekstidega toimetada. 

Iga külaline sai endale ühe karakteri ning teksti oma tausta kirjeldusest ja mõrvaõhtu tegevustest. Kõik nad olid mõrvatuga mingil viisil seotud. Kõik jutud lõppesid sellega, et nad on teel mõrvatu korterisse ning seal nad ka surnukeha leidsid. 

Kuna tegemist oli õhtusöögiga, siis pidi külalistele ikka midagi süüa ka pakkuma - paika tuli panna ka kolmekäiguline menüü. Olen küll "My Kitchen Rules'i" vaadanud, aga see hoopis tekitas probleemi, et ideid oli liiga palju. Mulle meeldis esialgu idee mingist pirukalaadsest tootest. Ühel nädalavahetusel midagi sellist läbi proovides, selgus, et see oli ikka halb plaan. Mu ema oli see, kes lõpuks loosi läinud idee välja käis. Pearoa puhul teadsin, et tahan lõhet küpsetada, aga jällegi oli küsimus - koos millega. Vahepeal oli idee teha rohelist kartuliputru (hernega), aga see halloween hakkas mingil hetkel õudusega lähenema ning aega läbi proovida midagi eriti polnud.

Hull kammajaa oli taldrikutega. Ma tahtsin ilusaid taldrikuid. Sellised lamedaid ja kõrgete servadega nagu restoranides. Läksin neid Võrru otsima, aga ei leidnud. Magaziinis oli neid 6, kahes erinevas värvis ning isegi mitte kuigi ilusas värvis. Mujal polnud midagi. Lõpuks sai mingisugune kompromiss saavutatud ning ostsin vähemalt õiget värvi taldrikud - kuju polnud üldse see, mida soovisin.

Reede õhtul algas hullumeelne koristamine. Lisaks oli kokku vaja panna spetsiaalselt peoks ostetud laud. Loomulikult selgus peale kokkupanekut, et see oli poole kitsam kui arvanud olin. Ümber laua mahtus ilusti 8 inimest ära, aga koos taldrikute ja klaasidega näiteks leiba ja vett lauale mahutada polnud enam võimalik. Söögi tegemisega tegin algust laupäeva hommikul kell pool kaheksa ning lõpetasin umbes 12 tundi hiljem, sest kolme käigulise õhtusöögi puhul tuleb külaliste saabudes edasi sahmerdada.

Olin paika pannud suurejoonelise plaani, mis ajal mingit käiku serveerida, aga sellest ei tulnud loomulikult midagi välja. Tõdesin seal köögis, et see jääb ka esimeseks ja viimaseks korraks, kui midagi sellist korraldan - murder mystery't võib teinekordki teha, aga kõik võtavad ise oma söögi kaasa.

Eelroaks pakkusin šoti muna toorjuustu kreemiga, pearoaks lõhe riisiga ja magustoiduks kohupiima-õunakook. Lasin hiljem sõpradel hindeid ka panna ning kokkuvõttes võis rahule jääda, sest sain üheksaid ja kümneid. Kui söök serveeritud oli, sain ise ka rahulikult lauas istuda ja kuulata, kuidas sõbrad müsteeriumiga rabelevad. Meil läks kokku kolm tundi. Kell 9 kirjutasid kõik enda versioonid paberile ja paljastasin tõe. Tuleb öelda, et mõrvar mängis väga hästi, sest vaid kaks inimest pakkusid mõrvariks õiget inimest. 

Kui välja arvata see meeletu söögi tegemine, siis oli mega vahva õhtu - vahelduseks on täitsa tore jälle midagi täiesti uut korraldada. 












3. november 2019

TAGASIVAADE MINU HALLOWEENIPIDUDELE

Halloweeni hakkasin ma tähistama aastal 2016. Mõtte sain juba 2015. aasta sügisel, aga see ideevälgatus saabus minuni literally 5 päeva enne halloweeni ning ma ei hakanud isegi üritama. Seega võtsin endale terve aasta ettevalmistusaega ning jumal tänatud - sest ettevalmistusi oli tarvis teha ikka omajagu.
Alates sellest ajast olen oktoobri lõpus-novembri alguses sõbrad külla kutsunud ning kulutanud väga palju aega dekoratsioonide valmistamisele ja dekoreerimisele, lisaks igasuguste temaatiliste toitude valmistamisele. Esimesel aastal oli see kõik vaat' et kõige raskem, siis oli vaja nullist alustada. Siis läks kõigi dekoratsioonide meisterdamiseks kooli kõrval kaks kuud - igal nädalavahetusel vaikselt nokitsesin. Muidugi oleks võinud ma ka kraami Hiinast lihtsalt kohale tellida, aga et olin tol ajal kaunis vaene tudeng, siis läksin raskema vastupanu teed. 
Järgmised aastad on läinud üha lihtsamaks. Nüüd olen raatsinud mõned dekoratsioonid isegi Eestist osta - Tiger ja Koduekstra on Halloweeni osas igal aastal midagi põnevat lettidele välja pannud. 
Kolm esimest aastat oli tegu olnud klassikalise peoga - kõik tulevad kohale, on end kellekski kostümeerinud, valime parima kostüümi, õõnestame kõrvitsaid, mängime Halloween Family Feud'i. Minu lemmik mänguks on kolme aasta jooksul kujunenud etüüdide mäng, mida natukene Halloweeniks kohendasin. Nimelt jagunevad kõik sõbrad kahte tiimi ning peavad 30 minuti jooksul ette valmistama lühikese näidendi või etüüdi, kusjuures mängima peavad nad seda karakterit, kelleks nad end kostümeerinud on ning nende etüüdis peab sisalduma viis sõna, mille annavad ette vastas meeskonna liikmed. Nende sõnadega on muidugi igal aastal püütud teiste olukord võimalikult raskeks teha - teiste seas pidi etteastes kasutama näiteks sõnu:

  • glasnost
  • adenosiintrifosfaat
  • verehüübimatus
  • dissonants
  • kanakakagraanul
  • nukleofiilne asendusreaktsioon
  • Kehra

Pole mõtet öeldagi, et need etüüdid olid vürtsitatud mitmete naerupahvakatega nii pealtvaatajate kui osalejate suust. 
Ning noh, sõime ka - snäkke, mis olid  snäkid nagu snäkid ikka, ainult, et nende valmistamine võttis umbes kolm korda rohkem aega tavapäraselt. Näiteks tavaliste viineripirukate asemel sai vorbitud viineri-muumiaid, mis tähendas pärmitaigna ümber viineri keerutamist. Veel meisterdasin mustadest oliividest täidetud munade peale ämblikke - söömise ajaks korjasin isiklikult selle ämbliku sealt pealt, sest jälestan oliive - aga kõik pidi ometi efektne välja nägema. 
Igal aastal on olnud hull kammajaa kõrvitsatega. Et teadsin esimesel aastal mitu kuud ette, et hakkan sügisel halloweeni pidama, panin kevadel kõrvitsaseemne mulda. Sügisene tulemus - olin suutnud suvega kasvatada täpselt ühe kõrvitsa - see oli see-eest nii suur, et süles seda ära vedada ma ei jõudnudki. Järgmisel aastal proovisin uuesti ning kordus sama muster - seekord oli küljes muidugi kaks kõrvitsat. Peale seda loobusin. Õnneks on mulle igal aastal tulnud appi sugulased, kes on kõrvitsakasvatuse koha pealt vist veidi andekamad kui käesolevat teksti kirjutav isend. Parim oli see, et sealt sain ka selliseid eriti nunnusid pisikesi kõrvitsaid, mida andis dekoreerimise juures ära kasutada. Suuremad läksid loomulikult õõnestamisele ja laternate valmistamiseks. 

Nüüd siis aga visuaalsed tagasivaated, alustame alguses: 

2016







Minu isiklik lemmik on aastal 2017 toimunud pidu, sest korraldasin selle oma maamajas, mis lisas peole kõheduse momendi - olime ometi täielikus pimeduses keset suurt metsa. Õhtule lisas vürtsi asjaolu, et mu ema ja täditütar käisid meid kummitamas - tegid õues imelikke hääli ja mäkerdasid guaššvärvidega akende peale "verised" käejäljed - meil polnud õrna aimugi, mis toimub ning niii lahe oli! Natukene kõhe ka muidugi. Müsteerium sai lahendatud alles järgmisel hommikul.
Neid ruume oli mõnus dekoreerida ka, sest maamaja enda olemus andis sellele juba "halloweeniliku" hõngu. Lisaks küpsetas mu sõbrana meile imeliselt "verise" Red Velvet koogi.
Peo tarbeks kirjutasin kõiki külalisi hõlmava jutukese ning mängisime seda mängu, et mõned inimesed on kuskil mujal ruumis ja siis tulevad üksteise järel sisse ja peavad lugu siis muudkui edasi rääkima. See oli õhtu hitt! Kõigil olid naerust pisarad silmis, sest külalistel ei jäänud küll meelde asjaolud, millega kõik loos tegutsesid, aga fakt, mis viis ringi vankumatult kaasas püsis, oli asjaolu, et loos tehti pilti kaameraga Canon 3000n - see oli KÕIGE olulisem!





The Shining twins
Axl Rose sattus mu pidudele kaks aastat järjest - esimesel aastal, sest tuli selline mõte ja teisel aastal sellepärast, et kuulis, et Slash on ka tulemas - nad ometi kuuluvad ju kokku




PARIM KOOK!

Esimesed kolm aastat läks nii, et pidutsesime kolmes erinevas paigas. Hea meelega peaks igal aastal halloweeni maal, aga aasta hiljem olid seal juba põrandad üles kaevatud ning peo pidamine oleks olnud tülikas - mitte võimatu, aga tülikas. Niisiis tuli leida alternatiive. 



eelmisel aastal kostümeeris sõbranna end minuks :D
Sel aastal tähistasin ka sõpradega halloweeni, kuid tavapärasest veidi muul viisil. Sellele pühendan oma järgmise postituse.

16. oktoober 2019

PÖÖNINGU LEIUD

Suvest on nüüd küll juba päris palju aega möödas, aga nüüd ongi siis aega kirjutada sellest, mis suvel tehtud sai. Suurem osa tegevustest tuleb ette võtta puhtalt sellepärast, et on vaja ja projekti edasi lükata pole enam võimalik. Näiteks - me oleme ju viimased viis aastat olnud teadlikud asjaolust, et vana maja pööning on katastroofilises olukorras ning sinna on lihtsalt aastate joosul eest ära viidud kõik asjad, mida ära pole viitsinud või raatsinud visata või 90% juhtudest alles hoitud põhjusel, et "küll kunagi saab ära kasutada". Tavaliselt on mu isa selline väga aktiivne asjade taaskasutaja, aga paraku on ta asju kogunud rohkem kui tal füüsiliselt on aega renoveerida või taaskasutada. Mina lähtun põhimõttest, et kui asja pole viimase viie aasta jooksul vaja läinud, siis ei lähe ka. 
Et isal on hetkel käsil vana maja renoveerimine, mis tähendab vundamendi valamist ning seinade ja lagede ümberehitamist, oli pööning lihtsalt vaja puhtaks teha, sest muidu lagesid ehitada ei saa. Anti meile siis käsk see projekt ette võtta. Enne sügavamalt asjasse süvenemist arvasime, et kõige kurja juur on isa tahtmine asju alles hoida, aga peale esimest tundi seal katuse all selgus, et sinna on kogunenud lausa mitme põlvkonna pahn - juba alates minu vanaisast. Loomulikult oli seal ka isa asju, aga ka min onu, ema ja isegi minu omasid.
Seal oli ka mingil määral asju, mida päriselt oli vaja alles jätta - näiteks erinevad mööbli osad ja plaadid - neid saab ehitusel toetusmaterjalidena kasutada. Veel oli seal palju istutuspotte, mida iga aasta kevadel kasutame. Need asustasime ümber kuuri pööningule. Leidsin sealt ka palju lapsepõlvemälestusi - näiteks vanad töövihikud ja mänguasjad. Kuid suurimaks nostalgialaksuks olid esemed minu varajasest teismeeast, kus minu lemmikbänd oli Vanilla Ninja. Isa räägib, et mäletab sellest perioodist kõige rohkem seda, kuidas kõigi tema vaadatud saadete soundtrack oli Vanilla Ninja, sest minu toast kostus seda nii kõvasti, et suurt midagi muud kuulda polnud võimalik. Kõik fännikraam, mida tol hetkel saada oli võimalik, mul ka kodus olemas oli. Nüüd nad siis puhkavad pööningul. 


Seda pööningut andis hea mitu nädalat koristada. Ilmaga pidi ka vedama, sest 27-kraadise kuumaga katuse all olla polnud lihtsalt võimalik. Teiseks oli seal kohutavalt palju tolmu - ilmselt oleks pidanud seal tegutsemiseks respiraatorit kandma. Mina seda muidugi ei teinud ja köhisin paar päeva seda tolmu välja nagu kass karvapalle. 
Kõige rohkem hämmastas mind asjaolu, kuidas neid asju oli viitsitud sinna üles tassida. Sest enamus asju polnud kerget killast - näiteks katkised muruniidukid. Ning kõige kurvem on veel see, et need asjad said sinna tassitud ilma asjata. Oleks võinud siis otse jäätmejaama viia, aga ei. 





pakkusime küll kõigile uusi suuski, aga keegi ei tahtnud
veel nostalgiat



Köögil on uus lagi juba peal

6. oktoober 2019

KUIDAS ME KIRJUTUSLAUA PÄRAST TÜLLI KEERASIME

Milline on kodu kõige tähtsam tuba? Mõni ütleks, et elutuba, teine jällegi, et köök. Kes ootab üle kõige magamistoa sisustamist, kes jälle mõtleb laste peale. Teate, mida mina kõige rohkem ootan? Kontori sisustamist!

Meil on Frediga umbes kuu aega olnud õhus üks väga oluline probleem - meil on kahe peale üks kirjutuslaud. Fred veedab seal enamuse päevast - ta on sel nädalal auto katki olnud ja pole saanud Tartusse kontorisse sõita. Õnneks annab tarkvaraarendaja töö võimaluse ka kodukontoris töötada. Peale tööd ta ennast sealt ei liiguta ja leiab muid tegevusi, millega arvutis tegeleda. 

Et mina alustasin sügisel tööd õpetajana, arvasin esiti, et minul tuleb ka päris palju kodus laua taga töötada. Üsna reaalne oli koguni teise kirjutuslaua soetamine, aga see jäi minu tugeva protesti tõttu tegemata. Me elame niigi olude sunnil kahekesi ühes imetillukeses toas ja kui siia veel üks mööbliese sisse toppida, siis mina siin nõus elama enam pole, sest ma tunnen ennast juba praegu ahistatult tulenevalt asjaolust, et minu liikumisruum on piiratud. 

Õnneks sai üsna pea selgeks tõsiasi, et tegelikult pole õpetajatöö sugugi nii hull, et on vaja päevad ja ööd läbi kodus õpilaste töid parandada. Tööasjad jõuab koolis ilusti tehtud ning enamuse nädalast mul kirjutuslauda vaja polegi. Saan voodi või kott-tooli peal ka Facebookis või Pinterestis istuda. 

Eile õhtul tõusis aga õhku see probleem, millest alguses rääkisin. Jah, seni kuni ma arvutit niisama ajaviiteks kasutan, saan ma voodi peal hakkama, aga tahtsin eile õhtul videot monteerima hakata. Esiteks ei saa ma voodi peal kasutada selleks protsessiks väga vajalikku arvutihiirt  ning seda tööd on umbes 100 korda parem teha suure monitori kui väikse läpakaekraani peal. Monitor asub meil aga loomulikult kirjutuslaua peal. Vihjasin siis Fredile, et noh, ühel õhtul võiksin ju mina ka saada võimaluse tooli peal istuda ja inimese kombel oma asju teha. Temale loomulikult üldse ei sobinud see, et nüüd peab tema voodi peale kolima, aga mu argumendid selle kohta, kuidas tema kogu aeg kirjutuslauda kasutada saab, olid lihtsalt liiga head. 

Seal kirjutuslaua taga istudes sain ma tegelikult aru küll, miks talle seal nii väga meeldib. Töö sujus kiiremini ning ühe õhtuga (umbes kuue tunniga) sain ma valmis tehtud asjad, mida kuu aega edasi olin lükanud. Seal oli nii hea, et ega ma hommikul ka sealt veel ära minna ei tahtnud ning korraga näen, et Fred kakerdab mööda tuba ringi, endal mõõdulint käes. Küsisin siis inimeselt, et mida ta oma aruga teeb - sai ju kuu aega tagasi selgeks räägitud, et ühtegi mööblieset siia tuppa rohkem ei topita. 

See üks õhtu, mille ta pidi oma arvutiga voodis veetma, oli tema jaoks nii kohutav, et ta ei suutnud näha, kuidas ta peaks järgmise sellise õhtu üle elama. Üritasin selgitada, et mul on videot vaja monteerida maksimaalselt 1-2 korda kuus, kas ta siis ei võiks seda aega kasutada oma ehitusraamatute lugemiseks või filmi vaatamiseks. Tema sõnul ei saa, aga siin on tegemist juba puhta jonniga. 

Idee poolest poleks mul selle vastu midagi, et meil oleks kummalgi oma laud, aga nagu eespool juba öeldud, ei ole võimalik ühte pisikest tuba mööblit nii täis toppida. Teiseks ei ole ma ka huvitatud mingite suvaliste mööbliesemete ostmisest, mida hiljem majja ümber paigutada ei saa. 

Niisiis olen kogu päeva unistanud päevast, mil maja ükskord valmis on ning mõlemad oma kirjutuslaua taga istuda saame. Valisin mõned inspireerivad pildid oma unistuste tööruumidest ka välja. 

Kontoripinda on meil 10,4 ruutmeetrit ning sinna saab unistuste tööruumid kujundada küll. 



Seni oleme mõelnud sellise lahenduse peale, et kaks lauda on kõrvuti ühes teinas ja teine sein jääb diivanile ja SUURELE raamaturiiulile, kuna minu puhul on tegemist ülimalt organiseeritud inimesega, on mul absoluutselt iga projekti või tegevuse jaoks KAUST ning neid on kuskil hoida vaja. Raamatuid on ka omajagu kogunenud, seega peab raamaturiiul olema ikkagi suur. 




































Mina vajan enda ette seinale kindlasti ka mingit tahvli moodi asja, sest mulle meeldib väga igale poole kinnitada ka mingeid pabereid to do listidega. 


Lisaks unistan suurest (eelistatavalt pehmest ja karvasest) toolist, mille peal saab mugavalt ka rätsepistes või jalad tagumiku all istuda.  Lisaks olen tänu Fredile aru saanud suure monitori kasutamise mõnust. Ütlesin talle, et mulle väga meeldiks, kui mul oleks laua peal Apple'i monitor (sest see on nii ilus ja nunnu), aga seda mul osta ei lubata, sest seal maksab ainult nimi (millega ma tegelikult nõus olen).



Üldiselt tahaksin hoida kontoris väga puhast ja minimalistlikku joont - must-valged toonid, juurde helehalli või roosakat nüanssi. Mulle meeldib väga ka tumesinise-roosa kombinatsioon, aga mulle tundub, et see sobiks paremini magamistuppa. Ilmselgelt mingeid toone ma Frediga läbi arutanud veel pole, loodetavasti ta ka ikka seda blogi loeb, et teada saada, milliste värvide keskel ta oma ülejäänud elu elama peab.



Pildid Pinterestist. Mida rohkem ma neid pilte vaatan, seda enam ka mõistan, et nende Pinteresti kujunduste sees vist inimesed päriselt ei tööta küll. Riiulite peal on nii palju mingeid nipsasjakesi. No milleks sa topid enda kontori riiulile seitsmes erinevas mõõdus tühjasid purke!? Ole hea, mine vii need kööki ja keeda sinna sisse moosi vms. Tööruumid peavad ikka olema praktilised.

5. oktoober 2019

VEETRASSI RAJAMINE: OSA 2

Et ehitustöödega sai alustada oodatust varem, tuli nüüd kiiresti tegutseda ja viimased load korda ajada. Läks lahti kiire meilivahetus Maanteeametiga, et viimased load korda saada. Taaskord oldi väga vastutulelikud ja lubade taotlemine sujus. 

16. septembri hommikul kohtusime ehitajatega objektil. Selgus tõsiasi, et geodeeti neil pakkuda pole ja trassi nad maha märkida ei saa. Läks lahti ülikiire maamõõtja leidmine, et trassi trajektoor projektipõhiselt maha saaks märgitud. Vaatamata ehitaja soovitusele trass umbes valmis kaevata, keeldus mu ema sentimeetritki projektist kõrvale kalduma.

Nüüd aga teeme pisikese kõrvalkõike. Kirjutasin kaks postitust tagasi, et olime suve lõpus lahti saanud oma võsast (LINK). Meie kõrvalkinnistu kuulub investorfirmale ning tema maid haldab üks metsandusfirma (nime ei nimeta), kes omakorda tööde teostamiseks palkab alltöövõtjad. Selle võsa võttiski maha see alltöövõtja, kes esmapilgul jättis väga meeldiva mulje, kui tuli küsima, kas võivad maha võtta ka meiepoolse võsa. Peale seda,  kui Heiki (alltöövõtja esindaja), oli teada saanud, et võib ka meie võsa maha võtta ja oma hakkehunnikusse paigaldada, Heiki kuulmine kadus. Olime palunud et nad haket ladustades ei paneks kinni meie veetrassi trajektoori. Ema väljendus väga selgesõnaliselt, et nad võivad panna oma materjali minu maa peale ükskõik kuhu mujale, aga mitte trassi trajektoorile.
Paraku need ööpimedused töötavad masinad just sinna selle hakke ladustasid. Kõigele lisaks olid nad  tööde käigus suutnud hävitada ka kahte kinnistut eraldava piirimärgistuse. Peale seda tuli võtta üks telefonikõne teise otsa, kus see alltöövõtja kinnitas, et pole probleemi, kutsume geodeedi, paneme piiri uuesti paika ja likvideerime hakke. Seda juttu rääkis ta aga kaks nädalat jutti. Mida ei olnud oli piirimärgis ja hake seisis seal, kuhu ta pandud oli. Kuskil kuklas hakkas tuksuma kindel teadmine, et siit head nahka ei tule. Võtsime ühendust metsandusfirmaga, kes oli selle alltöövõtja palganud. Selgus, et alltöövõtja oli talle väitnud, et piirimärgistust seal kunagi olnud ei olegi. Ometi oli piiri märgistav  metallkupats kohe kindlasti olemas kaks nädalat enne võsatööde algust, kui meile tehti geoalust. Oma ajal oli selle kupatsi oma käega sinna maa sisse kaevanud minu isa. Metsaülem seda juttu kuulnud, ütles, et nende faktide valguses tellib ta maamõõtja ja laseb selle piirmärgi taastada ja annab alltöövõtjale käsu hakke teisaldada.



Juhtus nii, et just tol hommikul, kui selgus, et peame leidma ise geodeedi, kes trassi maha märgiks, helistas mulle see geodeet, kes pidi tulema piirimärgistust taastama. See oli hea juhuste kokkulangevus, sest saime kiirest kokkuleppele, et kui ta saab projekti, siis märgib maha ka veetrassi. Jälle pisut asjaajamist, sest projekteerijalt oli vaja kätte saada originaalfail. Õnneks olime saanud tõeliselt hea projekteerija, kes igas olukorras oli nõus aitama ja tulemuseks oli see, et sama päeva õhtupoolikuks oli veetrass projektipõhiselt maha märgitud. Mis aga endiselt vankumatult paigal seisis, oli hakkehunnik

Kohal käis alltöövõtja Heiki, kes lubas veel sama päeva jooksul hakke ümber tõsta. Sama päeva õhtul ilmus ta taas kohale, öeldes, et täna ikka ei saa aga homme laseb ta selle lausa ära hakkida. Järgmisel päeval töölt koju sõites oli esimene asi, mida tee ääres nägime ikka veel samas kohas seisev hakkehunnik. Taaskord kõne Heikile, kes väitis, et täna ka ei saa hakkida, sest hakkur läks katki. Peale seda kõnet lõppesid kõik lootused ses suhtes, et see inimene midagi ette võtab ja helistada tuli taas metsaülemale, kes võttis asjaajamise enda peale. Tulemuseks oli see, et järgmise päeva õhtuks oli hakkehunnik teisaldatud. Selgus tõsiasi, et alltöövõtja Heiki oli lisaks sellele, et ta hakke trassile ette pani, paigutanud ka kogu hakkehunniku teest nii kaugele, et hakkur sellele ligi ei saanud - teisaldamine olnuks vajalik nii või teisiti.

Igatahes oli trass nüüd vaba ja kaevetööd said jätkuda. Teise päeva õhtul ehitusmeestega rääkides tulid jutuks ka maakraanid. Ema mainis, et valisime tühjendusega maakraanid just sellepärast, et vajadusel saaks vee välja lasta. Selle peale tegid ehitajad suured silmad ja ütlesid, et tühjendusega kraane sinna maa sisse nüüd küll ei saanud. Selgus, et poest oli kaasa andud valed kraanid ja tuli taas teha kõnesid ehitusfirma omanikuga ja kraanid vahetati välja. 

Neljapäeva hommikpoolik möödus rahulkult - ei mingit asjaajamist, tundus tulevat rahulik päev. 

Veidi peale lõunat helises telefon, helistajaks tundmatu number. Kõnele vastates sai ema rämeda sõimu ja kahjunõude osaliseks. Helistas ühe kinnistu rentnik, kes väitis, et me olevat tema maa ära sorkinud ja vilja hävitanud. Kui ema siis selgitas, et tal on olemas kõik kirjalikud kooskõlastused omanikega, nõudis ta dokumente näha, mille peale ema väga viisakalt väljendudes teatas, et tema küll see inimene pole, kellele tema mingeid dokumente peaks näitama ning soovitas tal ühendust võtta maa omanikuga. Kõiki kinnistu omanikke oli teavitatud ehituse algusest ja nüüd tuli võtta ühendust  selle konkreetse kinnistu omanikuga ja teda probleemist teavitada. Kinnistu omanik lubas selle probleemi ise lahendada. See nn rentnik oli väga labane ja inetu kõnepruugiga inimene. Nagu hiljem teada saime, siis ega 4-klassilise haridusega inimeselt palju rohkem vist loota polegi. 

Ilus oli see hetk, kui see vesi sealt toruotsast voolama hakkas. See oli 24. septembri pärastlõunal. Ainuüksi teadmine, et me kinnistul on nüüd vesi, tekitab hea tunde. Hetkel on sõlmitud ka servituudid kõigi eraomanikega. Maanteeametiga asjaajamine võtab veel aega.