Hoolimata keeruliselt olukorrast kogu maailmas, liigub meie majaehitus tasapisi tibusammudega siiski edasi. Täna sai näiteks valmis kaua veninud elektrisaaga, mille algusest kirjutasin SIIN.
Niisiis meil oli maakaabel liitumiskilbist majani tõmmatud juba veebruaris, ainus, mida polnud oli liitumiskilp. Läbirääkimised ja jutuajamised elektriliini projekteerijaga algasid juba septembris ning viimasel kuul helistas mulle paar korda ehitaja, et uurida, kas meil õue peal maa kannab, et saaks suurte autodega peale minna. Märtsi keskel veel ei kandnud, aga esmaspäeval helistati, et nad järgmisel päeval hakkavad töödega pihta.
Alajaama juurest olid puurimistööd tehtud juba varem ning praegu jäi siis õhku tõmmata tööstusvoolu kaabel ning püstitada uued postid. Nende tööde käigus pidi ka uuendama olemas olevat liini (see, mille ümberehitamine tööstusvooluliiniks oleks maksma läinud 29 543€). Meiega juttu ajanud elektrik muidugi veidi lohutas meid, sest tal olevat olnud sõber, kes oli Vastseliina kanti krundi ostnud, et suvilat ehitama hakata ning tema oli Elektrilevilt saanud pakkumise 69 000€ :). Selle peale müüs krundi uuesti maha. Huvitav küll tõesti, miks inimesed ei taha maale elama minna...???
Igatahes olid masinad siis eile tõesti kohal. Mind sinna kõrvale vahtima vaja polnud, aga maru huvitav oli, seega passisin üks tund aega ohutus kauguses ja vaatasin, kuidas inimesed tööd teevad. Põllu peale paigaldati väga ilusad pruuniks võõbatud postid ja oli lootus, et saame õue peale ka endale sellised silmale ilusad vaadata postid. Selgus, et need postid on immutatud mingi jõledalt mürgise kemikaaliga ja kuhugi maja lähedusse neid ei paigaldata. Oleksid siis võinud ülejäänud postid mingi vähem mürgise ainega siis üle tõmmata...
Eilse päeva lõpuks tulid välja ka mõned meiepoolsed kogenematusest tulenevad valearvestused. Teatavasti paigaldasime veebruaris seda õnnetut maakaablit. Kui ta maa sisse ära oli saanud, siis oli üsna selge, et vundamendi alt läbitoomiseks ja tehnoruumi ulatumiseks on teda vähe. Igaks juhuks jätsime suurema varu teisele poole - kilbi juurde. Enda mäletamist mööda paar meetrit...
Nädalavahetusel otsustasime maja asukohta neli meetrit tahapoole liigutada, mis tekitas selle õnnetu kaabliotsaga veel suuremat peavalu. Fred helistas tuttavale elektrikule ja uuris, kas kaablit pikendada oleks võimalik. Tuli välja, et on küll. TÄIESTI JUHUSLIKULT selgus, et see sama tuttav elektrik tuli ka teostama liiniehitustöid, mistõttu sai ta juba kohal olles pikenduse ka ära teha. Lasime tal ka vajamineva kaabli juurde osta.
See viimane tegevus oli muidugi täiesti ebavajalik, sest selgus, et kilbipoolsest otsast tuleb seitse meetrit kaablit maha lõigata (see tore meiepoolne valearvestus).
Nüüd on meil seitse meetrit juhet ja kaitsehülssi üle ning mul pole aimugi, mida sellega pihta hakata. Nii lootsin, et ehitame seda maja võimalikult säästlikult nii, et jäätmeid väga üle ei jää, aga see on vist mõttetu lootus.
Aga nüüd jõuame selleni, kuidas mina ka meestele tööde juures abiks olin! Nagu eespool juba mainitud sai, passisin ma kõrval ja vahtisin, kuidas nad tööd teevad. Ning korraga juhtus selline moment, et hakkasid nemad seda kaablit postide otsas pingule tõmbama. Kaabel oli ilusti maha ära laotatud ning teoorias oleks pidanud kõik toimima. Aga seda ei näinud keegi ette, et juhe kasvuhoone taha kinni jääb. Mina seisin sündmuspaigast paari meetri kaugusele ja vaatasin, et nüüd tõstavad koos kaabliga kasvuhoone ka taeva alla. Keegi karjus midagi ja üks tüüp hakkas 100 meetri kauguselt minu poole jooksma. Sain aru, et eks ta seda kaablit vabastama jookseb ja otsustasin siis oma abi pakkuda. Kui kaabel vabastatud sai, näitas jooksma hakanud tüüp mulle pöialt. Väga hea tunne oli ise ka käed külge panna ja midagi päriselt ära teha :D :D :D :D
Kommentaarid
Postita kommentaar