1. juuni 2020

VUNDAMENT osa 2


Hoolimata kõigist plaanidest ja lootustest, on reaalsus see, et meil läheb aeglaselt. Väga aeglaselt. Kui vundamendiauk kaevatud sai, oli tunne ja eufooria sees selline, et nüüd kuu aja pärast on kogu vundament valmis. 
Eelmine vundamendi postitus lõppes sellega, et killustikku oli vaja juurde tuua, sest mõned kohad ujusid ning üle-üldiselt polnud kõrgused paigas. Idee poolest oli kõik lihtne - kärutame killustikku juurde ja korras. Tegelikkuses oli minu jaoks kõik nii masendav, et leidsin ennast esimest korda mõttelt, et kergem oleks olnud võtta ehitaja (olen kindel, et seda mõtet tuleb mul mõned korrad veel selle ehituse ajal). Kõigepealt jäid kõik tööd venima, sest kaks nädalat sadas vihma ja lörtsi taevast alla. Selle peale oli otsustanud savi meie vundamendiaugu ümber, et tema annab alla ja vajub meie killustiku sisse. Kui kuivaks läks, hakkasime seda sealt välja kühveldama. Seoses sellega avastasime aga tõsiasja, et kopp oli augu valest kaevanud ja taldmik poleks praegusesse auku üldse äragi mahtunud. 
Mis seal ikka - labidatöö oli meil juba selge, hakkasime auku suuremaks kaevama. Ega see lihtne polnud, sest savi oli jõudnud juba ära kuivada  ning kuiv savi on teatavasti kivikõva. Eks tuli ju sügavusse ka kaevata ning siis kõik uuesti kaevatud osa killuga täita. Lisaks veel laserloodiga ringi käia ja killustik igalt poolt sama kõrgeks ajada. Õigesse kõrgusesse ajamisest loobusime - vaatasime, et lihtsalt oleks kogu perimeetri ulatus sama kõrgus. Sellest laserloodi piiksumisest mul siiani kõrvad pinisevad, sest me käisime sellega ikka tunde ja tunde ringi. Fred tassis käruga kildu, mina ajasin laiali ja tasandasin. Tihendasime enda 85kg patsutajaga ja mõõtsime uuesti. Kui tundus, et enam-vähem on ok, rentisime Cramost 200kg tihendaja ning käisime viimast korda kogu killu läbi. 
Sel päeval käis meil õue peal ka kraana, kes tihendaja auku tõstis ning fibod vundamendi keskele. See läks küll häbematult kalliks maksma (2h tööd 80€), aga Fred nõudis, et need asjad peab kraana ära tegema. 
Peale seda päeva hakkas kõik aga ülesmäge minema, sest ei olnud vaja enam selle paganama killustikuga tegeleda. Me raiskasime sellele kuu aega, sest auk sai valmis 9. aprillil ja taldmikku saime laduma hakata 7. mail. See oli suhteliselt mõnus töö ja kulges kiiresti - nädalaga oli tehtud. Kasutasime taldmikuplokki mitte ei ehitanud saalungeid just enda elu lihtsamaks tegemise pärast. Lisaks oleks esimese variandi puhul olnud mõistlik ja vajalik kutsuda betooniauto, aga taldmikuplokkide puhul oli betoonikogus nii väike, et saime selle ise tehtud. 
Enne kui valamiseni jõudsime, oli vaja taldmik ka armeerida. Fred lõikas latte ja mina keerutasin kõik traatidega omavahel kinni. Selle töö juures mõtlesin küll, et miks ometi ehitajatele makstakse jõhkrat tunnihinda tööde eest, mis on ise 100% tehtavad. 
23. mail betoneerisime taldmikku. Töö oli jaotatud nii, et mina tegin betooni ja Fred lükkas käru ja silus. Betoneerimise päev oli minu jaoks kahtlemata senise ehituse kõige toredam. Hommik algas trassis vee esmakordse lahti keeramisega ning jätkus suuremat sorti arvutustega. Kuivsegu paki peal oli kirjas, et 3,2l vett 25kg segu peale. Aasta ehitajatel polnud aga kaalu! Päeva päästis issi, kes korraga ilmus koos margapuuga. Kui kogused ning segumasina tööpõhimõte teada oli läks kõik libedalt. Päikesepõletuse küll sain, aga see käib asja juurde. Elupäästja oli koroona tõttu ostetud pakk maske, sest segu tolm tungis väga aktiivselt ninna ja suhu. Kogu perimeetri valamiseks kulus 8 tundi. Nüüd on betoon natuke üle nädala kuivanud ning nädalavahetusel oleks saanud juba müüri laduda, aga selle plaani rikkus ära ebanormaalselt suur tuul, mis nööre õige koha peal ei hoidnud ning me pigem ootame kui vales mõõdus vundamendi laome. 













































Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar