13. september 2020

VUNDAMENT osa 5: MEIE VUNDAMENT ON VALMIS



Sellest päevast, kui ma viimase postituse kirjutasin, on nüüd nii palju aega möödunud, et isegi aastaaeg on jõudnud vahetuda. Vahepeal panid elusündmused majaehituse aeglasemalt edenema ning mida lähemale sügis jõudis, seda vabamalt ka võtsime, sest teadsime, et vundamendi saame valmis igatahes. Nagu ma viimase postituse lõpus ka ütlesin - suurem rabamine jäi selja taha. Lasime end koguni nii lõdvaks, et ise üldse tööd ei teinud ja vaatasime vahelduseks, kuidas teised tegutsevad. 

Mul oli kogu aeg mure sellepärast, kuidas me ikka ise nende torutöödega hakkama saama. Fred seletas kogu aeg, et kõik on üli lihtne ja loogiline, aga mind kummitas kogu aeg mõte sellest, et mis küll saab, kui betoon on kõik ära valatud ja siis näiteks kanalisatsioonitorud ei toimi või põrandaküte ei küta. See mõte tundus nii jube, et otsustasin vastavate inimeste poole pöörduda. 

Kui ma sellel juulikuu viimasel neljapäeval vihmasajus vaatasin, kuidas neid kanalisatsioonitorusid paigaldatakse, tänasin küll kõrgemaid jõude, et mul oli oidu seda tööd ise mitte ette võtta. Mul on selline tunne, et meil endal oleks kulunud viis  korda rohkem aega, 100% rohkem närve ning kes teab, kas tulemus üldse õige oleks olnud. 

Töö sai mõne tunniga tehtud ning jätkata saime mõneks ajaks jälle ise. Loodi tuli ajada liiv ning kõige mõnusama ja lahedama tööga muidugi tegemist ei ole. Õnneks sama hull kui killustiku loodi ajamine ehituse alguses see polnud (ning Fred tegi suurema töö ära). Järgnes vundamendi ehituse tõenäoliselt kõige vahvam osa ehk sai soojustust panema hakata. Kui ma eelmises postituses juba mainisin, et meil nende materjalide tellimise ja ajastamisega kõige paremad lood polnud, siis põranda soojustus on üks ehe näide sellest. Kohal oli EPS juba mai keskel, aga paigaldama saime teda alles august. Samal ajal näiteks mört sai poole ladumise pealt otsa ning isegi vihmaveetorud oleks olnud mõistlikum tegevus enne peno ära tellida. Ega midagi, vahtisime terve suve neid 57 pakki peno ja õppisime nendega elama. 

Kuigi olime toruinimestega kokku leppinud, et nad tulevad ka veetorusid paigaldama, siis kui asjalood nii kaugel oli, et võiks nüüd ühendust võtta, vaatasime oma olemas olevaid torusid ja vedasime nad ise ära. Kuna veevärgi projekt oli isegi minu jaoks loetav ja arusaadav ning toru on täiesti uus - loodetavasti ei ole kuskil auku sees ning kui isegi on, siis seda olukorda ei päästa isegi torumehed. Hoidsime sellega kokku nii raha kui aega, sest saime kohe töödega edasi minna - peno lõpuni ära panna.

Olime viimase rea soojustuse panemise juures, kui lõpuks tegime ka otsuse ahjukoht jätta. Ahju meil projektis polnud, aga mida rohkem sellest maal elamisest unistada, seda rohkem kerkis silme ette kujutlus elava tule ees vihmasaju nautimisest. Koha leidmisega oli muidugi keeruline, sest minu head ideed Fredile ei sobinud. Okei, minu plaani kohaselt oleks me mitusada tonni kaaluva ahju paigaldama otse kanalisatsiooni- ja veetorude peale, aga võtame sellest jutust kaasa ikkagi selle, et minul olid head ideed, aga neid ei kiidetud heaks. 

Kile ja armatuuri paigaldamine jäigi tagasi mõeldes viimaseks tööks, mis me täitsa ise tegime, sest 24. augustil paigaldati põrandakütte torud ning selle, et põranda laseme valada, olime juba varem kokku leppinud. Ma tõesti siiralt ei usu, et me oleks olnud ise võimelised põranda ideaalselt loodi ajama, suutnud õige koguse betooni välja arvutada ning kõik trappide kalded õiged teha. Ise ehitada on tore, aga mõne töö puhul peab oma andeid ja oskusi objektiivselt hindama. 

Meie vundament sai valmis 9. septembril. Ma nii väga lootsin, et see juhtub augustis, aga nagu ma ütlesin - elu hakkas segama. Kui ma nüüd mõtlen tagasi meie ehituse algusele, siis nagu ikka noore ja rohelise ja kogenematuna olid unistused ja arusaamad reaalsusest suht kaugel - ma näiteks olin aprillis veendunud, et mai lõpuks on müür püsti, suvel saame veel karbigi peale ning jõuluks oleme kodus. Mitte vaid meist olenevatel põhjustel kujunes tegelikkus millekski hoopis muuks. Küll mul on nüüd aega kõigest järge mööda rääkida, sest kuni kevadeni me oma maja edasi ehitada ei saagi. 

Mu ema ütles mulle päev pärast põranda valamist, et ta ei uskunud, et me selle vundamendi ehitusega hakkama saama. Ise me selles küll hetkekski ei kahelnud. Kas ma nüüd kohe uuesti tahaks hakata ühe maja vundamendi ehitama - ei! Kas me kahetseme, et kogu oma suve kuskil augus veetsime? Ei! Ma ei tea paljud inimesed saavad öelda, et nad on ise oma kodu vundamendi ehitanud. Me igatahes nüüd saame!


peale tagasitäidet saime ära vedada ka vihmaveetorud



horisontaalne soojustus
























Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar