Ma käisin eile Tartus. Eile oli Must Reede. Ma olen traumeeritud.
Ma ei läinud Tartusse suuri allahindlusi otsima ega raha kulutama. Me läksime emaga notarisse ning teadmine, et samal päeval Taskus mingi suur ostumöll käib, jõudis meieni alles paar päeva tagasi. Meil siin kohalikus külapoes sellisest trallist osa ei võeta ning Põlva on ka selles suhtes ikkagi maakoht. Esialgu mõtlesime, et küll on hea juhus, saame enne ja pärast notarit siis šopata ka - nagunii liiga tihti linna just ei satu.
Algas kõik sellega, et pidime bussiga Põlvast Tatusse sõitma. Et Fred oli nagunii autoga Tartus tööl, polnud mõtet kahe autoga hiljem tagasi tulla. Buss pidi sõitma tund aega ning selle tund aega seisime me püsti. Lisaks meile muidugi veel umbes 20 inimest. Kas nii tohib sõita - ma ei tea. Ilmselt mitte. Igatahes oli see tüütu ja väsitav.
Enne notarit oli meil umbes 40 minutit aega ning hüppasime Koduekstrast läbi, et nipet-näpet midagi jõuludeks osta. Tõttasime siis kella 16.00-ks Taskusse notarisse. Meil oli seoses veetrassiga vaja sõlmida veel viimane servituut ja seda Maanteeametiga. Meil nii vedas, et seda Tallinnasse sõlmima ei pidanud minema, aga seda Tartu aega tuli ikka pikalt oodata. Pikk oli ootamine ka notaribüroo vestibüülis. Kell 16.00 keegi meid sisse ei palunud ning 16.15 läksime siis uurima, et kaua veel läheb. Selle peale tegi blond sekretär suured silmad ja kukkus vabandama, sest oli meie asemel just ühe teise inimese sisse juhatanud. Ütles küll, et see läheb hästi kiiresti, aga ikkagi ootasime veel 15 minutit ning lõpuks löögile saime alles 16.30. Pool tundi raisatud aega.
Pärast seda kiskus kõik rappa. Ma ei tea, kas rahvast oli keskustesse juurde tulnud, aga mul polnud üldse enam privaattsooni. Igal pool olid inimesed. Lisaks ei olnud võimalik üksteisega rääkida ning oma mõtteid ka ei kuulnud, sest kõlaritest lasti kellegi mõttetut möla.
Mulle meeldib iseenesest suur Maksimarket, sest sealt saab selliseid asju, mida igapäevaselt Põlvast ei saa. Samas ei meeldi mulle see Maksimarket üldse, sest ma ei tea, kus on asjad. Meil hakkas vaikselt juba kiire ja tahtsime koju ära minna ja siis lihtsalt tuleb otsida ja otsida, aga asju, mida vaja on, üles ei leia.
Fredi auto oli Sadamateatri juures ja oma raskete poekottidega sinna kõndides mõtlesime, et on Põlva mõistes oleks see sama, kui jätan auto Edu juurde ja ise lähen Selverisse poodi. On ikka õudne küll, kui ei saa otse poe ette parkida. Õnnelikult auto juurde jõudes ei tahtnud mõelda muust, kui sellest, et saaks koju. Ema ei saa aga kordagi Tartus ära käia nii, et ta Sirka burksi ei ostaks, mistõttu pidime väikese kõrvalepõike veel tegema. Oleme tavaliselt Ringtee Sirkast möödaminnes läbi käinud ja asi korras. Sel korral tuli aga Fredil idee, et me pole ju uues Aardla Siriuses käinud. Seal pidavat saama sees oodata. Kohale jõudes selgus, et sees oodata siiski ei saa. Fredile ei mahtunud pähe, milleks üldse nii suur putka ehitada, kui sees oodata ei saa.
Tellisime siis kaks kahekihilist burgerit ja friikad. Esialgu unustasime mainida, et kõike seda kaasa tahaks ja teenindaja siis ütles, et karp maksab 0,25€. Okei, pole midagi, aga issile kodus päris külma burksi pakkuda poleks tahtnud. Ootame siis seal ja näeme läbi klaasi, et justkui meie tellimus hakkaks valmis saama ja topivad need lahtised burgerid siis mingisse pealt lahtisesse pappkarpi. Ema ütles, et tahaks ikka termokarpi. Siis öeldi, et tuleb veel juurde maksta selle eest. No ega midagi, maksime selle 30 senti ka veel juurde. Ja siis näeme jälle läbi klaasi - mida nad teevad??? Panevad friikartulid termokarpi, aga burksid topivad ikka sinna lahtise pappkarbi sisse. Kui nad akna avasid, et meil tellimus siis kätte anda, ütlesime, et soovisime ju burgereid karbi sisse. Selle peale öeldi, et burgereid karbi sisse ei panda, neid karpe ei olevat. Siis mina lihtsalt ei jaksanud enam. Lõime käega ja läksime minema. Et nagu, miks ei oleks saanud panna burgereid lihtsalt sinna karpi, kuhu pandi friikad??? Kas keegi palun seletaks mulle lahti selle loogika, miks ei saa burgerit panna sellesse neljakandilisse karpi, kuhu pandi friikad? Ringtee Siriuses oleme iga kord saanud burgeri karbi sees ja pole nagu probleemi olnud. Ilmselt oli tähtede seis lihtsalt vale ning sel päeval kodus välja minna üldse ei olekski tohtinud.
Aga trauma sellest käigust sain ikkagi. Kõik oli lihtsalt nii närviline ja igal pool oli nii palju inimesi ja kõik tegid nii palju lärmi. Kui ma veel varem ikka vahepeal leidsin end mõttelt, et ehk oleks palju parem elada linnas, siis nüüd tean, et need viis aastat, mis ma ülikoolis käisin ja Tartus elasin, jäävad minu esimesteks ja ainsateks linnas elatud aastateks. Ülejäänud elu tahan elada paksu metsa sees, kus lähimad naabrid on kilomeetri kaugusel ning kus keegi minu privaattsooni ei tungi.
Tartu vastu pole midagi, lihtsalt inimeste vastu. Lisaks olen ma täna haige. Ma töötan iga päev 500 lapse keskel ning ei jää haigeks, aga käin korra Tartus ja järgmine päev on nina sama punane nagu põhjapõder Rudolfil.
Mulle meeldib iseenesest suur Maksimarket, sest sealt saab selliseid asju, mida igapäevaselt Põlvast ei saa. Samas ei meeldi mulle see Maksimarket üldse, sest ma ei tea, kus on asjad. Meil hakkas vaikselt juba kiire ja tahtsime koju ära minna ja siis lihtsalt tuleb otsida ja otsida, aga asju, mida vaja on, üles ei leia.
Fredi auto oli Sadamateatri juures ja oma raskete poekottidega sinna kõndides mõtlesime, et on Põlva mõistes oleks see sama, kui jätan auto Edu juurde ja ise lähen Selverisse poodi. On ikka õudne küll, kui ei saa otse poe ette parkida. Õnnelikult auto juurde jõudes ei tahtnud mõelda muust, kui sellest, et saaks koju. Ema ei saa aga kordagi Tartus ära käia nii, et ta Sirka burksi ei ostaks, mistõttu pidime väikese kõrvalepõike veel tegema. Oleme tavaliselt Ringtee Sirkast möödaminnes läbi käinud ja asi korras. Sel korral tuli aga Fredil idee, et me pole ju uues Aardla Siriuses käinud. Seal pidavat saama sees oodata. Kohale jõudes selgus, et sees oodata siiski ei saa. Fredile ei mahtunud pähe, milleks üldse nii suur putka ehitada, kui sees oodata ei saa.
Tellisime siis kaks kahekihilist burgerit ja friikad. Esialgu unustasime mainida, et kõike seda kaasa tahaks ja teenindaja siis ütles, et karp maksab 0,25€. Okei, pole midagi, aga issile kodus päris külma burksi pakkuda poleks tahtnud. Ootame siis seal ja näeme läbi klaasi, et justkui meie tellimus hakkaks valmis saama ja topivad need lahtised burgerid siis mingisse pealt lahtisesse pappkarpi. Ema ütles, et tahaks ikka termokarpi. Siis öeldi, et tuleb veel juurde maksta selle eest. No ega midagi, maksime selle 30 senti ka veel juurde. Ja siis näeme jälle läbi klaasi - mida nad teevad??? Panevad friikartulid termokarpi, aga burksid topivad ikka sinna lahtise pappkarbi sisse. Kui nad akna avasid, et meil tellimus siis kätte anda, ütlesime, et soovisime ju burgereid karbi sisse. Selle peale öeldi, et burgereid karbi sisse ei panda, neid karpe ei olevat. Siis mina lihtsalt ei jaksanud enam. Lõime käega ja läksime minema. Et nagu, miks ei oleks saanud panna burgereid lihtsalt sinna karpi, kuhu pandi friikad??? Kas keegi palun seletaks mulle lahti selle loogika, miks ei saa burgerit panna sellesse neljakandilisse karpi, kuhu pandi friikad? Ringtee Siriuses oleme iga kord saanud burgeri karbi sees ja pole nagu probleemi olnud. Ilmselt oli tähtede seis lihtsalt vale ning sel päeval kodus välja minna üldse ei olekski tohtinud.
Aga trauma sellest käigust sain ikkagi. Kõik oli lihtsalt nii närviline ja igal pool oli nii palju inimesi ja kõik tegid nii palju lärmi. Kui ma veel varem ikka vahepeal leidsin end mõttelt, et ehk oleks palju parem elada linnas, siis nüüd tean, et need viis aastat, mis ma ülikoolis käisin ja Tartus elasin, jäävad minu esimesteks ja ainsateks linnas elatud aastateks. Ülejäänud elu tahan elada paksu metsa sees, kus lähimad naabrid on kilomeetri kaugusel ning kus keegi minu privaattsooni ei tungi.
Tartu vastu pole midagi, lihtsalt inimeste vastu. Lisaks olen ma täna haige. Ma töötan iga päev 500 lapse keskel ning ei jää haigeks, aga käin korra Tartus ja järgmine päev on nina sama punane nagu põhjapõder Rudolfil.
Kommentaarid
Postita kommentaar