Kevad on kahtlemata käes. Et ka lumi on sulanud, saab lõpuks ometi maal vaikselt toimetada. Üritasime küll lumega ka - näiteks põletada puuprahti, aga lumi oli ikka nii sügav, et roigaste kättesaamine tundus võimatu. Nüüd on jällegi see probleem, et ilmad on väga tuulised olnud ja maa on kiiresti kuivanud, mistõttu ei julge kulu läheduses tuld teha.
Suuremas osas sai hunnikusse kokku veetud kokku varisenud varjualune, mis oli ehitatud lauamaterjali kuivas hoidmiseks. Nüüdseks on ta aga kokku varisenud juba oma seitse aastat. Ja seitse aastat on ta seal metsaservas silma riivanud. Et kevadel ja suvel on ka miljon muud tööd, on see alati likvideerimata jäänud. Ja ega ta nüüd ka lõplikult korda ei saanud. Seal all on veel natukene asjalikke laudu, millest otseselt küll midagi ei ehita, aga mida saab kasutada ajutiste konstruktsioonidena.
 |
| hunnik märtsis |
 |
| hunnik aprillis |
Kevad on igasugusteks koristusteks parim aeg, sest siis reaalselt veel näeb ka, kus sodi ja prahti on. Maikuus kasvab hein juba kulust läbi ja on võimatu midagi näha, veel vähem kätte saada. Avastasime võsa alt meeletus koguses prahti. Mitte puuprahti vaid näiteks eterniiti ja vana Žiguli istmed ja tuled. Ma olin seda kõike sealt välja tassides oma eelnevates põlvedes äärmiselt pettunud. Mismõttes sa jätad sodi lihtsalt kuhugi võsa äärde vedelema???
Isegi okastraati oli seal. Seda paraku ma sain aga kurval teel tundma. Mitte muidugi ka väga kurval, rohkem oli tegelikult naljakas. Nägime teisel pool võsa kassi. Kõik tahtsid vaatama minna. Kõigepealt läks Fred, siis ema ja viimasena tulin mina. Kõik läksid sama teed pidi. Aga see, kes okastraadi otsa koperdas ja käpuli lendas olin mina. Kusjuures olin nööridega sinna külge kinni jäänud ning minu päästeoperatsioon kestis päris kaua. Samal ajal kui ema mind päästis, sai Fred selle hetke ka pildile jäädvustatud.
Jumal tänatud, et see talv lõpuks läbi on. Nii villand sai tänavu sellest talvest ning eriti sellest korteris passimisest. Parim tunne maailmas on see, kui saad nädalavahetusel päikesepaistes maale jalutada, võtta kätte reha ning riisuda niimoodi, et käed on villis (mis päriselt ka juhtus). Õhtud on ka pikad ja valged, kahjuks jõuan töölt alles peale kuute ja pole veel nädala sees millegi kasulikuga tegeleda jõudnud. Üks põhjus, miks ma juba päriselt maale elama tahan - peale tööd saab kasvõi tunnikese ikka midagi õues teha. Praegu tulen aga koju, siis on vaja hoogu võtta, et maale sättima hakata ennast. Siis mine maale veel. Hoidku jumal, kui hakkab sadama veel, kui kohale jõuad, võid sama targalt tagasi minna. Elaks maal, saaks vihma ajaks tuppa minna ja siis peale vihma jälle õue. Ma ei tea, kas keegi mu struggle'it mõistab ka. Kokkuvõtteks lihtsalt, et maal oma majas on 100% parem elada kui korteris.
PS! Hajaasustuse programmi dokumendid on esitatud, saime oma hinnapakkumised ikka kokku. Nüüd jääb vaid vastust oodata. Projekteerimistingimused ka lõpuks ikka sain, 21. märtsil. Niisiis läks projekteerimistingimuste väljastamiseks aega 44 päeva. Ei oskagi nagu midagi öelda.
PS! Hajaasustuse programmi dokumendid on esitatud, saime oma hinnapakkumised ikka kokku. Nüüd jääb vaid vastust oodata. Projekteerimistingimused ka lõpuks ikka sain, 21. märtsil. Niisiis läks projekteerimistingimuste väljastamiseks aega 44 päeva. Ei oskagi nagu midagi öelda.
VHLJWXZH
Kommentaarid
Postita kommentaar